Herbert Ligi. „Artiklid“.
Koostanud Ülle Tarkiainen. Rahvusarhiiv, Tartu 2023. Praegu loetud leheküljeni
231. Kokku 579 lehekülge.
Alustasin vanaisa
raamatu lugemist. Nii vanaisa kui ka mina oleme tegelenud ajaloo ja malega, aga
ma olen ajaloos tegelenud teistsuguste teemadega. Nii ei ole ma ka vanaisa
raamatute lugema asumisega kiirustanud. Varem olen lugenud halva tähelepanuga
päeval vanaisa ja vanavanaisa kahepeale kirjutatud teost ja suurema
tähelepanuga vanaisa malepartiide protokolle.
Minu isa on
korduvalt öelnud, nagu ma oleksin vanaisa sarnane, ma ise pole nii suurt
sarnasust leidnud. Aga sellest raamatust leidsin mõned sarnasused, millele ma
pole varem mõelnud. Eessõnas öeldakse, nagu oleksid vanaisa lemmikspordialad
nooruses olnud male ja suusatamine. Mõne aasta eest ütlesin tänavaküsitlejale sama
moodi, et minu lemmikspordialad on male ja suusatamine, need on kaks ala,
millest ma olen blogis kõige rohkem kirjutanud. Aga ma võistlen ainult males, füüsilises
spordis ma pole erinevalt vanaisast eriti edukas olnud. Eessõnast jääb mulje,
nagu oleks vanaisa vanemaks saades eelistanud kolmandaid spordialasid. Aga just
male on ala, milles saab kauem võistelda, vanaisa mängis minuga malet veel oma
elu viimase haiguse ajal aastal 1990 ja mul on sahtlis tõendid, et ta kogus
malekirjandust veel 1980. aastatel. Spordilehtedest lõikas ta välja just
malenurkasid.
Aastal 1988
toimus vanaisa 60. sünnipäeva pidu, seal ütles ta, et saab agaraarajalooga
tegeleda, kuna on nooruses ise põllutööd teinud ja seetõttu on tal maamõõdud hästi
selged. Ma olen maal ainult suvitanud, kuigi ka sellistes taludes, kus peeti
veiseid, sigu ja kanu. Mul kõik mõõdud asjaga tegelemise pärast hästi selgeks
ei saa. Ülikoolis tuli teha hulk 15-minutilisi suulisi eksameid, aga vastates
ei teadnud ma ikka, mitu minutit ma juba rääkinud olen ja mitu minutit ma oskan
rääkida. Kirjaliku teksti pikkust ma oskan paremini arvestada.
Raamatust selgub,
et vanaisa meetod ajaloost kirjutades oli ulatuslik statistika kasutamine. Ma
pole seda ajalooteemalistes kirjutistes nii palju kasutanud, aga vanaisa
raamatut lugedes mõtlesin siiski, et võibolla on matemaatikahuvi pärilik.
Esimeses klassis nimetasin matemaatikat oma lemmikaineks. Keskkoolis läksin
reaalkallakuga klassi ja ühes matemaatikatunnis sain korraga kolm viit, sest
lahendasin kõige kiiremini ära ühe protsentülesande. Kiiresti läks see mul
sellepärast, et arvutasin protsente ka vabal ajal, ka vanaisa raamatus on
tehtud palju protsentarvutusi. Ülikooli astudes oli mul teine eelistus füüsika,
vanaisa olevat enne ajaloo kasuks ümbermõtlemist õppinud mõnda aega
põlevkivikeemiat. Ülikooli ajal käisin iga pühapäev maleklubis ja koju tulles
arvutasin võiduprotsenti ja male peale kokku kulunud rahasummat. Praegu on mul
elu matemaatiliselt korraldatud, loendan nii mõtete kui ka liigutuste arvu.
Aga ma olen
kirjutanud ka ilukirjandust, vanaisa ilukirjandus väga ei huvitanud. Raamatus
ei ole kirjas, aga ma mäletan, et peolauas on vanaema öelnud, et vanaisale
oleks meeldinud ka diplomaatia õppimine, aga aeg ei olnud selleks sobiv. Vanema
ajalooga tegeles vanaisa Nõukogude ajal sellepärast, et vanemast ajast
kirjutades oli sõnavabadus suurem.
Peale eessõna on
mul praeguseks läbi loetud raamatu esimene ja teine tsükkel. Esimeses tsüklis
on kooskõlas raamatu pealkirjaga artiklid, teises tsüklis on algselt eraldi raamatuna
ilmunud teos 16.–17. sajandi põllumajanduse kohta Eestis. Võrgukommentaatorid
heitvat vanaisale siiamaani ette kommunistlikusse parteisse kuulumist ja
sellele võivad nad toetust leida uuesti ära trükitud kunagi kohustuslikest,
kuigi üsna sisututest viidetest Marxile, aga vanaisa mõisakorra kriitikast ma
leian ka tol ajal kehtinud kolhoosikorra kritiseerimist. Vanaisa kirjutab, et
uuritud perioodil toimus mõisapõldude laiendamine, aga see ei tähendanud suurt
põllumajanduse alast edasiminekut, sest mõisapõlde laiendati talumaade arvel,
aga mõisapõllul teotööd tehes töötas talupoeg halvemini kui oma talupõllul,
sest mõisapõllul töötas ta vastumeelselt ja käsu peale. Täpselt sama moodi
oleks saanud võrrelda talupõldu ja kolhoosipõldu. Vanast ajast pärineb vanasõna
„Mõisa köis, las lohiseb“, Nõukogude ajast laulusõnad, mis kõlavad umbes: „Rassib
siin kalur, et kosuks ta laps / veel võimsamalt kui kolhoos“.