neljapäev, märts 30, 2017

Ilukirjanduslik raamat

Sinikassidest rääkinud raamat
oli ilus ja huvitav,
seda viimati lugesin talvel,
mõnda teist olles suvitav.

Ole raamatut lugedes valvel,
et jutt jõuaks kohale.
Nõnda täiendad teadimistesalve
ja teed, mis on kohane.

Need raamatu sinised kassid
on uneski ilmunud.
Algul raamatuid koju sa tassid,
pärast sisu on selgunud.

Teine toimumiskoht

Kõndisin maleturniiri toimumiskoha suunas. Mulle tuli meelde, et tänaseid voore ei mängita enam seal. Üks mees ootas senise koha lähedal, sest ta ei teadnud, kuhu minna. Mina mõtlesin, et lähen Toomemäele ja seal jõuan mööda ühte kindlat tänavat tänasesse mängukohta. Ainult et see pole kõige otsem tee, sest see tänav on kõver. See mees hakkas minu kannul kõndima, aga ta pidi maha jääma, sest ta ei olnud nii kiire.

*
Vend pahandas, et ma tema voodilina peal istun. Ütlesin, et võtku tema siis enda asjad minu voodi pealt ära, siis mina tulen tema voodi pealt ära. Vahepeal ei tulnud mul suust häält. Kui kõnevõime jälle tagasi sain, siis ütlesin, et tahtsin enne ka rääkida, aga ei saanud. Läksin esikusse. Seal oli ohtlikult õhus rippuvate elektrijuhtmeotsade arv suurenenud. Tahtsin küsida, kas keegi paneb neid juurde.

kolmapäev, märts 29, 2017

Lindude tervis

Lindudel on keha soe,
sellepärast neil ei loe
iga pisik nakatav,
kui keha haigust põletav.

Kuid hirmus olla linnugripp,
ei aita põletamisnipp.
Siis ilus laul tal vakatab
ja inimestki nakatab.

Tüli põhjus

Mul oli vennaga pikk tüli. Seletati, et vennad suhtuvad minusse halvasti sellepärast, et minu mängukaru jalg on katki. Mõtlesin, et panen selle siis sellisesse kohta, kus nad seda ei näe. Panin oma toa kappi. Hakkasin lendama.

teisipäev, märts 28, 2017

Aegade muutumine

Lugesin kümme lehekülge "Novõi Miri" edasi. Nendel lehekülgedel oli huvitav, et ühele ja samale raamatule avaldati samas numbris kaks arvustust. Eestis "Looming" nii ei tee, kuigi "Akadeemia" on teinud.

Ühe teise raamatu autori kohta kirjutati, et ta on saanud debüüdipreemia ja on pärit Samaarast. Vaatasin kaardilt järgi, kus Samaara asub. Selgus, et on olemas kaks sarnase nimega jõge, Samara voolab Ukrainas ja Samaara Venemaal, olles Volga lisajõgi.

Venemaal praegu kirjutatakse gulagi kannatustest, nimetades sellist raamatut psühhoteraapiliseks. Mõtlesin, et mineviku kuritegudest kirjutamine ei välista olevikus uute kuritegude sooritamist. Nõukogude ajal võis ka kritiseerida välismaad või keisririigi aega, Hruštšovi ajal Stalini aega, Gorbatšovi ajal Brežnevi aega ja praegu Jeltsini aega.

Lugesin ka ühe luulekogu arvustust. Mõtlesin, et luulekogusid arvustatakse proosa vormis, aga kui luule suudab kõike väljendada, siis peaks saama arvustada ka luulevormis. Tegelikult poeesia listis on minu luuletustele vastuseks uusi luuletusi kirjutatud. Kes tunneb, et riim ja rütm piiravad väljendusvabadust, see peaks saama arvustada vähemalt vabavärsis, kuigi siis ehk ei ole kõla nii hea.

Järeldasin juba Aadu Musta raamatu piltide põhjal, et vene kultuur on osa euroopa, mitte aasia kultuurist. Nüüd sain sellele kinnitust ka venekeelsest kirjandusajakirjast, sest seal kasutati Venemaa kohta euroopalikke mõisteid modernism ja postmodernism. Modernism olevat uskunud, et reaalsus on plastiliselt kujundatav, kuid see viinud poliitilisele vägivallale. Postmodernism olevat skeptilisem. Mõtlesin, kas roheline ideoloogia on siis postmodernismi osa.

Loen madudest

Ma raamatut loen loomadest,
loomi elab maailmas sest
ja kuna loom on huvitav,
nii nagu lindki tuvitav.

Ka lind on tegelikult loom,
kui liigitada neid on soov.
Praegu loen ma madudest,
kes hirmutavad inimest.

Kuid autor ütleb: autoga
on kergem rahvast mõrvata
kui ussil oma mürgiga
või skorpionitel Türgiga.

Üks maomürk mõjub verele,
üks närviraku perele.
Ka nastik surmab olendeid,
kuid nõnda väikseid pole meid.

Mõni madu kägistab
ja mõni lihtsalt vägistab,
kuid neelab saagi elusalt,
kui kallistand on elukat.

Ei mao kõhust välja saa,
kui ise ta ei sülita.
Kuid mõni on ka välja saand
ja kaua asustand veel Maad.

Uut tüüpi mäng

Inglise keele õpetaja ütles midagi arusaamatut. Võibolla ta tahtis öelda, et ükskõik kui palju ma pingutan, mul ei ole lootust positiivset hinnet saada. Ta oli mu vead ära parandanud, aga ma ei saanud paranduste järgi aru, mis hinnet see tähendas.

*
Räägiti, et üks poiss sai surma. Ta olevat läinud toru parandama, aga toru oli lõhkenud ja poiss oli ära keenud. Ei teatud, kas ta sai päriselt surma või on see ainult kuulujutt.

*
Üks poiss mängis arvutimängu. See oli uut tüüpi mäng, kus mängu tegelane sai poisi suulistest küsimustest aru ja vastas neile. Ühel korral ütles poiss tähenduseta sõnu. Selle peale küsis mängu tegelane, mida need tähendavad.

esmaspäev, märts 27, 2017

Suured mässud

Läbi sain ma raamatu,
mis rääkis suurtest mässudest.
Mäss olla asi saamatu,
sest elu minna nässu sest.

Algul jääda mulje küll,
et suuremaks läeb vabadus,
sest kui toob miskit suhu sülg,
saab välja öeldud labasus.

Kuid nii ei öelnud autor vist,
vaid rääkis õilsaist loosungeist,
kui loosungite lubamist
ei usu hiljem keegi meist.

Või mõni siiski usub küll,
kuid mitte autor teosel sel,
sest mässudel on paha külg,
et kannatab siis inimvell.

Kui mäss on veidi aega käind,
siis elu läheb halvemaks -
pead inimestel otsast läind
ja vähem neid, kes palvetaks.

Kiire kirjutamine

Oudekki rääkis, et ta pistis Vanemuise teatri endale tasku. Nüüd oli tema selle omanik ja ta oli selle odava hinnaga omandanud. Üks teine seltskond oli tahtnud ka Vanemuises etendust lavastada, aga nüüd oli sunnitud seda Võrus tegema. Oudekki tahtis näha minu telefoninumbreid. Näitasin talle pabereid, kuhu need olid kirjutatud. Oudekki arvas, et suunakoodid peaks ka ees olema. Ma olin numbrid kirja pannud varasemal ajal, kui suunakoodid polnud veel olulised.

*
Sõitsime autoga, mida juhtis Taimo. Auto jõudis kiiremale teele, seetõttu tundus esialgu, nagu ta kihutaks. Aga sellega pidi varsti harjuma ja seejärel pidi veel kiiremale teele jõudma. Tegime peatuse elektrijaama juures. Üks vend läks generaatorisse. Ütlesin, et ta sealt välja tuleks.

*
Istusin Kriiska loengus. Keset loengut vahetasin asukohta ja istusin otse Kriiska nina alla. Ta küsis, miks ma seda tegin. Vastasin, et praegu mulle tundub selle koha peal parem. See oli juba teine kord, kui ma selle loengu jooksul asukohta vahetasin. Mõtlesin, et edaspidi istun loengu algusest peale Kriiska vastas. Hakkasin kirjutama uut uurimistööd. Varem olin kirjutanud Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes 1920. aastatel, nüüd võtsin aluseks sama teksti ja panin 1930. aastad juurde. Sain töö ruttu valmis. Mõned asjad olin juurde kirjutanud ja mõned ära kustutanud, aga üle poole tööst kattus vana tööga. Uus oli, et sai kirjutada sellest, kuidas Keres 1930. aastatel Itaalias käis. Üks maletaja kirjutas ajalehes, et ma pole kõike huvitavat male kohta blogis avaldatut teises kohas uuesti avaldanud.

pühapäev, märts 26, 2017

Pühapäevased nupud


Putuka elu

Putukas võib kaua
olla söömata,
ja mõni ikka nendest
jääb maha löömata.

Ta tuleb välja munast
ja esmalt vastseks saab.
Kas pärast elu tunast
ta üldse mäletab?

Sest nukkuma peab enne
kui ta saab putukaks.
Kui minuga see juhtuks,
siis und ma meenutaks.

Õudne sild

Lähen üle silla. Tekib hirm, et võin sillalt jõkke kukkuda. Mõtlen, et ma pean rohkem üle silla kõndimist harjutama, et hirm väheneks. Aga mida kaugemale ma jõuan, seda suuremaks hirm läheb. Ja tekib veel teine hirm, et kui ma rohkem üle silla kõndimist harjutan, siis jääb vähem aega muid asju harjutada. Hiljem räägin ühele inimesele, et ma kardan üle silla kõndida. Ta küsib, kuidas ma julgen sellist juttu rääkida.

laupäev, märts 25, 2017

"Revolutsiooni sotsioloogia" 2

Сорокин П. А. „Социология революции“. Москва 2004. Kirjastus „Российская политическая энциклопедия“ (РОССПЭН). Kokku 703 lehekülge, praegu loetud varem pooleli jäänud kohast raamatu lõpuni.

Sorokin kirjutab oma raamatus erinevatest revolutsioonidest, aga suurendatud tähelepanu on pööranud Venemaa 1917. a. revolutsioonile, mida ta on oma silmaga näinud. Tema arvates aitab olevik minevikku seletada paremini kui minevik olevikku. Sellega ei pea kõik nõustuma, sest näiteks ei ole teada veel oleviku saladokumentide sisu, aga mineviku saladokumentide põhjal võib teha oletusi ka praeguste kohta. Ilmselt me teame ühtesid asju paremini mineviku ja teisi oleviku kohta.

1917. a. revolutsiooni teema on tänavu aktuaalne, sest möödub sada aastat selle puhkemisest. Lugesin „Eesti Päevalehest“ Berendseni selleteemalist artiklit. Ta hindas revolutsiooni positiivselt, sest see viis Eesti riigi sünnile. Sorokin hindab rohkem Venemaa seisukohalt ja peab tulemusi Venemaa jaoks negatiivseteks. See aga ei ole teda teinud Venemaa vastaseks igas mõttes. Raamatu lõpuosas on avaldatud tema kirju, mille ta kirjutas juba Ameerikas paguluses elades ja seal ta ütleb, et Ameerika talle küll meeldib, kuid Venemaa siiski veel rohkem. Ja tal on hea meel, kui vene teadlastel läheb hästi. Nende hulka liigitab ta ka ennast. Ema poolt oli ta komi päritolu, kuid oma vanemaid ei maini ta seoses nende rahvusega, vaid ühiskondliku seisundiga. Seda selleks, et öelda, et ta on revolutsioonide vastu sellest hoolimata, et lihtrahva esindajana ei olnud tal endal revolutsioonis midagi kaotada. Kodumaa kaotamist võib küll samuti kaotuseks pidada.

Raamatu lõpul on ka muid lisasid. Toimetajad on lisanud isikunimede seletuse. Seal on mõnda viidatud nime seletatud sotsioloogina ja mõnda ajaloolasena, mõne kohta on aga öeldud ajaloolane ja sotsioloog. Sotsioloogia võib siiski käia kombinatsioonis ka millegi muuga, ühte isikut nimetati arstiks ja sotsioloogiks, ühte aga juristiks ja sotsioloogiks. Hiljuti lahkunud rektor Tulviste on jutuajamises öelnud, et teadus võib tänapäeval kõige paremini edasi minna kahe eriala kokkupuutealadel. Teisel korral ta küll ütles, et ta ei mõista sellist kirjandust, mis pooleldi on teaduslik ja pooleldi ei ole. Seega ei pidanud ta ilmselt siiski kõiki kombinatsioone headeks. Nagu ka muusikas saab küll noote paljudel erinevatel viisidel kombineerida, aga kõik kombinatsioonid ei ole ühe ilusad.

Sorokin avaldas osa raamatuid vene ja osa inglise keeles. „Revolutsiooni sotsioloogia“ käsikirja kirjutas ta vene keeles, aga esimene trükk oli ingliskeelne. Arvustajad olevat öelnud, et see inglise keel on liiga venepärane. Hiljem pikemalt Ameerikas elades seda vast enam ei öeldud. Loetud venekeelse trüki kommentaarides on ingliskeelset varianti ja venekeelset käsikirja võrreldud.

Ajaloofilosoofidest, kellega ma olen varem tegelenud, sarnanevad selle raamatu teemad Carlyle’i teemadega, sest nii Sorokin kui ka Carlyle on tegelenud revolutsioonide uurimisega. Carlyle tegi vahet, et üks revolutsiooni tegelane on kangelane ja teine ei ole. Sorokin vaatab asja terviklikumalt, et üks revolutsiooni ilming ei ole teistest lahutatav, sest üks kutsub teise esile. Sorokini meelest on tüüpiline, et revolutsiooni demokraatlikumale faasile järgneb diktaatorlikum faas. Seetõttu ei kiida ta ka demokraatlikku faasi heaks. Carlyle aga ei pidanudki diktaatorlikku faasi nii halvaks, tema jaoks olid kangelased Cromwell ja Napoleon. Ta kritiseeris hoopis Cromwelli varasemaid sõpru, kes jäid demokraatlikumate tõekspidamiste juurde ja seetõttu Cromwelliga tülli läksid. Carlyle elas ajal, mis Suurbritannias oli poliitiliste revolutsioonideta, aga Sorokin oli ise revolutsiooni tõttu kannatanud.

Sorokini mõtted erinevates raamatutes on natuke erinevad. „Revolutsiooni sotsioloogias“ ta tahaks veel tuleviku revolutsioonid ära hoida, kuid hilisemas „Ühiskondlikus ja kultuurilises dünaamikas“ on jõudnud järeldusele, et kuigi sõjad ja revolutsioonid on ebameeeldivad, on nad paratamatud. Saksakeelses tõlkes loetud 19. ja 20. sajandi sotsioloogiliste teooriate ülevaates peab ta nagu majanduslikke tegureid vähem tähtsaks kui revolutsioonide teemalises raamatus, hinnates Weberit kõrgemalt kui Marxi. Raamatus revolutsioonidest ütleb ta, et revolutsioonide puhul on majanduslikud tegurid tähtsamad kui religioossed. Vastuolu vähendab võibolla see, et revolutsioonid on suhteliselt lühikesed ajaperioodid, aga sotsioloogilised teooriad käivad ka muude ajaperioodide kohta.

Mõtete levik

Viimastel nädalatel olen näinud paberlehtedes tervelt kahte viidet oma blogi luulerubriigile. "Tartu Postimehes" nimetati Bristoli ja "Sirbis" Traadi luulekogu lühiarvustust. Varasematest aastatest mäletan paberlehtedest kolme viidet oma blogile - "Sirbist", "Eesti Ekspressist" ja "Eesti Päevalehest". Lisaks olen ise blogis avaldatud mõtete edasiarendusi avaldanud nii ajalehtedes, ajakirjades kui ka raamatutes ja raamatutena. Elektrooniliselt saadan blogisissekandeid edasi listidesse ja eraisikutele ning annan linke feisbukis. Tagasisidet olen saanud muidugi ka elektrooniliselt ja suuliselt, lisaks paberkirjades.

reede, märts 24, 2017

Sain šokolaadi

Täna toimus päevakeskuses medalite ja söödavate auhindadega turniir, kus ühtlasi tähistati Lombi sünnipäeva. Tulemused olid:

Vorobjov 6 p.
Trohhalev 5,5
Põdersalu 4,5
Viikmaa 4,5
Runnel 4,5
Peebo 4,5

20 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

1. voor Põvvat - Runnel 0:1
2. voor Runnel - Kõiv 1:0
3. voor Põdersalu - Runnel 0,5:0,5
4. voor Runnel - Liiva 0:1
5. voor Siidirätsep - Runnel 0:1
6. voor Runnel - Trohhalev 0:1
7. voor Viikmaa - Runnel 0:1

Põrandal istujad

Pidin täna abielluma naisega, kellega ma polnud kunagi kohtunud. Tema isa helistas mulle ja esitas küsimusi. Ta küsis, kas mul lihaseid on. Vastasin, et ei ole. Ta küsis, kas ma sporti ei ole teinud. Vastasin, et olen küll, aga mulle see ei mõju. Kuigi see mees ei olnud minuga rahul, otsustas ta võtta kõik pulma kulud enda peale, kuna tal pole südant neid kellegi teise kanda jätta. Rahvas kogunes kokku. Saabus ka see naine. Ta ei olnudki mind nähes pettunud, kuigi ka mitte ülearu rõõmus. Ta tuli minu juurde ja puudutas mind.

*
Olin koos ühe väikse poisiga vannitoas. Siis oli pesemisruum suurem ja sinna tulid suured tüdrukud, kes istusid põrandale maha. Ütlesin neile, et nad ära läheks. Nad küsisid, miks. Vastasin, et ma tahan pesema hakata. Nad ei läinud ära. Mõtlesin, et siis ma kõiki kohti ei pese.