reede, juuli 28, 2017

Kuhu põgeneda?

Tahan inimeste eest põgeneda. Üks võimalus oleks põgeneda teise aega, kui ma sain inimestega paremini läbi. Aga ma ei tea, kas saab otse teise aega hüpata või peab läbima ka vahepealse aja, kui sain inimestega veel halvemini läbi. Ja kas ajas tagurpidi liikumine ei ole vastuvoolu ujumine, mis läheb veel aeglasemalt kui esimest korda elamine? Peaksin siis võibolla kõik malepartiid viimasest käigust esimeseni uuesti läbi mängima. Ja kõik raamatud viimasest tähest esimeseni uuesti läbi lugema. Tagurpidi lugedes ei pruugi mõttest aru saada. Võiks põgeneda ka kiirendusega tulevikku, aga see oleks surmale ja vanadushaigustele vastu minek. Või siis põgeneda külgsuunal? Külgsuunal põgenejad on vist need, kes vahetavad korterit, kodumaad ja rahvust, saades kellekski teiseks. Ma olen vahel liikunud külgsuunal raamaturiiulis, et panen ühe raamatu käest ja võtan selle kõrvalt teise raamatu. Vahel olen niiviisi sattunud paremale ja vahel halvemale raamatule.

Tunnist raamatupoodi

Läksin maleklubisse. Seal oli täna vähe rahvast. Üks paar mängis, rohkem mängijaid ei olnud. Peale minu saabus veel üks inimene. Teda ma hästi ei tundnud ja ta oli võibolla mängimise jaoks liiga vana. Küsisin talt, kas ta ka mängib. Hakkasime mängima. Parem tundus olevat minu seis, aga ma hästi ei näinud seisu. Ühel käigul jätsin lipu ette ja vastane lõi selle ratsuga. Üks pealtvaataja ütles, et see otsustas. Minu meelest mitte, sest seis oli piisavalt keeruline. Aga edasi mängides kaotasin ajaga.

*
Läksin keemiatundi. Seal oli täna vähe rahvast. Kaks inimest tegi eksperimenti, rohkem inimesi seda tegema ei mahtunud ja peale minu ootajaid ka tunnis polnud. Mulle oli see eksperiment juba natuke tuttav, sest olin seadmeid ette uurinud. Tundus, et praegu ma midagi tegema ei pea ja võin laua peal magada. Siis saabusid teised ka tundi. Istusin ühe tüdruku koha peal ukse juures. Mõtlesin, kas pean nüüd kolima. Aga Tristan paigutas lauad ümber, nii et seniseid kohti polnud enam olemas. Teise õpetajaga keemia tundides oli Tristanil olnud kombeks istuda minu lähedal. Ta oli tundides mult sageli midagi õpitava kohta küsinud. Kontrolltööde ajal oli Tristan vaadanud õpetaja poole, kas ta ei näe, ja siis põrandal vedelevalt spikrilt maha kirjutanud. Mina lasin endale pigem halvema hinde panna kui maha kirjutama hakkasin, sest õpetaja oleks võinud ka näha. Aga Tristan oli nii intelligentne, et teadis alati, kas õpetaja näeb või ei näe. Kui õpetaja oleks siiski küsinud, mis Tristanil käes on, siis ta oleks arvatavasti vastanud, et mitte midagi, ja peitnud spikri riiete alla, kust õpetaja poleks otsinud. Läksin raamatupoodi. Raun oli mulle kirjutanud, et trükitud sai "Viimsete päevade" järg. Vaatasin, kas see on müügile võetud. Tundus, et see on pandud "Viimsete päevade" alla. Aga seal seda siiski polnud. Võibolla see pidi alles poodi saabuma, aga võibolla polnud "Viimseid päevi" ühtegi eksemplari ostetud ja siis võis pood järge ka mitte müüki võtta. Inimesed võisid vaadata, et ma vaatan enda nimega raamatu kaant. Mõtlesin osta veel erinevaid ajalooajakirju, aga mitte kõiki numbreid, vaid kolmest ajakirjast igaühest ühe. "Imelisest ajaloost" ei tahtnud ma osta viimast numbrit, vaid ümmargust 50-ndat. Selgus, et 50. number on müügil kolmes tükis. Ühes tükis oli eelnenud numbrite sisuregister, teine tükk oli pidulik ümmarguse numbri osa ja kolmas tükk tavaline osa. Nagu oli ka varem juhtunud, ei tahtnud need raamatuvirnad, mida ma puudutanud olin, enam püsti püsida. See võis tulla sellest, et mul olid käed higised ja tegid kaaned libedamaks. Kui ma virnasid kohendada püüdsin hakkasid järgmised ka ümber vajuma. Minu lähedal istusid noored, kes olid õppinud ajalugu. Nad vestlesid omavahel ajaloost. Äratas imetlust, et nad oskasid seda suuliselt teha, aga võibolla oli nende jutu sisu siiski mitteteaduslik jama.

neljapäev, juuli 27, 2017

Duširuum kitsam

Mängisime kooli saalis korvpalli. Ma hästi ei osanud mängida, aga iga kord, kui palli sain, viskasin peale. Ühel korral ei tulnud vise liiga lühike, vaid liiga pikk, pall lendas üle korvirõnga teisele küljele. Pall läks mängu käigus õhust tühjaks. Pärast tunni lõppu läksime duširuumi. Aga selgus, et seal oli tüdrukuid. Nad ei saanud praegu tüdrukute duširuumi kasutada. Läksin ruumist välja, et oodata, kuni tüdrukud riietumise lõpetavad. Kui oli möödunud nii palju aega, et tundus, et nad on lõpetanud, läksin duširuumi tagasi. Nüüd võis juba probleeme tekkida sellega, et kohe tuleb järgmine klass sisse, pealegi võisid neil oma tüdrukud kaasas olla. Meie klassi poistel olid juba aastaid duširuumis oma kohad, aga nüüd oli midagi muutunud, et ei mahtunud enam ära nii hästi kui varem. Serva peal oli üks konks, kuhu polnud riideid riputatud, seal võis olla nihkumine toimunud. Klassiruumides oli võinud alguses võtta endale igal õppeaastal uue koha, aga viimastel aastatel me polnud kohti vahetanud. Kunagi oli küll hoiatatud, et kogu aeg ühe koha peal istudes võib selgroog kõveraks jääda. Võibolla me ei mahtunud duširuumi ära mitte ümberpaiknemise, vaid vanemaks saades kehakaalu lisandumise tõttu.

*
Räägiti vene keeles. Ühte sõna ma ei osanud kuulmise järgi sõnaraamatust järele vaadata. Varem olin osanud, aga nüüd läksid unenäod selliseks, et ei saanud neist juba nägemise ajal aru.

*
Jõin ühte jooki. Joomist lõpetades vaatasin, et sõrm on määrdunud. Üks tüdruk tahtis juua sama jooki. Rääkisin talle, et ma joon niimoodi, et kallan joogi korgi sisse ja joon korgist. Tüdrukul oli oma kork, ta lasi endale jooki selle sisse kallata. Teda ei häirinud, et minu korgist võis olla pudelisse sülge läinud. Vaatasin nüüd, et sõrm oli saanud mustaks pudelikorgi vastas, see oli masinaõliga koos.

kolmapäev, juuli 26, 2017

Kompott


Ei tea, kas suhkruteemalistele fotodele kehtestatakse ka suhkrumaks? See on ju suhkru reklaam. Hea tuju on luksuskaup.

Soov lõpetada

Võtsin pidžaamasärgi seljast. Läksin suurde tuppa ja rääkisin, et peaksin nüüd magistriõppe ära lõpetama. Vastati, et see sõltub ametnike tujust, kas lubatakse lõpetada. Läksin oma tuppa tagasi, panin särgi ja kampsuni selga ning istusin kirjutuslaua taha. Mind tuldi uksele vaatama. Öeldi, et seda võiski arvata, et ma uuesti särgi selga panen.

teisipäev, juuli 25, 2017

Ametile vastav seisukoht

Üks inimene tahtis, et tema artikkel ajalehe võrguväljaandest kustutataks, sest tema seisukoht on muutunud. Vahepeal oli ta saanud ministriks. Mõtlesin, kas kõigi seisukoht sõltub siis sellest, kas nad on valitsuse liikmed või ajakirjanikud või tavalised inimesed. Küsimus puudutas aatomielektrijaamu. Kes võimule said, hakkasid nende ehitamist pooldama, sest nad hakkasid mõtlema, et inimesi on vaja elektriga varustada. Aga võibolla ei olnud. Minu eest hoiatati, et ma olen väga visa väitleja. Kõndisin minema. Jõudsin kohta, kus oli valida, kas minna ajaloo koridori uksest või õuduste koridori omast. Et ajaloo koridoris keegi oli, siis valisin õuduste koridori. Seal kostis ulgumist. Ulgusin kaasa.

esmaspäev, juuli 24, 2017

Kunstiteoseid




Piltidest saab teha uusi pilte. Nii fotodest joonistusi kui ka joonistustest ja maalidest fotosid. Tarbekunstiteostest saab teha uusi kompositsioone.

Banaanipuu

Paides toimusid talgud. Pärast seda seisime Paide maja suures toas. Mõtlesin, et võiks küsida, kas talgutelt keegi puudu ka oli. Aga ma olin ka ise märganud, et Rain oli kohal, aga Ervinit mitte. Mõtlesin, kas sõita kohe Tartusse tagasi. Aga mõtlesin, et ma veel ei sõida, muidu Siiri peab üksi olema. Potis kasvas suur taim. Ütlesin, et sellel hakkavad lehed kuivama. Võibolla polnud seda kastetud. Aga parandasin, et sellel on banaanid küljes. Siiri vastas jah. Võibolla kõik kuivanud lehtedeks peetud olid banaanid, aga võibolla olid osad siiski lehed. Tartus oli Liisa meil külas käinud ja rääkinud, et läheb keskaja eksamit tegema. Oleks võinud küsida, kas see on ajaloo eksam. Võibolla oli õigusteaduse keskaja. Kui oli ajaloo, siis oleks ka eksamit tegema minna võinud. Vahepeal olid olnud aastad, kui olin teinud eksameid väga edukalt, hiljem oli jälle hirm tekkinud. Magistriõppes oli eksameid palju vähem kui bakalaureuseõppes, aga ma jätsin olemasolevatelegi minemata. Ühele eksamile olin registreerunud. Olin mõelnud, et nädalaga ei jõua ma õpitud. Aga nüüd oli sessioon läbi ja ma polnud üldse sellele eksamile läinud. Oleks võinud minna siis järgmise semestri sessiooni ajal. Võibolla kehtis nõue, et kui ma olen ühel semestril registreerunud, siis järgmisel semestril üle ühe katse ei anta. Mulle tuli meelde, et olin laenanud Raidolt konspekti, aga olin unustanud selle tagasi anda. Oli möödunud juba terve järgmine semester, aga konspekt oli ikka minu portfellis. Raidol oleks seda võibolla vahepeal vaja läinud, seal oli vahel ka muid lehti kui ainult ühe loengukursuse omad.

pühapäev, juuli 23, 2017

Kaksiktänav

Oli hommik. Pidime üles tõusma ja kooli minema. Ema ütles, et tema meid rohkem ei ärata, nüüdsest hakkame ise tõusma. Ma ei kavatsenud tõusta. Henn läks vannituppa. Viskasin ühe asja eest karistuseks mõned tema asjad põrandale. Liiga segi ma ta asju ei ajanud.

*
Kõndsin mööda Vallikraavi tänavat. Pool tänavat kandis Vallikraavi tänava ja teine külg Kalda tee nime. Kalda tee ulatus veel väga kaugele. Jõudsime ühe lasteaiahooneni, sisenesime uksest ja kõndisime läbi maja selle teise otsa. Mulle tuli telefonikõne. Telefonis teatati üks halb uudis. Küsisin täpsemalt. Selgus, et see polnud päris nii halb nagu esimesel hetkel tundus.

laupäev, juuli 22, 2017

Tiivarünnak

1. f4 e5 2. fe d6 3. ed Od6 4. Rf3 g5 (siiani "Maleaabitsast") 5. d3 g4 6. Rg1 Lh4+ 7. Kd2 Of4+ 8. e3 Oh2 9. Le2 Lg3 10. Rc3 Og1 11. Vg1 Lh2 12. Lf2 g3 13. Lf3 Lg1 14. Lg3 Re7 15. Oe2 Vg8 16. Lc7 Vg2 17. b3 Og4 18. Ob2 Lf2 19. Ve1 Le3+ 20. Kd1 Oe2+ 21. Re2 Lb6 22. Le5 Vg8 23. Rf4 Rbc6 24. Ld6 Vd8 25. Lf6 Kf8 26. Oa3 Lc7 27. Lh6+ Ke8 28. Lh7 Kd7 29. Lf7 Vdf8 30. Ve7+ Re7 31. Le7+ Kc8 32. Lc7+ Kc7 33. Re6+ Kc6 34. Rf8+ 1:0

*
Kirjutaks malerubriigis vahel ka maleteemalisi mälestusi. Üks minu eelkäija oli Tarmo Päss. Selles mõttes, et ka tema kirjutas Tartu malest. Mitte küll blogis, vaid "Postimehes". Ma sain temaga muidu ka hästi läbi. Mõni oli tema suhtes kriitiline, öeldes, et ta ei peaks nii palju sööma. Ta oli Tartu maleklubi kõige suurema kehakaaluga mängija. Ise ütles ta, et reitingut mõõdetakse kehakaaluga.

Ükskord tahtis Päss noort vastast kiita ja ütles, et turniiri kõige raskem vastane oli tema jaoks Kasak. Pärast tehti nalja, et Kasak võiks öelda, et tema kõige raskem vastane oli Päss.

Teise veel noorema mängija nimi oli Pöial. Päss rääkis talle, et sõnad Päss ja Pöial tähendavad ühte ja sama asja, aga et üks neist kaalub kõige vähem ja teine kõige rohkem.

Päss oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ehk ERSP liige. Mõnel turniiril pani ta vist välja auhinna parimale ERSP-lasele. Ta kandideeris ka Tartu linnavolikokku. Esimene kord teda ei valitud. Siis öeldi, et mõni ei vali teda sellepärast, et ei tunne, ja mõni teine sellepärast, et tunneb. Aga ta kandideeris hiljem uuesti ja siis juba valiti. Sellest, kuidas ta kampaaniat tegi, räägiti ka ülikoolis. Ta oli käinud Tähtvere linnaosas ühe ukse tagant teise taha. Valimisreklaamis nimetas ta ka oma malemänguoskust. Minu mälu järgi pani ta kirja, et oli kolmekordne Tartu meister males. Kui Laar sai peaministriks ja Meri presidendiks ning ERSP pääses valitsusse, jäi Päss endiselt opositsiooni. Ta liitus nüüd valimisliiduga Parem Eesti. Presidendile heitis ta ette edevust. Ta lubas kirjutada ajalehele lisaks maleuudistele ka artikli Tartu rahu piiri kaitseks, aga see jäi mul nägemata.

Päss käis katoliku kirikus. Vihmand tegi ükskord nalja, et klubis on igaüks erinevat usku - Päss on katoliiklane, Sven satanist ja Särgava taarausuline. Viimane tähendas vist seda, et Särgava viis raha teenimiseks teiste taarat kokkuostupunkti. Üks mees kritiseeris Pässi selle eest, et ta käivat kirikus naisi vaatamas.

Päss oli males tugevam rahulikes seisudes ja lõppmängudes. Kui mul seisis ees mäng Pässiga, siis mind õpetati: "Ära talle ainult midagi ette jäta, muidu ta nühib ära." Ühel korral näitasin oma kaotuspartiid Pässi vastu, kus tegin avangus tagurpidi käigu Rc3-b1. Selle kohta öeldi: "Pässi-sugusele sellest piisab". Päss ise ütles, et ta oskab ainult natuke pusimise seisu.

Päss kiitis mind nii suuliselt kui ka ajalehes. Kui käisin esimest korda täiskasvanute maleklubis välkturniiri mängimas, siis kaotasin kõik partiid, aga Päss kiitis, et stiil olevat mul hea, ainult kogemusi vähe. Teisel korral, kui sain pikal turniiril esimese võidu meistrikandidaadi vastu, kelleks oli minust umbes 500 punkti kõrgema reitinguga Seljodkin, siis kirjutas Päss sellest "Postimehele" juba turniiri algusjärgus, et mina arenevat eriti kiiresti. Tol ajal tundus see liialdatud kiitus, aga hiljem olen mõelnud, et kuivõrd minu trenniminekust oli möödas vaid neli aastat, siis päris vale see ka ei olnud. Aga tol turniiril jäin samuti viimaseks.

Elu lõpul sai Päss keemiaravi. Ta käis veel klubis mängimas, sai hea tulemuse, aga ütles ise tagasihoidlikult, et ta on nõrk, aga et talle pandi uus veri sisse. Ta ei kaotanud huumorimeelt ka haiguse ajal, öeldes oma keemiaravi ajal välja langenud juuste kohta: "Meie oma skinnheed." Poisid imestasid, et talle kasvasid uued juuksed nii kiiresti. Pärast Pässi matuseid kaevati, et ta oli kirstus ka raske kanda.

Lõpetuseks panen kirja veel mälestuse ajast, kui käisin vanas maleklubis mängimas vist Uusi mälestusturniiri B-turniiri. Päss nimetas ennast "pan Päss" ja Guzovskit "pan Guzovski", aga minu kohta ütles "härra Runnel". Guzovski küsis: "Miks sa talle härra ütled ja mulle pan?" Päss vastas: "Tema on uue aja inimene, aga meie oleme Nõukogude aja inimesed ja meie jääme elu lõpuni pan'ideks".

Portree


Üks päev küsiti, kui palju ma olen pildistamisega tegelenud. Vastasin, et sain endale esimese fotoaparaadi alles aastal 2011 ja nüüd ma jälle ei pildista, sest kõik asjad on juba pildistatud. Soovitati, et siis võiks minna uuele ringile, et kuidas asjad muutunud on. Teisel päeval räägiti, et mul on väga hästi lõigatud juuksed. Kolmandal päeval otsustasin, et neid ma siis pildistangi.

Protokolli kadumine

Olin ühes tööruumis ukse lähedal seina taga ja jälgisin läbi akna teisi töötajaid. Üks naine oli kaevanud, et inimeste lugupidamine tema vastu on vähenenud. Ta oli hakanud tegelema sellise teemaga, mis lugupidamist vähendas. Mõtlesin, miks mulle palka ei maksta, kui töötan teistega samas ruumis. Aga selles lugemissaalis käis ka üliõpilasi, kellele ei makstud. Mulle meeldis istuda viimases reas, kust sai teisi inimesi jälgida. Ees istusid inimesed, kes kaugele selja taha ei vaadanud, vaid pöörasid pead, et omavahel elavalt juttu ajada. Olin kunagi ühes õpperuumis ise ka nii teinud. Ma tahtsin üles leida ühte laulu. Mõtlesin, et võibolla leiab selle vastava ansambli koduleheküljelt. Ansamblid panid oma kodulehekülgedele oma paremad laulud, aga mitte liiga palju laule, mis nende hulgast õige otsimise tülikaks oleks teinud.

*
Mängisin pikal maleturniiril. Vahepeal vaatasin oma varasema aasta partiid. Seal olin tunginud vastase tagalasse. Vastane käis valge lipu a2. Või a1, kust see tulistas minu lippu. Aga teisel pool oma lippu oli mul esimesel real vanker, mistõttu ma ei teinud vastase lipust välja, vaid lõin vankriga f1 tuld. Vastane lõi vankri. Nüüd oli vist õige tulistada välja f1 odaga, nii et sellele oleks jälle kaks lööki. Mängisin ühe naisega. Tema kellanool kukkus. Nagu sellel turniiril oli korduvalt juhtunud, arvas vastane, et see tähendab ajaga kaotamist. Ütlesin talle, et mäng jätkub, lõpp on kell veerand. Algul saab poolteist tundi ja pärast poolteist tundi. Hakkasin oma sõnades kahtlema. Vastane läks protokolli ära viima. Mõtlesin, et aega tuleks juurde keerata ehk nii, et lõpp oleks noole kukkumine, mitte veerand. Aga keerama hakates võib keeramisel viga tulla. Ma sain rahulikult oodata, kuni vastaste seier kindlalt üle veerandi jõuab. Aga mõnes mängus võis juhtuda, et mõlema seier läheneb veerandile korraga, siis oleks parem, kui lõpp oleks noole kukkumine. Ma pidin protokolli ära andma, sest olin võitja, aga ei leidnud enam laual olevate paberite hulgast praegu lõppenud mängu protokolli. Seal oli vanu protokolle. Otsisin nende hulgast praegust, aga ei leidnud. Nii võisin saada veel kaotuse. Võibolla oleks piisanud sellest, kui oleksin protokolli uuesti kirjutanud, kas vastase pealt maha või mälu järgi, kuigi ma polnud kindel, kas mul on mäng peas. Võtsin sahtlist veel paki vanu protokolle. Kuulsin rääkimas noori mängijaid, kes olid nooruse tõttu veel kurjad. Nad tundusid rääkivat minust, et keegi peab ennast eeskujuks, aga ei oska üldse mängida. Ma ei saanud aru, mis mu mängul viga on, kui olin kogunud punkte korralikult, neid ainult kahes mängus ära andes. Ei teadnud küll, kuidas järgmine mäng läheb. Ebameeldivused protokolli kadumisega võisid järgmise mängu tulemust rikkuda.