laupäev, august 27, 2016

Pikad turniirid tulekul

Tulemas on pika mõtlemisajaga Gunnar Uusi mälestusturniir:

http://www.maleliit.ee/info/2016/Gunnar_Uusi_Memoriaal_2016.pdf

Eraldi toimuvad noorteturniir või noorteturniirid:

http://www.maleliit.ee/info/2016/Gunnar_Uusi_Memoriaal_Noortele_2016.pdf

*
Eilses "Eesti Päevalehes" intervjueeriti Garri Kasparovit. Juurde oli lisatud ka väiksem nupp, milles öeldi: "Eri riikides tehtud uuringud näitavad, et malemäng arendab laste matemaatilisi oskusi, analüüsivõimet, strateegilist mõtlemist, loovust ja ka kognitiivset võimekust."

Eilses "Postimehes" kirjutati seevastu spordi varjukülgedest. Pärast olümpiamänge võivat sportlasi tabada depressioon. Anti nõu, kuidas seda vältida. Kirjutatakse, et sporditulemus ei ole see, mis inimese määratleb. Sportlane peaks oma aega sisustama ka muude tegevustega kui oma spordiala ning tegema plaane ka ajaks, mis jõuab kätte pärast olümpiat.

Vangistuse moodi

Kõndisin metsas. Seal kasvasid mustikad ja sinikad. Kuigi ma tundsin marjad ära, oli ikkagi hirm, et ajan need mürgimarjadega segi. Seetõttu ma vähemalt sinikaid ei söönud. Kohtusin ühe võõra poisiga. Ta hakkas minuga rääkima. Ütlesin, et ei kuule, ja läksin lähemale. Poiss ütles, et ah et sinnani ei kosta. Ta arvas, et ma olen mõni tema tuttav, kuigi ei mäletanud, milline. Minu meelest me polnud üldse tuttavad. Poiss läks minema. Kõndisin koos Anttiga ühe maja suunas. Antti küsis, kas ma ka Jürgen I. sünnipäevale tulen. Klassikaaslased pidid sinna kogunema. Vastasin, et Jürgen pole mind varem ükski aasta kutsunud, järelikult ta mind ei oota. Jõudsin majja kohale. Seal elas suur kari lapsi. Lapsed nimetasid sõnu täht haaval. Mulle tutvustati maja korda, et internetti võib kasutada, aga mitte oma postkasti, muidu keegi kopeerib parooli. Selles majas elavad lapsed tundusid olevat alaarenguga, sest nad kogu aeg õppisid, nagu lapsed ikka, aga ei jõudnud nii hästi edasi nagu normaalsed lapsed. See maja oli Ameerikas. Mulle tundus, et mind hoitakse seal vangis. Võibolla oodati, et ma paraneksin, et siis vabaks lasta. Tahtsin koju teatada, et olen Ameerikas. Sisestasin arvutisse kirjaprogrammi aadressi. Arvuti ütles, et sellist kirjateenust siin majas ei kasutata. Mõtlesin, et võin siis tarvitada ka teist. Aga polnud kindel, kas see teisegi puhul õnnestub. Asjad ekraanil vilksatasid ja kadusid.

reede, august 26, 2016

Toidu kasvatamine ja tarvitamine

Panin kartuleid. Henn näitas, kuidas saab kiiremini panna. Selleks võttis ta poole vao pealt kõik mulla ära ja ladus asemele ritta leivaviilud. Kahtlesin, kas need idanevad, kui leib on läbi kuumutatud. Laual asuva söögi seest leiti pikad elusad ussid. Olin oma portsu juba ära söönud, nüüd olin võibolla solkmed saanud. Võibolla seedimine tegi solkmed kahjutuks. Aga võibolla ka mitte, kui nad juba keetmise üle elasid.

Klubihooaeg alanud

Täna oli päevakeskuse sügishooaja esimene turniir. Tähistati Villeri ja Põvvati sünnipäevi. Tõin koju aastal 1991 Raidvälja toimetatud ajalehe "Salasilm", mille ta mulle juba kevadhooajal andis, aga mille ma siis vihma tõttu maha jätsin. Kiirmaleturniiri mängiti täna 15+15 minuti mõtlemisajaga ja 7 vooruga. Alustas 14 osavõtjat. Pärast kolmandat vooru läks Salupere ära ja tema asemel mängis tema punktidega edasi Lomp. Pärast eelviimast vooru lahkus ka Trohhalev, kes oli juba esikoha kindlustanud. Ma sain tänasel turniiril kaks võitu, kaks kaotust ja kolm viiki. Enne turniiri algust mängisin ühe ja pärast turniiri lõppu teise lühema mõtlemisajaga partii, mille mõlemad võitsin. Paremusjärjestus oli:

1. Trohhalev 6 punkti
2.-3. Ojaste ja Hinrikus 4,5
...
8.-10. Runnel jt. 3,5

Runnel-Põvvat
1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 c5 4. Le3 d6 5. Oc4 Lf6 6. Rc3 Oe6 7. Rd5 Ld8 8. b3 Rc6 9. Ob2 Od5 10. ed+ Rce7 11. Ob5+ jne. valge võiduga.

neljapäev, august 25, 2016

Probleem lause keskel

Vaatasin raamatust Karpovi kommentaaridega malepartiid. Valge käis g4 ja h4, seejärel tegi lühikese vangerduse. Karpov kirjutas, et ärge ajage seisu niimoodi lühikese vangerdusega rahulikuks, mängige ründavalt nagu uus Keres. Hakkasin seda partiid koos Toomaga otsast peale vaatama. Toomas tahtis käia nuppu ühele väljale, aga ütlesin, et käiakse teisele.

*
Kõndisin mööda teed kodu poole. Puhus tugev tuul. Jõudsin kanali koha peale. Mõtlesin, et üle lageda välja on tuul veel tugevam, mul oleks parem minna üle tee ja majade taha varju. Ma siiski ei läinud. Üks poiss kandis süles avarii läbi teinud ja kägaraks sõidetud autot. Natuke maad ta võis seda kanda, aga mida pikemalt, seda raskemaks pidi tal minema. Tee oli tema jaoks liiga pikk.

*
Istusime kooli kohvikus. Sealt läksime tundi, mida andis joonistamisõpetaja. Mõned tüdrukud tulid kohale alles tunni lõpus. Mulle olid nad juba varem öelnud, et tulevad tunni lõpuks, aga nüüd õpetaja käest palusid hilinemise pärast vabandust. Üks tüdruk seletas, et jäi hiljaks sellepärast, et nägi enne õpetajat ennast kohvikus. Tundi andis eesti keele õpetaja. Pidi algama kontrolltöö osa peale, mida ma ei osanud. Õpetaja kutsus mind vastama. Läksin klassi ette. Sain lause, mis oli kergem kui ma ootasin. Ütlesin, et selles on vist kõiki tähti üks kord. Hakkasin seda tahvlile kirjutama. Kirjutasin pikkade ja kitsaste tähtedega. Kirjutusvahend oli halb, vahepeal ei tahtnud see jälge jätta ja vahepeal jättis tahvlile liiga vedelat jälge. Seetõttu ma katkestasin kirjutamise ja vastasin edasi suuliselt. Nüüd nägin, milles peitub selle lause raskus - ei teadnud, kas lause keskel on liitsõna või kaks eraldi sõna. Mõtlesin, et "järele" ja "järgi" puhul on vist kirjutamisviis erinev. Pakkusin ühe variandi välja. See vastus oli vale ja sain hindeks ühe. Siis olid kõik minu blogisissekanded ka ühele kirjutatud. Asusin teele direktori kabineti poole, et õpetaja peale kaevata. Mõtlesin, et räägin, et ta pani hinde ainult ühe lause põhjal. Mul oli selles lauses ka kõik peale ühe märgi õige. Ma olen lugenud vanu ajalehti ja tean, et kõigil aastatel ei ole keelereeglid üldse samad. Direktori kabinetis hoidsin käes väikest märkmikku. Mõtlesin, et sellises formaadis märkmik on väga ilus. Ainult et õpetajale võibolla ei meeldinud, et mul selline on, sest ta võis karta, et ma hakkan tema ainet ka sellisesse kirjutama ja talle on see paber lugemiseks liiga kitsas. Märkmiku vahele mõtlesin panna lahtiseid lehti. Tegelikult sellised lehed oleks märkmiku kasutamise vähem meeldivaks teinud.

kolmapäev, august 24, 2016

Aeglasemalt, aga kauem

Eile töötas pea tavalisest halvemini, kui välja arvata, et sain kirjutatud kaks luuletust. Et aeglasemat töötempot osaliseltki tasa teha, lõpetasin tõlkimise kolm tundi hiljem kui tavaline päevaplaan ette näeb. Täna loodetavasti sama ei kordu, sest ärkasin kolm tundi varem kui eile.

Unenägusid ei jäänud täna meelde võibolla eileõhtuse hilise töötamise pärast. Aga kui unenägude rubriiki midagi kirjutada ei ole, siis kirjutan mõnda teise. Aastal 2000 käisin psühholoogi juures, ta ütles esimeses või teises tunnis, et inimesele on tingimata vajalik eneseteostus. Tol ajal mul veel blogi ei olnud, aga praegu mõtlen, et eneseteostuse poolest pakub blogi kirjutamine mulle kõige rohkem. See on nagu väikese tiraažiga ajaleht. Kirjutan ajaloost nii raamatute saatesõnades kui ka blogi ajaloorubriigis, aga blogis kirjutatut loen rohkem kordi üle.

Blogi kirjutamiseks on mul nähtavasti selle võrra kergem aega leida, et ei pea kõiki majapidamistöid tegema, sest elan endiselt vanematega koos. Osad ei pea seda heaks kui lapsed ei iseseisvu, aga Sorokini raamatutest lugesin, et tema meelest ei ole halb mitte ainult abielulahutuste arvu kasv, vaid ka vanemate ja laste vaheliste sidemete nõrgenemine. Selle kohta saab tuua poolt- ja vastuargumente. Nendel, kes elavad üksi, on nähtavasti parem näiteks söögitegemisoskus. Aga ülikoolis oli üks õppetöö vorm seminar ja perekonnaliikmetega rääkimine on samuti seminaride pidamine.

Sahtlisse kirjutamine ei paku mulle ka nii palju kui blogi kirjutamine. Teen küll mõlemat, aga sahtlisse kirjutatut loen jällegi vähem üle. Blogis küll väga palju ei kommenteerita, aga kui tean, et keegi loeb, siis vaatan enda kirjutatut ise võimaliku lugeja pilguga. Ja loenduritele jääb külastustest jälgi, et millist postitust on rohkem loetud. Selle põhjal saan tagasisidet, mis inimesi rohkem ja mis vähem huvitab.

Vend riputas hiljuti feisbukki üles paroodia, kuidas halb ajalehe lugejakiri rääkivat peamiselt kirjutamisest. Tänases blogisissekandes on samuti suur osa kirjutamisest. Aga mis teha, kui tegelen sellega nii töökellaajal kui ka vabal ajal. Teine kord võin kirjutada ka lugemisest.

teisipäev, august 23, 2016

Stiilid vahelduvad

Üks minu raamat on selgus
ja teine on segasus.
Oleneb, millise raja
on valinud Pegasus.

Selge mõte jääb meelde
ja segane ununeb.
Nii lugejal autori abiga
mäluauk kujuneb.

Olukord läänerindel

Sallijad on vihased ja mind ei salligi.
Neegritele teevad nemad samas kalligi.

Inglismaal on murenema hakand Euroliit.
Kas siis sobib saada enam selles keeles viit?

esmaspäev, august 22, 2016

Vihikud ja vannituba

Üks poiss nimetas teemat, millel ta tahab lugeda. Otsisin välja kolm oma vana vihikut ja ühe vana õpilaspäeviku, milles oli sel teemal kirjutatud, et talle anda. See oli esimene kord, kui ma kamba vihikut kellelegi lugeda andsin.

*
Küsisin, kas keegi on kunagi minu vihikuid lugenud. Ema vastas, et tema ja isa täna lugesid, võibolla mulle selline stiil sobib. Hüüdsin, et kui neid loeti, siis ma ei saa enam kunagi kirjutada. Viimasel täis kirjutatud leheküljel olin pealegi nimetanud Oudekkit.

*
Vannitoa seina sees oli auk. Varem oli auk olnud ühes seinas, nüüd teises. Remondi tõttu oli auk rohkem avatud kui varem. Tõnu küsis, kas keegi kunagi Saksamaalt seda vannituba vaatab. Vastasin, et selle augu kaudu vaadatakse. Tõnu küsis, et aga kas vaatab ainult üks inimene. Vastasin, et võibolla edastatakse peeglite abil pilti teistele ka. Tegelikult võibolla see auk ei avanenud Saksamaale, vaid naaberkorterisse. Ma polnud ainult sellepärast selle kaudu naabreid näinud, et naabrid käisid vannitoas teisel kellaajal.

pühapäev, august 21, 2016

Varjatud rääkimisoskus

Tahtsin sõita Paidesse, aga soovitud kellaajal ei läinud ühtegi bussi. Mõtlesin, et võibolla peaks siis sõitma kõigepealt Tapale ja seal vaatama, kuidas Paidesse edasi saada. Aga Tapa oli väike linn, Tapa ja Paide vahel ei pruukinud enam täna bussi olla, neid oli ilmselt veel vähem kui Tartu ja Paide vahel.

*
Ütlesin Egele: "Kas ..." Jätsin lause pooleli ja ütlesin: "Ah!" Ma oskasin pikalt rääkida, aga mul oli võibolla parem teha, nagu ei oskaks, sest teised arvasid, et ei oska, võisin nende muljet kinnitada. Mul oli kombeks kõndida koju koos Oudekkiga. Temaga ajasin tee peal juttu. Lõpuks jõudsime kiviseinalisele õuele, kus oli Oudekki koduuks. Ta küsis, kas ma tuppa ka tulen. Vastasin, et ei tule. Ta elas vanematega koos. Varem olid naised tundunud mulle erilised inimesed, aga nüüd tundusid tavalised inimesed. Kirjutasin juhtunu üles. Nimetasin ühe tableti nime. Henn viskas selle tableti õhku. Vaatasin üle, mida ma olin kirjutanud. Pilt oli segasem kui ootasin. Vist ei tulnud lugeda pingiridasid vasakult lõpuni paremale, vaid vahekäiguni ja alles viimase reani jõudmise järel teiselt poolt vahekäiku. Siis tuli mulle meelde, et pilt on segane tableti õhku viskamise tõttu. Kõigepealt tuli see maapinnale tagasi panna. Herilane nõelas õhku. Tal tuli nõel keha küljest lahti ja elas ussikesena edasi. Klaus puudutas seda nõela. Ütlesin, et ta nüüd oma silma ei puudutaks. Ta pani ikkagi sõrme vastu silma, aga halbu tagajärgi ei paistnud olevat.