teisipäev, veebruar 21, 2017

Väliskirjandus Venemaalt vaadatuna

Lugesin Vene väliskirjanduse ajakirja "Inostrannaja Literatura" nr. 12/2016. Üks artikkel koos luulenäidstega oli seal ühes soome naisluuletajast. Öeldi, et soome keeles sõna poetess ei ole, sest soome keel sugudel vahet ei tee, kuid sellest hoolimata olevat näha, et need luuletused on naise kirjutatud. Ma pole selles sugudel mitte vahe tegemises kindel, peaks kontrollima, eesti keeles ka üldiselt sugudel vahet ei tehta, aga sellest hoolimata on võimalik ühe ja sama inimese kohta öelda nii luuletaja, luuletajanna kui ka poetess, vist lisaks ka poeet. Selle soome luuletaja kohta öeldi, et ta elas algul praegu Venemaale ja siis Soomele kuulunud Karjala alal, kuid evakueerus sealt pärast Talvesõda. Seega venelased kirjutavad ka oma ohvritest, seejuures ilma vihata. Ühes luuletuses oli samuti juttu Talvesõjast ja Jätkusõjast, aga mitte nii sõjakalt kui H. Runneli luuleridades umbes "suveööl ma lähen sõtta, / tagasi on vaja võtta / Viiburi ja Ingeri". Soomlase luuletuses peegeldus pigem kurbus, nii palju kui ma vene keelest aru sain. Luuletustes kirjutati ka üksindustundest ja avaldati arvamust, et tegelikult inimene ei ole kõigi asjade mõõt.

Teine kaastöö, mida ma osaliselt lugesin, oli Prantsusmaal elanud venelase päevik. Seda, millises Prantsusmaa osas ta vist elas, näitas see, et tema kaastöös oli võrreldud bretooni natsionalismi ja vene natsionalismi. Selle kirjutaja kodus räägiti nii vene kui ka prantsuse keelt. Ta elas Prantsusmaal juba ajal, kui Nõukogude Liidust põgenemine oli karistatav. Selles kaastöös oli keeleliselt huvitav, et feisbuk kirjutati umbes sama moodi nagu minu blogis, seega mitte facebook ega tõlkes, ainult et vene tähtedega.

Jutuajamine

Sven rääkis Karbale, et ta peaks oma maja remontima, muidu see laguneb ära. Karba ei viitsinud remontima hakata.

esmaspäev, veebruar 20, 2017

Kaheosaline köide

Ado Grenzstein. „Tunne ja tarkus“. Tõlkinud Simo Runnel. Toimetanud Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2016. Eesti mõttelugu 131. 360 lehekülge.

Ühel päeval sain esimest korda elus kirja teiselt Grenzsteini uurijalt Arukaevult. Ta küsis, kas Grenzsteinilt on midagi ilmumas. Vastasin, et raamat peaks olema trükikojas. Samal päeval natuke hiljem helistati mulle, et tuli juba trükikojast välja.

Raamatus „Tunne ja tarkus“ on kahe varem saksa keeles ilmunud raamatu tõlked ning kommentaarid tõlkijalt ja toimetajalt. Võibolla igat lugejat mõlemad osaraamatud ei huvita, sest üks räägib rohkem ajaloost ja teine loodusfilosoofiast. Aga keda huvitab eelkõige Grenzstein, sellele on vast mõlemad huvitavad.

Vastukajad on olnud, et teos „Härraskirik või rahvakirik?“ on parem kui sellele järgnev „Looduse korraldus“. Ma kaitseks „Looduse korraldust“. Kõige parem peatükk tuvi mõttekäiguga kuulub selle koosseisu. Ja sellega on veel seotud ime, et pärast peatüki tõlkimist käisid tuvid tükk aega minu rõdul, mida nad polnud varem teinud, ja nende jälgimine kinnitas, et raamatus tehtud tähelepanekud on õiged. „Looduse korralduses“ on veel teisigi peaaegu sama ilusaid mõtteid, näiteks potilille jutt või maailma loomise kongressi kirjeldus. See ei tähenda, et see oleks ilukirjandus, raamatu põhiosa paistab olevat tõsiselt mõeldud.

„Härraskirik või rahvakirik?“ on kirjutatud vihases toonis, selle väärtus seisneb julguses rõhujale vastu hakata. Aga meeldivam on mul lugeda rahulikus toonis „Looduse korraldust“. Grenzstein paistis ise samuti seda kõrgemalt hindavat.

"Revolutsiooni sotsioloogia" 1

Сорокин П. А. „Социология революции“. Москва 2004. Kirjastus „Российская политическая энциклопедия“ (РОССПЭН). Kokku 703 lehekülge, praegu loetud lehekülje 246 alguseni.

Pitirim Sorokin oli nooruses revolutsionäär, tehes kaasa 1917. a. Veebruarirevolutsiooni. Oktoobrirevolutsiooni järel langes ta repressioonide ohvriks ja oli sunnitud Venemaalt lahkuma. Ta pettus revolutsioonides, aga hakkas neid teaduslikult uurima. Selle raamatu teema on riigisisesed revolutsioonid, mida võiks nimetada ka klassivõitluseks. Rahvuslik vabadusvõitlus, mille käigus üks rahvas tahab vabaneda teise võimu alt, on Sorokini meelest teine nähtus, sellest antud raamatus juttu ei ole.

Võib aga väita, et asi on keerulisem. Mina Eesti Laulva revolutsiooni ajal elanuna ja 1917. a revolutsiooni tulemusel tekkinud riigi kodanikuna olen rahvuslikku vabadusvõitlust ja revolutsioone kõrgemalt hinnanud. Eesti taasiseseisvumine oli tõesti rahvuslik vabadusvõitlus, millel tundub olevat rohkem positiivseid kui negatiivseid tagajärgi, kuid perestroika oli laiem nähtus, seda võib pidada ka riigisiseseks revolutsiooniks. Sama moodi on 1917.–1920. a. sündmustega, et eestlased hakkasid taotlema algul omavalitsust ja seejärel oma riiki, aga see oli osa ülevenemaalisest revolutsioonist, mis puhkes sõjatüdimuse tõttu. Seega pole minu meelest revolutsioon ja rahvuslik vabadusvõitlus nii selgesti eristatavad.

Sorokini meelest on revolutsioonidel kaks faasi. Esimene on demokraatlikum faas, kui vabadus suureneb, teises faasis kehtestatakse diktatuur. Ma ei saanud veel selgust, kuidas läheb siis, kui revolutsioon ei võida. Siis võiks arvata, et diktatuuri ei kehtesta revolutsionäärid, vaid revolutsiooni mahasurujad. Aga Vene 1905. a. revolutsiooni tulemused ei olnud nii ühemõttelised. Vahepeal tegutsesid karistussalgad, ajalehti suleti ja inimesi saadeti Siberisse, teiselt poolt sai riik endale parlamendi ja seaduslikud erakonnad.

Üks Sorokini järeldus on, et revolutsioonide ajal rahvaarv langeb ja inimeste keskmine kasv lüheneb. Kui Eesti Laulev revolutsioon oli siiski mingil määral osa riigisisesest revolutsioonist, siis selle ajal eestlaste iive tõusis. Ma ei tea, mis juhtus Moskvas ja Leningradis. Aga pärast revolutsiooni vaibumist langes eestlaste iive veel madalamale kui varem. Kas põhjuseks oli revolutsioon või selle lõppemine?

Sorokin kirjutab, et revolutsioon mõjutab seda, kui palju inimesed teevad tööd. Inimene võivat ööpäevas töötada nii 8 tundi kui ka 16 tundi. Mulle meelde tulnud näidete puhul on revolutsiooni mõju olnud erinev. Kui pidada tööks ka sõdimist, siis Cromwelli sõduritel oli raudne distsipliin, aga Vene Veebruarirevolutsiooni järel oli olukord vastupidine, sõdurid demoraliseerusid ja lahkusid rindelt. Erinevus on võibolla, et esimesed sõdisid revolutsiooni eest, teised tegid revolutsiooni sõja vastu. Ma kasutasin nimetusi Veebruarirevolutsioon ja Oktoobrirevolutsioon, aga Sorokin peab neid ühe ja sama Vene revolutsiooni erinevateks faasideks.

Ajaloolastel on sageli valitud välja ainult üks periood, mida nad põhjalikumalt uurivad. Sorokin ei pea ennast ajaloolaseks, vaid sotsioloogiks, aga selle võrra ta tunneb ajalugu laiemalt, et tegeleb erinevate perioodide võrdlemisega, et leida neist ühiseid jooni. Sorokin peab sotsioloogia ja ajaloo erinevuseks seda, et ajaloolane tegelevat konkreetse revolutsiooniga, aga sotsioloog revolutsiooni kui üldmõistega. Sama moodi seletas Rein Toomla ülikooliloengus ajaloo ja politoloogia erinevust, aga kumbki ei seletanud, mis on sotsioloogia ja politoloogia erinevus. Ilmselt see, et politoloog tegeleb poliitika uurimisega, aga sotsioloog võib uurida kõiki ühiskondlikke nähtusi.

Külalised toas

Leidsin suure toa kirjutuslaua pealt virna pabereid. Tundus, et need oleks pidanud olema minu toas. Siis tuli mulle meelde, et olingi näinud, kuidas vennad vihaga minu pabereid ühest toast teise viisid. Tundus kahtlane, et kaks venda olid viimasel ajal jälle minuga samas toas ööbinud, kui nad olid vahepeal juba välja kolinud. Külla tuli üks naine koos oma väikse õega. Istusime suures toas ja ajasime juttu. Mõtlesin, et see naine on poisi näoga. See tuli sellest, et ta oli juuksed lühikeseks lõiganud. Siis tegi sugudel kõige paremini vahet juuste järgi. Lahkusin külaliste juurest ja läksin kööki. Mõtlesin, et võibolla see naine oli oodanud, et ma temaga kauem samas ruumis oleksin. Aga tal võis igatseda ka huvitav olla. Läksin oma tuppa. Seal istus ühe asja otsas kari tüdrukuid. Nad ütlesid mulle, et mina võiksin inimesi õpetada. Vaidlesin vastu, et ma ei saa õpetada, sest ma pole õigekirjas kindel. Tegelikult oli mul probleeme peamiselt sellega, kas panna "kui" ette koma või mitte. Ja seda ka osadel juhtudel teadsin kindlalt.

pühapäev, veebruar 19, 2017

Hävitamine ja säilitamine

Kõndisin üle Raekoja platsi ülekäigu koha suunas. Minu ees kõndis kõrvuti kolm politseinikut, kes tegid ühesuguseid tantsivaid liigutusi. Tundus, et nad on venelased, seetõttu püüdsin minna üle vöötraja nii, et ma sammugi vöötidest kõrvale ei astuks, et mitte trahvi saada. Sillal pidasid sõjakooli venelastest lõpetajad lõpupidu. Otsustasin, et siis ma üle selle silla ei lähe. Hakkasin teise silla suunas kõndima, aga üks natuke agressiivne lõpetaja kõndis minuga kõrvuti. Püüdsin talt nuga ära võtta ja ähvardasin ta enda jõkke visata. Olin laagris oma telgis. Vaatasin malelehte, aga siis rebisin selle tükkideks ja viskasin prügikasti. Mõtlesin, et ma võiksin olla konstruktiivsem ja oleksin võinud lehe tükkideks rebimata jätta, et see säilitada. Õnneks oli prügikastis teine number terve. Aga seda laagrist koju kaasa võtta ikkagi ei sobinud, sest see number ei kuulunud mulle. Kõndisin telgist välja. Väljas nägin naisi ringi kõndimas. Mõtlesin, et siseruumis ma naistest ei mõtle, aga väljas nad jäävad mulle silma alla.

laupäev, veebruar 18, 2017

Raamatud indiaanlastest

Tõnu ütles, et tema lemmikraamat oli kunagi "Winnetou". Ma olen "Winnetou" vähemalt ühte köidet lugenud, aga lemmikraamatuks ma pole seda kunagi pidanud ja mäletan seda halvasti. Romaanidest indiaanlaste kohta on sügavamat muljet avaldanud Nahksuka juttude sari ja "Oceola". Aga ka neid ei pane ma kõigi raamatute hulgas esikohale.

Unenägude puudumise teooria

Viimasel ajal ei jää unenäod hästi meelde. Täna nägin unes vist midagi Sõpruse silla kohta, aga võibolla ka mitte. Unenägude meeldejäämist halvendavad arvatavasti köha, kirjade kirjutamine ja unerohu tarvitamine. Täna magasin kauem kui eile, võibolla homme tulevad unenäod tagasi. Aga mind on juba ammu hoiatatud, et vanemaks saades võivad unenäod üldse ära kaduda.

reede, veebruar 17, 2017

Vangerduse takistamine

1. H. Pedmanson 7
2.-4. Raidväli, Kõiv, Peebo 5
...
Runnel 3

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

A. Pedmanson - Runnel

1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. c4  Rf6 5. cd Rd5 6. Rf3 Rc6 7. Ob5 La5+ 8. Rc3 Rc3 9. Oc6+ bc 10. Ld2 Oa6 11. bc e6 jne. Valgel ei õnnestunudki selles mängus vangerdada, minu esimese viigipakkumise lükkas vastane tagasi, aga lõpuks tuli ikkagi käikude kordamisega viik.

Kirjalikud seminarid

Suurem osa kirjavahetusi on muutunud monoloogiks, aga viimastel nädalatel on üks inimene jälle olnud nõus kirjadele vastama. Leian, et see on arendav. Ülikoolis meeldisid mulle ka seminarid rohkem kui loengud. Kirjavahetust võib võrrelda ka ajaleheintervjuu tegemise või malepartiiga.

neljapäev, veebruar 16, 2017

Paberasjad

Olin väikses köögis. Sinna tuli Reeli, kes kirjutas mulle paberilipakale kirja. Ma polnud temaga palju aastaid kontakteerunud, aga kui kirja sain, siis vastasin kohe. Ruumis oli ka Kristjan V. Korrastasin raamatuvirna, pannes raamatud üksteise otsa nii, et väiksemad oleksid kõrgemal. Reeli vaatas suures formaadis raamatut, mille autor oli ükskord valmis kirjutanud, aga palunud seda mitte enne avaldada, kui Eesti vabaks saab. Laual oli ka teine sarnane raamat, mis oli ilmunud Saksa ajal, sellises stiilis pealkirjaga, nagu oli Saksa ajale kohane. Pille vaatas oma õpilaspäevikut ja ütles, et keegi on selle lehtede arvu vähendanud. Mõtlesin, et võibolla seda tehti koolis sellepärast, et ma avaldasin hiljuti unenäo, kus koolis päevikust lehti välja rebiti. Aga nii see ei saanud siiski olla, sest see polnud praegune päevik, vaid aastaid vana.

kolmapäev, veebruar 15, 2017

Talvised haigused

Eelmine nädal oli mul nohupalavik. Vahepeal juba paranesin, aga see nädal tuli köhapalavik. Nii palju olen praegu siiski tervem, et kui eelmine nädal olin üks päev lõunasöögist õhtusöögini pikali, siis eile ja üleeile jõudsin tänu varasemale ärkamisele hoopis rohkem tööd teha.