neljapäev, veebruar 22, 2018

Tihane rõdul

Täna käis rõduserval kollase kõhuga tihane. Korraks lendas ta ka akna juurde. Panin tähele, et tihane liikus rõduserval kahel jalal hüpates nagu känguru. Seejuures väga kiiresti ja kaua ta seal ei viibinud.

Palliplatsi lähedal

Ühed tüdrukud mängisid palliplatsi lähedal palli. Ma hakkasin oma mänguoskusest paremini arvama, sest nemad viskasid ainult üksteisele palli ja lähedalt. Sain kokku ühtede teiste, tuttavate tüdrukutega. Mul puutus jalg vastu ühe jalga, arvasin, et tema puudutas mind. Aga kui see oli juba lõppenud, siis nägin, et ma olin ettepoole kummargil, järelikult olin süüdi mina. Tõnu tõi mulle uued jalanõud, et ma neid jalga prooviksin ja sobimise korral poelt ära ostaksin. Mul olid enda ketsid olemas. Tõnu toodud jalanõud olid number 47, aga ei tundunud olevat liiga suured. Ütlesin, et olen kandnud numbreid 45, 46 või 47. Varem kandsin 44, aga nüüd on need väiksed.

*
Kõndisime ühe naise kannul. Pidime minema naistesalongi. Ütlesin, et õigem oleks seda ilusalongiks nimetada. Selline nimetus ütleks, et mehed ei saa kunagi ilusaks.

kolmapäev, veebruar 21, 2018

Vietnam ja Kambodža

Vietnam ja Kambodža erinevates raamatutes

Lugesin veel hulgast raamatutest esimest või teist korda katkendeid Vietnami ja muu Indo-Hiina kohta.

Soomlaste "Maailma ajaloos" on Vietnamist juttu rohkem kui eestlaste omas. Soomlased toovad välja, et Vietnamis levis budism, aga selle vähemaskeetlik variant. Vietnam oli Hiina mõju all. Eurooplastest hakkasid selle piirkonna vastu esimesena huvi tundma portugallased. Eestlaste "Maailma ajaloo" kolmas köide nimetab Vietnami ainult seoses Hiinaga. Kord Hiina vallutas Põhja-Vietnami, kord vallutas uuesti, kord oli Põhja-Vietnam nõrga Hiina võimu all. Seega ei ole Põhja- ja Lõuna-Vietnami erinev ajalugu 20. sajandil esmakordne.

Olaf Klaasseni raamatust "Aasia ja Aafrika 16.-19. sajandil ning kontaktid Eestiga" saab teada, et Vietnam sai endale Vietnami nime 19. sajandil. "Maailma ajalood" kasutavad Vietnami nimetust siiski ka varasema aja kohta, võibolla see oli juba varem mitteametliku nimetusena olemas. Vahepeal räägitakse ka mõnest Vietnami osast nagu Annam, hakkamata täpsustama, et see on Vietnami osa. Klaasseni järgi vallutas Pantsusmaa Kambodža, Vietnami ja Laose 19. sajandi teisel poolel. Vietnam jagati kolmeks osaks. Mõnes kohas nimetatakse kõiki eurooplaste kaugemaid valdusi kolooniateks, aga Klaasseni järgi nimetasid prantslased kahte Vietnami osa protektoraatideks ja ühte kolooniaks. Prantslased sundisid Hiina loobuma formaalsest võimust Vietnami üle.

Soomlaste "Maailma ajaloo" järgi hakkas kommunism Vietnamis levima juba 1920. aastatel, aga esialgu prantslasi ei ohustanud. Teises maailmasõjas Prantsusmaa kokkuvarisemise järel tulid sinna Jaapani väed. Teise maailmasõja lõpul tahtis Jaapan võita Aasia rahvaste poolehoidu ja seetõttu tunnustas Vietnami iseseisvust. Prantslased tahtsid seal oma võimu siiski taastada ja võitlesid vietnamlastega Indo-Hiina sõjas. Selle lõppu seostatakse Stalini surma järgse ajutise pingelõdvendusega. Kui kommunistlik Põhja-Vietnam ilmutas Lõuna-Vietnami vastu agressiivsust, algas Vietnami sõda Ameerika ja Põhja-Vietnami vahel. Raamat ei öelnud, et Ameerika eesmärk oleks olnud Põhja-Vietnami vallutamine, küll aga heitis ta sinna pomme. Üks päev jäi Eesti Entsüklopeediast meelde, et ameeriklased hävitasid kuskil 5% Vietnami metsast ja kahjustasid 45%. Kui ameeriklased sõjast lahkusid, tabas sõjaveterane veel sama palju kaotusi läbielatu järelmõjuna. Põhja-Vietnam vallutas Lõuna-Vietnami aastal 1975, aga veel 21. sajandil oli Vietnam kümne juhtiva põgenike päritoluriigi hulgas.

Lugesin ka "Välispanoraame" aastate 1976, 1978, 1987 ja Kambodža osas 1979 kohta. Varem vaadatud raamatu fotodelt panin tähele, et Vietnamis on vähe autosid, aga üks "Välispanoraam" tõi ära elevandi pildi ja ütles, et Vietnami metsatöödeks sobib elevant paremini kui traktor. "Välispanoraam" aasta 1976 kohta räägib Vietnami ühinemisest ja seal toimunud Nõukogude-stiilis vastuhäälteta hääletustest. Aasta 1978 numbris on toodud Nõukogude-Vietnami sõprus- ja koostöölepingu tekst. Soomlaste "Maailma ajalugu" nimetab seda lepingut Vietnami-Hiina suhete halvenemise põhjuseks, aga "Välispanoraamide" järgi halvenesid suhted juba varem. Aasta 1987 puhul kirjutatakse Vietnami võitlusest inflatsiooniga.

Kambodža kohta kirjutatu illustreerib tõlkimisel olevat Sorokini raamatut revolutsioonidest. Aga Kambodža revolutsioon oli 1917. a. Vene revolutsioonist veelgi äärmuslikum. Leninilt kirjutati salmikutesse õppimisele üles kutsuvat tsitaati, kuigi Sorokini järgi venelaste haridustase langes, aga Kambodžas keelati lastele üldse mängimine ja õppimine, nad pidid selle asemel tööd tegema. Inimestelt nõuti ööpäevas 20 tundi töötamist, aga tootmine sellest hoolimata vähenes. Üle 6-aastased lapsed ei tohtinud enam vanematega koos elada. 1975. a. "Välispanoraamis" tervitatakse sotsialismi võitu Kambodžas, aga 1979. a. kohta käivas nimetatakse kambodžalasi fašistideks ja maoistideks. 1979 tähendanud küll juba Pol Pothi kukutamist. Keskkooliõpikust mäletan, et Kambodžasse tungisid Vietnami väed, riikidevahelisest sõjast on juttu ka ühes varasemas "Välispanoraamis", aga 1979. a. kohta käiv kujutab asja vist moonutatult kodusõjana. 1979 toimus ka sõda Vietnami ja Kambodžat toetava Hiina vahel, millest ma ei jõudnud pikemalt lugeda.

Hümni keelamine

Viimasel ajal on ajalehtedes ja internetis olnud juttu rumalast hümniseaduse eelnõust. Nõukogude ajal oli Eesti hümn keelatud, kuna seda peeti pühaduseteotuseks, nüüd peetakse sama hümni nii pühaks, et tahetakse selle kasutamist ikkagi karistatavaks muuta. Võibolla mõni inimene on nii haige, et ei satugi sellisetele üritustele, kus hümni seaduslikult esitatakse, kas ta ei või seda siis kodus lindilt kuulata? Või võibolla võib kindlatel kuupäevadel ka lindilt kuulata, aga kui inimene tunneb, et ta tõenäoliselt selle kuupäevani ei ela, kas ta ei või varem kuulata või laulda? Seadusi on üldse juba liiga palju ja neid ei ole vaja pidevalt juurde teha. Annaks hääle valimistel parteile, mis seaduste arvu vähendada lubab. Üks põhjus Euroopa Liitu astumise vastu hääletada oli see, et see tõi kaasa palju uusi imelikke seadusi, aga ma olen ka selle vastu, kui Eesti ise halbu seadusi vastu võtab.

Sõidukitega lähenemine

Ärkasin keset ööd ja otsustasin minna kontrollima, kas välisuks on lukus. Keerasin lukukeelele keerdusid juurde. Aga trepikojas möödujad naersid, sest enne lukukeele rohkem välja keeramist olin teinud ukse praokile. Panin ukse uuesti kinni ja läksin tegin teise välisukse lahti. Trepikojas seisid inimesed, kes andsid mulle kala. Küsisin, mis kala see on.

*
Läksin kesklinnas bussipiletit ostma. Maksin selle eest neljaeurosega. Ütlesin, et ma ostan juba ühe asemel kümme piletit. Müüja ütles, et sellest rahast ei piisa. Vastasin, et ma annan raha juurde. Maksin 25-eurosega. Müüja ütles, et kui ta saab teada, et ma olen pensionär, siis ta müüb mulle odavamalt. Näitasin pensionitunnistust. See oli esimene kord, kui ma seda näitasin, tavaliselt kõndisin üldse jala.

*
Kuuba kriisi ajal olid Nõukogude lennukid lähenenud Ameerikale. Ameeriklastel oli olnud selline seade, et kui natuke pingutada, siis leidis sellega lennukid taevast üles ja sai ka lennukitesse sisse vaadata. Ameeriklased olid näinud lennukis kõigepealt ühte relva ja siis ka tuumarelva. Öeldi, et sellise tuumarelvaga oleks saanud sõja võita. Viimasel ajal tuumarelvadest rääkides enam ei öeldud, et nende kasutamine tähendaks üldse maailma lõppu. Sõitsin bussis. Mõtlesin, et pean juba selles peatuses püsti tõusma, sest juhul kui järgmine peatus on minu peatus, ei saa ma viimasel hetkel püsti tõustes enam maha. Kui lähenesime järgmisele peatusele, küsisin, mis peatus nüüd tuleb. Krister vastas, et Kaunase puiestee. Ütlesin, et Kaunase puiestee oli peatus, mida ma kõige paremini tundsin, ja nüüd ma ei tunne enam seda ka ära.

teisipäev, veebruar 20, 2018

Arhiivindus ülikoolis

Õppisin ülikoolis arhiivindust ainult üldõppes. Aga see õpe oli mitmekülgne. Toimusid loengud, paleograafia tunnid, praktika Tartus ja praktika Tallinnas.

Üks asi, mida ma loengutest mäletan, on see, et Nõukogude ajal toimus arhiivides makulatuurikampaania. Arhiivilt nõuti, et ta annaks vanapaberit, mis oleks tähendanud arhiivisäilikute hävitamist. Sellest püütud mööda hiilida sellega, et tehti arhiivimaterjalidest koopiaid. Aga ma pole kindel, kas see tähendas siis ikkagi originaalide või koopiate vanapaberiks andmist.

Meil oli ka algkoolis norm, kui palju me pidime vanapaberit viima. Seegi võis mõnele inimesele tähendada ilmselt koduse arhiivi hävitamist. Ühes tunnis õppisime sõna 'eesrindlane'. Õpetaja ütles, et tüdruk, kellel on kõige paremad hinded, ei ole eesrindlane, sest ta ei too vanapaberit.

Ülikooli paleograafia tundides õppisime vana gooti käekirja lugemist. Meile anti lugeda saksakeelseid tekste. Osa lugesime tunnis ja midagi anti koju kaasa. Ma mäletan, et kodus käekirjast arusaamiseks otsisin ka saksa-eesti sõnaraamatutest, kas oletatavad sõnad on olemas. Kodus olid vanem ja uuem saksa-eesti sõnaraamat, kombineerisin neid mõlemaid, sest uuemas sõnaraamatus enam kõiki vanu sõnu ei olnud ja osasid ei olnud vist vastupidi vanemas sõnaraamatus. Aga paleograafia arvestusel anti meile kergem eestikeelne tekst. See oli Käsu Hansu nutulaul Tartu kurvast saatusest. Kuigi sain arvestuse tehtud, olen hiljem õpitut unustanud, sest osteselt ei ole vanu käekirju enam lugeda tulnud. Vahel ajakirjas "Tuna" tuuakse ära pilte vanadest käekirjadest, siis püian vaadata, kui palju ma lugeda oskan.

Arhiivinduse põhiloengud lõppesid essee kirjutamisega. Seda kirjutades püüdsid mõned konspekti laua peale jätta. Õppejõud ütles, et ta keerab natukeseks ajaks selja, selle ajaga peavad kõik konspekti ära panema. Esseesid tagasi andes ta rääkis, et mõni kirjutas kolmele, aga et ta ei arva, et ülikool on koht, kus kolmele õppida. Osad olid ajanud segi sõnad 'arhivaar' ja 'arhivaal', mille õppejõud olevat lugenud trükiveaks. Ma kirjutasin paroodia laadselt. Minu töö kohta ütles õppejõud Must, et ma kirjutan süpaatselt, aga et mul on arhiivindusalast ainest vähe.

Arhiivipraktika toimus augusti lõpul enne järgmise semestri loengute algust. Seal istus minu kõrval kursusekaaslane P. Kuusk. Rääkis vahepeal Must ja vahepeal üks noor naine. Üliõpilased leidsid, et Must rääkis paremini. Seal õppisime natuke vene paleograafiat, aga veel lühemalt. Meelde jäi nii palju, et varem kirjutati vene keelt teisiti kui praegu. Pidi ees seisma veel üks arvestus. Must rääkis, kuidas seda varem on tehtud, et mõni üliõpilane kordab sõna-sõnalt tema juttu ja parodeerib isegi hääletooni, aga et on vaja ka praktilist arhiivide kasutamise oskust. Vahepeal olid vaheajad, kui käisime pontšikuid ostmas ja aeti tolleaegse arhiivihoone trepil juttu ja tehti nalja. Üks üliõpilane hoidis teistest eemale ja kellegagi juttu ei ajanud. Püüti oletada, kus ta vahepeal käis.

Tallinnasse praktikale sõitsin kirjastuse autos, millel oli vaja juhuslikult samal ajal Tallinnas käia. Külastasime mitut arhiivi. Ühte arhiivi jäin natuke hiljaks, sest ei osanud kiiresti Tallinnas orienteeruda. Kaasas oli vanem üliõpilane R. Västrik, kes oskas arhiivitöötajatele rohkem küsimusi esitada kui minu kursusekaaslased. Ööbima läksin sugulaste poole, keda ma väga hästi ei tundnud. Tartusse tagasi sõitsin bussiga. Et ma polnud endale üliõpilaspiletit hankinud, siis pidin maksma pileti eest kaks korda rohkem. Hiljem maksis ülikool sõidu kinni, mul oli vist pilet kahes tükis ja see maksti kinni, nagu mul oleksid olnud kahe otsa piletid.

Järgnes veel arhiivinduse lõpparvestus. Et mul oli peaaine lähiajalugu, siis pidin arvestusel teadma rohkem lähiajaloo kohta. Küsiti ka minu vanaisa varasemast ajast rääkiva raamatu teemal, aga ma vastasin igaks juhuks, nagu ma ei oskaks vastata. Kuulsin enne ise vastama hakkamist ühe üliõpilase vastamist, kes sai kahe. Mulle anti samad küsimused ja mulle tundus, nagu ma oleksin vastanud sama halvasti, aga mina sain viie mõttelise miinusega. Kui ma õigesti mäletan, siis ruumist lahkudes märkasin, et olin endal sõrme veriseks kraapinud.

Vana inimese saatus

Pidin sõitma bussiga teise linna. Valmistusin kodust väljuma. Samal ajal toodi meie poole rohkem kui 100 aastat vana inimene, kes põdes ühte nakkushaigust. Püüdsin vältida käte nakkusega kokkusaamist, aga see vist ei õnnestunud. Kell oli juba üsna palju. Ütlesin, et ma ei jõuagi bussi peale. Vaieldi vastu, et jõuan küll, buss ei välju sel kellaajal, mis mina arvasin, vaid mitu tundi hiljem.

*
Kohtusin tänaval ühe klassivennaga. Ta ütles, et talle tundub, et mina põhjustan inimeste surmasid. Ta tahtis, et ma räägiks sellest lähemalt. Läksime ühte majja, kus seda teemat arutati. Seal öeldi, et see 100-aastane suri sellepärast, et ta toodi meie poole, ta ei pidanud nii pikale reisile vastu.

esmaspäev, veebruar 19, 2018

Jõud ja tervis

Eelmine nädal esmaspäevast neljapäevani piirdusin ühe internetikasutusega päevas, et rohkem tõlkida, aga täna mulle tundub, et kõige tähtsam on siiski originaalteksti kirjutamine, seetõttu ma ei hakka homseni ootama. Täna käisin kümnendat korda sel talvel suusatamas. Kui sõitu alustasin, siis linnud laulsid ja lumi sätendas päikese käes, seejärel hakkas teadvusesse jõudma linnulaulu asemel automürin. Esimest ringi ümber kanali sõites mõtlesin, et peaks sõitma kolm ringi nagu eelmine kord, aga juba esimene on väsitav. Kanali tagumisel küljel oli veel rada halvem kui esimesel. Aga ka reketiga pingpongipalli põrgatades on olnud nii, et kõige aeglasemalt on läinud esimesed 100 põrget, põrked 200-400 on olnud kergemad.

Esimest ringi lõpetades mõtlesin, et täna ma rohkem ringiratast ei sõida, vaid jätkan esimesel küljel edasi-tagasi sõitmisega. Kuna esimesel küljel oli rada parem, siis kolmas kanalipikkus tunduski minevat kiiremini. Neljandat pikkust lõpetades nägin kanali tagant tulemas ühte teist suusatajat, mis tekitas tahtmise kiirust lisada, et oleks kindel, et ta must mööda ei läheks. Osalt tuli kiiruse lisamise mõte ehk viisakusest, et ma talle teele ette ei jääks. Rahustasin ennast sellega, et siin on kaks rada kõrvuti, ta saab valida teise raja. Aga mõtlesin ka, et teoreetiliselt võib mõelda, et ei ole vaja võistelda, aga võistlemine on ilmselt siiski kaasasündinud refleks, mis paneb ka kooli kehalise kasvatuse õpetajaid õpilaste kiirust mõõtma. Ma polnud kehalise kasvatuse tundides paremate õpilaste hulgas, aga algul ma seda ei teadnud, kulli mängides tekkis mul vahepeal arvamus, et ma olen klassi üks kiiremaid jooksjaid. Õpetajate mõõtmistulemused muutsid seda arvamust. Aga praegu jääb igapäevaselt ikkagi mulje, et ma olen üks kiiremaid kõndijaid, ükskõik kas teised suudavad veel kiiremini kõndida või mitte, nad millegipärast tavaliselt ei tee seda. Oma pikkust on veel raskem muuta, aga ka see paneb võistlema. Ei naiste ega meeste puhul ei tundu mulle kõige pikemad kõige ilusamad, aga ise tahaks ikkagi teistest pikem olla, sest mind on kiidetud just pikkuse eest. Algkooli ajal olin kindlasti vähemalt täiskasvanutest lühem, aga tähtis oli, kes seisab kehalise kasvatuse tunni pikkuse järgi moodustatud rivis eespool. Vähemalt selles arvestuses sain ma osades klassides paremaid kohti, kuigi mitte kooli keskel.

Teine suusataja must ikkagi täna mööda ei läinud ja valis võibolla üldse teise suuna. Sõitsin kokku umbes kuue kanalipikkuse ehk kolme ringi jagu. Viimast pikkust sõites ei olnud hirm läbi jää kukkuda päris üle läinud. Vahepeal pole küll minu teada soojakraade olnud, aga mõnes kohas oli rada jäisem või vesisem, nagu oleks sealt sulanud. Vahepeal mõtlesin, et võibolla polegi sulanud, vaid suusatajad on jää lume alt välja nühkinud. Aga sõidu lõpupoole mõtlesin, et vesisem on kõrkjate kõrvalt, see on ju kooskõlas sellega, mida ma olen füüsikaraamatust lugenud. Füüsikaraamatus on kirjutatud, et kui vee all on varemed või mingi suurem objekt, siis sellest kohast on jää vee peal õhem ja võib läbi kukkuda ka siis, kui mujal ei kuku. Kanalil on mõnes kohas vee all varemete asemel kõrkjavarred. Võib ka muud moodi surma saada kui uppudes. Nii suusatamine kui ka malemäng toovad pingutavatele inimestele üha uusi surmajuhtumeid. Ei tea, kas spordi tegemine nende elu kokkuvõttes pikendab või lühendab, aga on olukorrad, kus surmahetk võib saabuda tüüpilisemalt.

Mõtlesin täna suusatama minema hakates, et parem on minna rutem, et saaks ümmarguse arvu kordi täis enne kui lumi jälle ära sulab. Aga mulle anti hoopis soovitus, et kiirustada võiks sellepärast, et ilmateade on lubanud suuremaid külmakraade, kõige külmema ilmaga ei ole ka kõige parem suusatada.

Täna tulid unenäod tagasi. Reedest pühapäevani unenägusid ei olnud, mis võis olla seotud sellega, et reedel tundsin ennast natuke haige või liiga magamatuna. Laupäev ja pühapäev oli ärkvel olles enesetunne parem, aga võibolla unes andis haigus üle ühe ööpäeva tunda.

Olümpiamängud talvel ja suvel

Esimesed olümpiamängud, mida ma jälgisin rohkem kui juhuse tõttu, olid aastal 1988 Calgary taliolümpiamängud. Aga sama aasta suvel Söuli suveolümpiamänge jälgisin veel suurema hoolega. Hilisemad olümpiamängud on olnud kas varasema tegevuse kordamine või on huvi nende vastu olnud väiksem. Praegu on mulle vist taliolümpiamängud tähtsamad kui suveolümpiamängud. Kui ma käin ise suusatamas, mitte ujumas, siis loen ajalehest pigem midagi suusatamise kohta. Eile ütlesin lõunasöögi ajal, et mind suusatamine ei huvita, ma käin suusatamas vahelduse pärast, mind huvitavad rohkem lugemine ja kirjutamine. Aga õhtul lisasin, et suusatamine ja kirjutamine on omavahel seotud, suusatamise ajal ma mõtlengi, mida kirjutada. Täna kirjutan siis teiste inimeste sporditegemisest.

Taliolümpia eelis on vast ka see, et see on väiksem kui suveolümpia ja kui lugeda selle kohta üks artikkel päevas, siis saab ülevaate suuremast protsendist toimunust. Nagu mulle meeldib ka elada Tartus rohkem kui Tallinnas, sest Tartu on väiksem. Olümpiamängudel võib väiksema riigi miinus olla, et tal on vähem häid sportlasi, kes medaleid võidaksid. Aga taliolümpial võib Eestil see miinus võrreldes mõne suure riigiga kaduda ja avalduda hoopis eelis, et me elame külmema kliimaga maal, kus vähemalt enne kliimamuutusi on saanud talialasid rohkem treenida. Aga asjale võib vaadata ka demokraatia seisukohalt. Kui tähtis polegi võit, vaid osavõtt, siis võib öelda, et suveolümpial on osavõtu võimalus rohkematel.

Minu põhiline võistlusala on olnud male ja aeg-ajalt räägitakse, et ka male võiks olla taliolümpia ala. Ja ka Tartu turniiridega on nii, et viimastel aastatel on klubis suvel vaheaeg, nagu oli ka nooremana spordikoolis, talvel on võistlused ja treeningud toimunud. Kuigi suvel käisin maletajatega kahel korral pikemalt spordilaagris. Olümpiamängud ja male on minu jaoks seotud veel niiviisi, et kui ma käisin esimest korda täiskasvanute maleklubis välkturniiri mängimas, siis pühendati see turniir taliolümpiamängudele.

Ettekannet tegemas

Vaatasime jalgpalliülekannet. Olin rahul, et seis on 1:1 ja minu pooldatav meeskond pole taga. Selle meeskonna väravavaht lõi palli mängu ja tahtis sööta ühele teisel väljakupoolel olevale ründajale. Aga platsi keskpunktis seisev kohtunik võttis söödu vahelt ära ja ütles, et ta annab palli mängijale, kes seda tahab. Ta andis palli platsi serval kaitses olevale Trohhalevile. Pall läks üle küljejoone ja Trohhalev pidi selle uuesti mängu viskama. Et nüüd oli pall oma väljakupoolel, siis avanes vastastel võimalus väravat rünnata. Löödigi värav ja minu pooldatav meeskond jäi 1:2 taha. Oli karta, et seisu ei õnnestu enam parandada.

*
Ma polnud enam kooli, vaid ülikooli õpilane, aga täna läksin vanasse kooli joonistamisklassi, et pidada ettekanne. Istusin uksepoolses reas ja rääkisin oma paberite põhjal. Ma ei pannud tunni lõppu tähele ja rääkisin kauem. Kui lõpetasin, siis tundus, et on juba ka vahetunni lõpp. Ütlesin pinginaaber Sandrile, et suuliselt rääkimine võtab rohkem aega. Joonistamisõpetaja ütles tunni lõpetuseks, et kodus peavad kõik täna õppima, ta kontrollib kõiki ühekaupa, ega nad ei ole pärast midagi internetis kirjutanud. Mõtlesin, et ma ei jäta kirjutamata, sest töö- ja puhkeaja seaduse järgi on mul õigus osa päevast puhata. Järgmisel päeval pidi järgnema ettekandele seminar. Mõtlesin, et seminari ajal peaksin istuma klassi ette, aga kui ma teiste nägusid näen, siis on raskem rääkida. Õpetaja andis mulle tagasi ajaloo kontrolltöö. Töö algusosad olin teinud viiele, aga õpetaja ütles, et tagumist faktide osa mitte. Vastasin, et fakte ma ei õppinud pähe. Läksin kontrolltööga sööklasse. Sööklas nägin, et on siiski alles vahetunni algus, mitte lõpp, sest ruum oli sööjaid täis. Vaatasin, et õpetaja on vist lugenud kontrolltöös veaks asju, mis vead ei olnud. Inglise keeles olid Hollandi ja ühe teise riigi nimi sarnased, üks meist võis valesti arvata, kummast riigist on jutt, kui ma olin väitnud, et Prantsusmaa selle vallutas. Sõin esimeses lauas. Vaatasin, et teises lauas silitab üks poiss terava noaga oma nägu ja teisel poisil on ka nuga käes. Otsustasin põgeneda. Mõtlesin, et algul põgenen aeglasemalt ja jooksma hakkan alles siis, kui olen teisel pool ust.

pühapäev, veebruar 18, 2018

Intervjuu unenägudest

- Miks sa pole kolm päeva ühtegi unenägu kirja pannud?
- Unenägusid pole enam meelde jäänud. Võibolla üleeile mingi detail veel jäi, aga igal juhul praegu ma ei mäleta kolme viimase öö unenägudest midagi. Üleeile magasin vähe, eile vastupidi kaua ja täna keskmiselt või jälle vähe.
- Kui unenägusid enam ei näe, võibolla tuleks teha senistest kokkuvõte?
- Ma arvan, et unenäod tulevad tagasi. Aga vahekokkuvõtteid võib siis ka teha, vahel olen juba teinud. Lühikokkuvõte on, et mulle on meeldinud unenägusid näha ja mul on kahju, kui iga öö ei näe.
- Millised unenäod on kõige rohkem meeldinud?
- Kui ma koostasin raamatut "Ajalugu unenägudes", siis leidsin, et kõige rohkem meeldisid mulle ajalooteemalised unenäod. Nooremana huvitasid mind filmidest vahepeal kõige rohkem õudusfilmid, aga õudusunenägusid ma pole näha lootnud. Üks tunnus on, et mulle on meeldinud pikemad unenäod rohkem kui lühemad.
- Mis on sinu ja teiste inimeste unenägude erinevus?
- Teised inimesed on rääkinud, et nad pole näinud nii palju unenägusid kui mina või et nad ei mäleta neid nii hästi. Kuuldavasti ei ole kõigi unenäod nii laiadel teemadel. Mõni on öelnud, et tema unenäod ei ole nii selged.
- Kas unenäod on ilukirjandus?
- Kui nad kirja panna, siis nad võivad selleks muutuda. Muidu nägemise ajal võib mõni unenägu meenutada ka filmi. Unenägude üles kirjutamist võib võrrelda ka kroonika kirjutamisega.
- Mida sa tahaksid järgmiseks unes näha?
- Unenäos võiks olla midagi ootamatut, mida ärkvel olles ette välja ei mõtle. Unenägu võiks olla sellisel teemal, mis teeb tuju paremaks. Huvitav võiks olla näiteks pikk unenägu raamatu lugemise kohta.

laupäev, veebruar 17, 2018

Tähelepanuta vigur

Üks päev pilte vaadates leidsin sarnasusi maleasjadega. Mõtlesin, et ristimärk on nagu vankri käiguvõimalused või ristilipud. Lipu käiguvõimalused on nagu Suurbritannia lipp ja ratsu omad nagu haakristilipp. Etturituled meenutavad Vene keisririigi kahe peaga kotkast ja odakäigud diagionaalristiga lippe. Jaapani lipp on nagu patiseis, kus keskel on tuleta väli ja ümberringi tuli. Või tegelikult jaapanlased ise mõtlevad vist küll, et neil just keskmine ring koosneb tulest. Aga keskpunkti ja ümbritseva erinevus on siiski olemas. Liibüa lipp on vist olnud üleni roheline, see on nagu matiseis, et tuli on nii kuningal kui ka ümbritsevatel väljadel.

Olen tõstnud sel nädalal ka malenuppe. Malelehest vaatasin kahe päevaga läbi ühe kommenteeritud partii ja kontrollisin, kas läbivaadatud käigud jäävad meelde. Avanguosa jäi hästi, lõppmänguga olid natuke suuremad raskused. Teise partii vaatasin feisbukist. Nii ühe kommenteerija kui ka teise ülesriputaja oli Lauk. Mängisin eile ka ühe originaalpartii, aga see jäi lühikeseks: 1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Rc3 Rf6 4. d4 ed 5. Rd4 Ob4 6. Od2 Rd4 0:1. Valgel kulus mõtlemiseks ja käikude üleskirjutamiseks umbes 3, mustal 2 minutit.

Uitmõtted hilja ärgates

Väljas sajab lund. Vanasti ma nägin lumehelbeid nagu paremini, olid eristatavad nende jäänõelad. Võibolla ma pole nüüd lihtsalt sellistesse kohtadesse vaadanud, kus neid näha oleks. Nina alla võiksin ma natuke endiselt näha, sest mul on miinus, mitte pluss prillid. Kuud näen küll taevas halvemini kui vanasti. Lumehelbe fotosid üks päev ühest blogist vaatasin. Pildistajal oli nähtavasti kallim fotoaparaat kui minul, minu aparaadiga sellised fotod vist välja ei tuleks. Kõige halvem aparaat mul ka ei ole. Üks põhjus, miks mulle seda aparaati soovitati, oli see, et ta on väikeste mõõtudega. Algajal olevat raske suure aparaadiga avalikus kohas tegutseda. Ega mul väiksega ka kõige kergem ei ole. Aga mul polegi nii suurt pildistamishuvi, et seda väga palju peaks tegema. Minu blogis on ikka palju vähem fotosid kui mõnes teises. Seevastu tähemärke on rohkem. Ja minu tähemärgid ei piirdu ainult blogiga. Mul läheb ilmselt päevas kirjutamisele rohkem aega kui rääkimisele, kui kirjaliku tõlke tegemine ka kirjutamiseks lugeda. Kuigi see pole originaalteksti kirjutamine. Väljamõeldiste kirjutamine on vist originaalsem tekst kui päriselt juhtunud asjadest. Aga ei saa vist ikkagi muust kirjutada kui päriselt tulnud mõtetest. Fantaasiad võib hiljem ellu viia. Üksi olles allub tegevus paremini planeerimisele kui rahva hulgas. Mulle meeldib üksi olla.

reede, veebruar 16, 2018

Suuskadega joonistamine

Eile oli talve üheksas suusatamine. Kui mõned lähevad maratonile, siis ma ka pikendasin natuke distantsi. Seni olin suusatanud umbes kahe kanaliringi pikkuselt, aga nüüd kolme. Ainult et mitte ringi kujuliselt. Kõigepealt sõitsin hobuseraua kujuliselt kanali peal, siis läksin kanali taha, nii et hobuseraud või U muutus S-iks. Seejärel tulin läbi kõrkjate uuesti kanalile, nii et S muutus 9-ks. Kõige lõpus suusatasin veel kolm korda seda kanalipikkust edasi-tagasi, kust olin alustanud. Et hiljuti oli sula, siis oli kanali tagumisel küljel kohati lume asemel jää. Kui see ei tulnud just jääkattesse aukude puurimisest. Mõtlesin, et kõndides olen vahel lugenud mõttes luuletusi, prooviks suusatamise ajal ka. Lugesin mõttes ühe suusatamise teemalise luuletuse ja sellega piirdusin, et keskenduda uutele tähelepanekutele, aga neid tegin siiski vähem kui mõnel varasemal korral. Kanalil nägin peale enda ainult ühte inimest. See oli kalamees, kes oli kogu minu suusatamise aja ühes punktis. Suusaraja kõrval oli kepijälgi tihedamalt kui eelmisel suusatamiskorral, nii et keegi oli sõitmas käinud. Mõtlesin, et ma suusatan nii vara, et koolilapsed ei ole veel pärast kooli sõitma jõudnud, võibolla nad tulevad hilisemal kellaajal. Suusatamiskohta kõndides olin mõelnud sellest, et kuigi külmakraadid on tagasi tulnud, peavad jää all vees olema soojakraadid.

Tsensori maitse

Ei lange maitse kokku,
ei lange uskumus,
kuid kirjutada siiski
on minu kutsumus.

Võib vägivaldne tsensor
küll sulgeda mu suu,
kuid see, mis toimub ajus,
on siiski miski muu.