1) Kirimale maailmameister Tõnu Õim on kirjeldanud, kuidas ta analüüsib pidevalt maleseise, mistõttu ta on korduvalt auto ette astunud ja auto juhtimisest ei saa juttugi olla. Täna hakkasin ise bussis (milledega ma iga kuu ei sõida, aga linna kaugematesse otsadesse vahel küll) maleseisu analüüsima ja sõitsin kavatsetud peatusest mööda. Kusjuures tahtsin maha minna kaubamaja ees, mis on eriti äratuntav koht. Eelmises peatuses olin märganud, kus asun. Möödasõitmist märkasin alles, kui oli veel üks peatusevahe möödunud ja uksed uuesti avanesid. Osalt võib see küll tingitud olla ka sellest, et aknad jäid seistes liiga madalale.
2) Järgmise luulekoguna lugesin läbi sellise, mida autori teemavaldkonna tõttu esialgu kavatsesin üldse mitte lugeda. Ilmumisajaks on märgitud 2004, seega suutsin kavatsusest mõnda aega ka kinni pidada. Nüüd aga mõtlesin, et kui kirjutasin siin, et suudan kõik luulekogud kasvõi üheaegselt läbi lugeda, siis pean väite tõepärasust selle raamatu peal proovima. Mis mulle hästi ei sobi, et luuletused keerlevad peamiselt kehavormide (kasvõi kellegi küüru mainides) ja erinevat liiki puudutuste (nt. kriimustamise) ümber. Teoreetiliselt pakub siiski huvi küsimus, kumb on vähem vaimne, kas selline tegevus või sellest kirjutamine. Ei saa öelda, et raamatus midagi vaimset ei oleks, kui autor oskab ikkagi tuua mitmeid võrdlusi, mille peale ise ei tuleks.
