reede, juuni 10, 2005

Katkendlik uni

Täna oli kogu öö ärkamistega kaetud, aga kui tavaliselt järgneb ärkamine unenäole, siis täna oli ainult üks unenägu. Selles mõtlesin, et olen mõelnud Oudekkiga täpselt samadele probleemidele, aga kui ta peaks olema tulnud vastupidistele järeldustele, pean ta ümber kasvatama. Mõtlesin, et ta on kindlasti kirjutanud, et migratsioonipiiranguid õigustatakse riigi suveräänsusega, aga et võimalik on kahtluse alla seada suveräänsuse õigustatavust. Oudekkile tundub kindlasti ükskõik mille keelamine liiga vägivaldne. Mõtlesin, et head ei ole mitte ainult sisserändepiirangud, vaid ka piirangud reisimisele, kuid samas leidsin, et kui on muudetud tasuliseks Soome viisa ostmine, siis on see mulle isiklikult halb. Mõtlesin välja neljarealise luuletuse tasuliste viisade kohta. Edasi mõtlesin, et see on jama luuletus, sest tegelikult saab viisasid endiselt tasuta. Seejärel nägin poe seinal olevatest piltidest ühel siiski muuhulgas seda, et viisad on tasuliseks muudetud. Sellepärast siis näitaski loendur, et tervelt kaheksa inimest olid otsinud Soome saatkonda. Leti taga müüdi neid viisasid siinsamas. Viisa maksis 200 krooni ja "Georg Otsa" pilet 20 krooni. Mul oli kaasas 500 kroonine. Ema ja isa ei teadnud, et viisad on tasuliseks muutunud, ja olid võtnud kaasa vähe raha. Kahe peale said nad need siiski ostetud. Müüja küsis emalt, et kas tal on veel 11 krooni, millele ema vastas eitavalt. Hakkasime kolmekesi laeva peale kõndima. Mõtlesin, et kroonid jõuab markadeks vahetada veel ka Soommes, kuigi seal on kindlati halvem kurss, sest soomlastele on kroon vähem tähtis. Sadamas oli mitu laeva korraga ees ja ei olnud kindel, milline neist on "Georg Ots". Ühele oli küll kirjutatud George ja sellega koos üks inglise perekonnanimi, aga polnud kindel, kas see on õige laev. Kõige õigem võimalus seda kindlaks teha tundus näidata uksel piletit ja vaadata, kas sellega lastakse peale. Paljud inimesed juba jooksid, sest laeva väljumiseni oli jäänud nii vähe aega. Seletauseks leidsin, et teistest linnadest tulles on raske bussi ja laeva aega kokku sobitada. Meid lasti laeva passi ette näitamata. Kui olin kontrollist möödunud ütlesin aga, et olen passi ära kaotanud. Selle peale ütles ta, et nüüd ei jõua seda enam korda ajada, tahtes mind uuesti laevalt kõrvaldada. Samal hetkel läks kottpimedaks, mis tähendas, et laev alustab sõitu. Isa jäi laeva, ema tundus jäävat maha, sest ta oli minuga kaasa astunud, endast ma ei saanud aru, kas olen laevas või väljas.