"Loomingu Raamatukogusse" vene keelest tõlgitud "Janu" näol on tegemist raamatuga, mille peategelane on käinud Tšetšeenia sõjas. Seega on järelsõna ette lugemata huvitav eriti küsimus, kuidas suhtutakse selles tšetšeenidesse. Ja hoolimata sellest, et originaal on ilmunud aastal 2002, sellest tšetšeenide mahategemist ja sõja õigustamist ei leia. Võib näha isegi kaastunnet, kui räägitakse, et "meie omad" peksid eeluurimisvanglas ühe tšetšeeni surnuks. Venemaa valitsust ka maha ei tehta, mis ehk ei olnud juba võimalik. Sõja koledust, sõltumata sellest, kes selles süüdi on, näidatakse sellega, et peategelane on jäänud põlevasse tanki ja kannatada saanud. See teeb tegelikult raamatu ilusamaks kui eile kirjeldatud luulekogu, sest see teeb peategelase kangelaslikumaks, vaatamata sellele, kelle poolel ta sõdis. Või sellepärast sõditaksegi, et see tundub ilus? Ühtegi uut ohvrit ma oma kirjutisega igatahes tekitada ei sooviks.
Meeldiv on, kui raamatutes on juttu lastest ja täiskasvanute lapsepõlvemälestustest, ehk sellepärast, et laps ma olen olnud, aga täiskasvanu mitte (või on täiskasvanute vahel suuremad erinevused). Meeldiv on ka see, et raamatus on palju juttu joonistamisest. Kuigi kirjeldatavad joonistused on minu omadest erinevad, on tegevus ise tuttav. Vähem loominguliste lugejate jaoks võib see ehk ka probleem olla, et kirjanikud aina loomingulisi tegevusi kirjeldada tahavad.
Raamatust dialoogi lugeda on meeldivam kui kellegagi päriselt rääkida, sest siis ei kuule kurja hääletooni ega pea muret tundma, kas kuuleb küsimusi õieti. Enne seda raamatut lugesin "Vikerkaarest" luuletusi. Nii ajakirjas kui ka raamatus oli ropendamist, kuid proosatekstis oli see palju meeldivam, sest luuletuse olemusega läheb ropendamine selgesse vastuollu. Vahe on ka selles, et nendes luuletustes ropendasid autorid ise, proosaraamatus tema tegelased.
Selle raamatu võtsin kätte, kuna tahtsin üle tüki aja ühte proosaraamatut ühe päevaga läbi lugeda. Algselt mõtlesin seda teha maal, tegelikult tegin linnas.
