Esimeses unenäos tahtsin minna tagumisse vannituppa vanni, aga lükkasin seda edasi, sest toas ei olnud kõik korras. Kahe toa vahelise ukse hingede vahele soovitati panna ajalehed, et uks paremini püsiks, aga ajalehed kukkusid ära. Elektrikontakt tolgendas ilma katteta seinast välja. Selle tagasipanekuks tuli elekter välja lülitada, aga suhteliselt väike Tõnu mängis pätti ja proovis teistele elektrilööke tekitada. Ametis olid kõik vennad. Ütlesin, et kõik vennad näevad välja nagu 10-aastased, ma olen vist 10-aastaste fotosid vaadanud.
Teises unenäos küsis isa mult, mis aastal võttis vanavanaisa kasutusele arheoloogia mõiste. Ütlesin, et mäletan konspektist, et see võis olla 1928. Läksin teise tuppa ja küsisin vanavanaisalt endalt, kas oli 1928. Ta eitas seda, öeldes, et see oli varem kasutusel, juba 19. sajandil. Ta ütles, et esimesed arheoloogid olid Lenin, Stalin ja Hitler. Küsitlesin vanavanaisa edasi ja ta andis pikki vastuseid. Mõtlesin, et nüüd räägin päriselt surnud esivanemaga, nagu oma proosaloos rääkisin surnud ajalooliste isikutega. Asta Põldmäe oli selle loo kohta öelnud, et peatükid on liiga lühikesed, aga nüüd päriselt on palju pikem jutuajamine. Vanavanaisa rääkis meile kõigile nüüd süstemaatiliselt oma raamaturiiulis leiduvast. Mõtlesin, et ei tea, kas ta oleks selle ekskursiooni tegemata jätnud, kui ma poleks küsimust esitanud. Kui asi läbi hakkas saama, tuli klassivend Artur ja küsis mult enda kätte minu käes olevat raamatut. Ta põhjendas soovi sellega, et ta on üks arheologia rajajaid. Mina teadsin teda rohkem uuema ajalooga tegelejana. Minu käes oli veel üks riiulist võetud raamat. Hakkasin otsima täpset kohta, kuhu see riiulis tagasi panna, kuigi umbes teadsin, kust ta võtnud oli. Perenaine näitas mulle kätte päris täpse koha. Siin majas ei tohtinud ühegi raamatu asukoht sentimeetrigi võrra muutuda. Mõtlesin, et meie oma kodus küll muudame, mis on ehk ka õigem, sest majja tuleb uusi raamatuid ja neile tuleb ka asukoht leida. Seisin keset tuba ja kukkusin äkki selili, mis võis juhtuda tänu perenaisele.
Kui uuesti magama jäin, siis mõtlesin või räägiti, et algselt olid arheoloogia ja etnoloogia üks eriala. Kükitasin vee ääres, kaevasin vee piirile liiva sisse auku ja panin liiva vette augule valliks ette. Mult küsiti, et kas ma siis pole lugenud etnoloogia rajaja Engelsi raamatut. Mina teadsin, et Engels kirjutas oma raamatu Morgani pealt maha.
Järgmises unenäos pidid kolme aasta jooksul toimuma katastroofilised kliimamuutused, aga veel ei olnud midagi märgata. Ütlesin, et muutused toimuvadki kiiresti.
Edasi kõndisin läbi õue kodu poole. Vastutulevad vanainimesed läksid libeduse eest muruplatsile, aga mina avastasin pimedusest hoolimata, et asfaldi keskel saab kõndida küll, sest sealt on jää ära sulanud. Kodu trepikotta jõudes pudenesid mul käes olevad asjad esimese kahe korruse treppidele laiali, sest neid oli nii palju. Keegi küsis juba, et kas need võib ära visata, kuigi tahtsin nad uuesti kokku korjata.
Viimases unenäos nägin internetis Oudekki nime juures Jaapani lippu. See tähendas, et ta elas nüüd Jaapanis. Rõõmustasin, et mu ennustus täide läks. Oudekki blogis oli foto nööril kuivavatest Jaapani lipu ja veel mingi pildiga pükstest.
