Unenäos oli gmaili postkastil peale spämmilahtri veel poliitikalahter ja erootikalahter, kuhu postkast ise kirju sorteeris. Viimast ma polnud kunagi vaadanud. Nüüd avasin selle ja nägin, et sinna on ka kirju tulnud. Nendes olid tavalised inimeste näopildid. Imestasin, et kas nad peavad siis seda ka erootikaks. Peale seda olid pildid juba paberil. Pahandati, et rumal nimi on piltidele pandud. Meile oli koju lisaks vanale klaverile toodud uus klaver. See oli vaiksema häälega, nii et seda sai mängida. Proovisin noodilehe järgi mängida, aga mul läks tükk aega, enne kui ma leidsin üles õige klahvi, mida vajutada. Ütlesin, et parem oleks, kui nootide asemel oleksid numbrid. (Ühed numbrid, mis näitavad, mitmendat klahvi tuleb vajutada, ja teised, mis näitavad kestust.) Mait käis klaverikoolis ja räägiti, et tema pinginaaber Madis oli ka sinna minna tahtnud, aga polnud katsetelt läbi pääsenud. Õpetaja Maire Laar ütles: "Madis on ju naljamees." Siis selgus, et koht, kus Madis katsetel käis, oli hoopis füüsikakool. Mõtlesin, et Mait võiks ühe minutiga klaverimängimise selgeks saada. Siis meenus, et ta oskab juba mängida. Edasi mõtlesin, et võiksin kellelegi ühe minutiga noodi järgi klaverimängu selgeks õpetada, nii et näitan talle seinalt tabelit nootide kestuse kohta ja tal on sellest kõik selge. Ise ma ei tahtnud õppida. Mõtlesin, et võiks olla selline õpetaja, kes võtab tunnis relva välja ja tulistab kuuli seina, aga sellisesse seina, kust see ei saaks teise klassiruumi tungida. Võiks olla selline direktor, kes peab aktusel kõnet ja kõne lõpul laseb endale 65-aastaseks saamise puhul kuuli pähe. Või tulistab kõne lõpul automaadist valangu lakke.
Teises unenäos kõndisin Laia tänava suunas. Olin käinud Tšetšeenias järelsõjas. Kohalik kohus oli mind selles õigeks mõistnud, aga Venemaa kohus võis teha teistsuguse otsuse. Duširuumis kuulsin, et isa seina taga räägib. Hüüdsin mitu korda, et ma ei kuule. Kui vaatama läksin, siis selgus, et rääkinud polnud mitte ainult isa, vaid kõik meie klassi poisid. Teistel olid kõigil juba mundrid seljas ja nad seisid rivis, mina panin alles riidesse. Asja tegi eriti hulluks see, et kohe pidi tulema kõrgem sõjaväelane rivi üle vaatama. Ei tea, mis ta oleks teinud, kui talle oleks raporteeritud, et üks puudub. Jõudsin siiski rivisse, aga ei suutnud selles õiget pidi seista. Üks tüdruk oli olnud rõhujate poolel, aga võitluse viimasel hetkel läks vabadusvõitlejate poolele üle. Varem oli ta olnud terve ja tugev, aga üleminek väsitas ta nii ära, et ta hakkas kõndima kõveras, kepiga ja komberdades. Inimesed ei tundnud teda enam tänaval ära. Meie trepikoja ees ühed naabrid vaatasid, et see on võibolla tema, aga ei olnud kindlad ja läksid edasi. Ainult vanaema tundis ta maja nurgal ära. Vanaema andis tüdrukule rohtu, mis tegi ta kohe jälle terveks ja hulga pikemaks tagasi. Inimesed, kes olid teda natukese aja eest komberdamas näinud, tulid ja küsisid talt, kas ta on see, kes enne komberdas.
