Järvamaal peaks nime järgi olema järvesid, aga neid ei olnud näha. Nägime mitut sugulast ja mitme sugulase hauda. Hauakividel ja maanteesiltidel olevat informatsiooni meelde jätta püüdes läks kaks unenägu meelest ära. Meelde jäi üks unenägu, kus teadsin, et magan ja pidasin ennast teistest inimestest julgemaks, lisaks unenägu kus istusin endise puusilla otsa juures laua taga. Sinna tuli istuma juhuslikult ka Piret, kes ei olnud veel Eestist ära lennanud. Ma ei öelnud talle sõnagi ja jõin teed. Tavaliselt ei pane ma tee sisse suhkrut, aga nüüd panin kogemata mitu lusikatäit.
Ärkvel olles Järvamaa suunas sõites oli ilus vaadata, kuidas vihma sadama hakkas. Teised ütlesid jälle, et enne seda oli ilm ilus. Edasi sõites mõtlesin, et võibolla kõik teeääres olevad puud teavad minust midagi, mida ma ise ei tea. Muinasjuttudes on linnud väga targad, aga näo järgi tundusid puud veel targemad olevat. Pimedas ja udus tagasi sõites oli põnev, et iga hetk tundus, et võib avarii tulla, aga kuna roolis ei olnud mina, oli lootust ka ellu jääda. Olukord meenutas ajalooraamatutest loetud lahingukirjeldusi.
