Unenäos ässitas üks poiss meie maja ühe otsa juures teise otsa juures olevale inimesele oma suurt koera kallale. Koer ei saanud pika vahemaa pealt aru, keda talle näidatakse, ja ründas vale inimest. Tõnu andis koerale ründamise eest peksa. Koer põgenes ja läks koos omanikuga Uut tänavat mööda linna suunas. Tõnu ja Klaus hiilisid teisel pool aeda koerale järele. Mina läksin otse mööda teed ja peksin ka koera. Koer tundus mind hammustavat, millest järeldasin, et ta võib olla marutõbine. Läksin ühe arsti vastuvõtule, et ta mind marutõve vastu vaktsineeriks. Näitasin talle, et koer hammustas mind kõrvast. Arst vaatas järgi, et ma eksin, sest seal koera hambajälgi ei ole. Ütlesin, et siis valutab seal võibolla vistrik. Arst läks ja ütles ukse taga ootajatele vene keeles, et ma tulin koera hammustuse pärast vaktsineerima, aga mind ei olegi koer hammustanud. Kui ta kabinetti tagasi tuli, siis lükkasin teda, nii nagu tema mind oli lükanud. Mulle tundus tegu endale imelik, seepärast hakkasin vabanduseks ütlema, et tegin seda sellepärast, et mulle ei meeldinud, et ta minu kohta informatsiooni välja rääkis, aga jätsin vabandamise pooleli. Koridoris nägin, kuidas teine arst, kes oli jaapanlane, tuli oma kabinetist välja ja ütles kellelegi: "Koloniseerimise lõpetamine oleks viga." Minus kui mittejaapanlases tekitas see hirmu. Seetõttu muutusin selles punktis olematuks ja tekkisin ühte kaugesse tuppa. Varsti tekkisin aga selle jaapani arsti kabinetti, nii et ta ei saanud aru, kust ma äkki sinna sain. Võtsin kõik riided seljast ära ja palusin tal uurida, ega mul kuskil siiski koera hambajälgi ei ole. Ta ütles, et on küll. Järeldasin, et ta valetab, et minu peal mingeid kohutavaid katseid tegema hakata, seetõttu hajusin uuesti, et tekkida järgmisse kohta.
Teises unenäos ilmus isal ootamatult uus lasteluulekogu, mille kaanel oli ilus läikiv värviline pilt. Raamat oli väga suure formaadiga ja paks. Avasin selle keskelt ja lugesin luuletust, mille esimese reana oli kasutatud ühte kuulsat vana lasteluuletuse rida. Mõtlesin, et nüüd hakkavadki lapsed seda rida isa reana tundma. Tahtsin rääkida, et see, et isa avaldab raamatuid järjest sagedamini, tuleb sellest, et ta pea hakkab järjest paremini tööle. Talle jäävad asjad aeglaselt meelde, aga meelde jäänud asjad enam meelest ära ei lähegi.
Kolmandas jäin Kristeri ja veel kellegagi kooli hiljaks. Meil oli ka matemaatika, mis oli esimene tund, kodune töö tegemata. Oleksime võinud selle riidehoius ära teha, aga läksime siiski klassi tegema. Seal selgus, et kodus olid selle ära teinud ainult üksikud. Peaegu kõik lahendasid ülesannet praegu. Õpetaja Holts tuli ja vaatas, kuidas ma õpikut lehitsesin. Õpiku vahelt ilmusid nähtavale minu pastakajoonistused. Ütlesin, et need on lahtisel valgel lehel. Holts keeras õpiku lehti tagasi ja tõestas sellega, et olin joonistanud ka koolile kuuluvasse õpikusse. Ütlesin, et osa pilte järelikult sattus kogemata sinna. Tunni lõpus jagas Holts laiali paberid, kuhu tuli kirjutada veerandi käitumise ja hoolsuse hinded. Algul ma ei saanud aru, miks ei ole paberit nimega Simo Runnel. Oli hoopis üks, kuhu oli kirjutatud Simovaalad (kokku). Tegin sõnast "vaalad" tähti üle joonistades väga sakiliste tähtedega nime Runnel, nii et kaks viimast tähte jäid üle. Siis sain aru, et Holts vihjab vaalasarnastele joonistustele, mille olin õpikusse teinud, et nende eest võtab ta mu käitumishinde alla.
