Maleklassi oli unenäos tulnud peale vanameeste ka paar nooremat meest. Lasin neil mängida ja olin ainukesena mängimata. Vanemaks saades lõpetasid kõik klassiõed üksteise järel malega tegelemise ära. See võis tulla sellest, et vanemaks saades hakkab inimene rohkem kartma. Maleklassis oli mööbel ümber paigutatud, et raamatukastidele ruumi teha. Ütlesin: "Mis siis veel saab, kui siia jõulukuusk tuuakse." Turniir sai läbi. Panin ühel laual veel siiski kella käima. Mind taheti takistada, aga ütlesin, et mul on üks partii veel mängimata, sest ma ei saanud seda teha, kui mängisin eelmist. Tuli kohtunik, kes ütles, et ma pean selle vastasega veel tõesti mängima. Selle peale tuli ka vastane kohale. Olin tema mõtlemisaega juba kõvasti joosta lasknud, aga see pandi siiski mängu alustamiseks uuesti nulli. Hakkasime nuppe peale panema. Nupud olid pliiatsikujulised ja need tuli panna pikali malelaua lohkudesse. Kuna liine oli palju rohkem kui kaheksa, siis vaidlesime, kas panna nupud kaheksale äärmisele liinile või üle ühe. Mina ütlesin, et üle ühe pannes läheks mängu ajal meelest, millistel väljadel mäng käib. Seevastu oli nuppude pikkuse tõttu ridade arv väiksem, mistõttu mängul pidi olema hoopis teistsugune iseloom kui tavaliselt. Sel turniiril olid kaks esimest vooru olnud kiirmales, aga sel korral see minus enam pahameelt ei tekitanud, sest olin saanud ka kiirmales punkte.
Tuttav mees oli arvutimängus ja ta oli mängu niimoodi tööle pannud, et sellest oli raske välja pääseda. Ma ei tahtnud praegu üldse seda mängu mängida. Lõpuks ikkagi sain välja. Üks meie hulgast ei teadnud, mis asjad on arvutimängud. Ema seletas talle, et neid on mitme raskusastmega. Ema läks poes kassasse. Mina viisin kassasse veel apelsini ja ütlesin, et selle hind tuleb muuga kokku liita. Müüja küsis mult, kui palju ma oma emast noorem olen. Ma vastasin, et mitte eriti palju. Vanaema ja vanatädi olid lapsed ja neil jalad sügelesid. Nad meenutasid, et kui vanavanaema oli läinud arsti juurde, oli üks laps jäänud koju ja teda oli pidanud teine arst sinna vaatama minema. Vastu võtnud arst oli rääkinud, et koju tuleval arstil läheb kuivade jalgade sündroom meelest ära ja seda tuleb talle meelde tuletada. Vanavanaemal ei olnud see tahtnud ka hästi meelde jääda. Seda kuuldes meenus mulle, et teadustöid kirjutas vanavanaema küll. Ta oli arsti öeldud haiguse nimetust meeles pidamiseks lakkamatult korranud, ja kui teine arst oli koju tulnud, oli vanavanaema öelnud kohe esimese asjana: "See on lausa kuivade jalgade sündroom."
