Ettekanded, kirjastamine

Nägin unes, kuidas ettekandja näitas objekte ühekaupa ja iga kord publik plaksutas. Minu arvates oleks võinud kõigele kokku üks kord plaksutada. Järgmisena pidin esinema mina. Mulle soovitati, et kui eelmine esineja pani asjad tähestiku järjekorda, siis mina pangu tagurpidisesse tähestiku järjekorda. Seda ma siiski ei teinud, vaid pidasin õigemaks rääkida keskkonnaprobleemidest teemade kaupa. Kohe küsiti mult, kummad on paremad, kas plusskraadid või miinuskraadid. Vastasin, et kumbki pole parem, tähtis on säilitada tasakaal. Kui tasakaal kaob, ei taastu see tuhandete aastate jooksul. Liis R. ütles enda kõrval istujale midagi. Sirutasin ennast üle laua tema poole ja palusin tal korrata, et ma ei kuulnud. Ta polnud nõus kordama. Minu meelest ütles ta, et kõik hullud on eurovastased ja rohelised. Bristol ütles, et ta näitab vahepeal ühe filmi. Kui film läbi sai, ütlesin, et keskkonnast ma rohkem ei räägi, sest selle peale hakkavad inimesed juba nutma ja aknast alla hüppama. Ütlesin, millistest enda teostest ma eelmisel üritusel rääkisin ja millistest seekord räägin. Bristol segas vahele ja ütles, et ma rääkimisest ei räägiks. Minu arvates poleks ta pidanud seda esinemise ajal ütlema. Ta ütles, et ta näitab vahepeal veel ühe filmi.

Teises unenäos mängisin malet. Olid arendatud ainult mõned nupud - minu ettur oli e4, lipp e3, vastase ratsu f6 ja kuningas lühikese vangerduse teinud - aga juba otsisin võimalusi luua matiähvardusi. Selleks kavatsesin viia lipu g-liinile, et väljalt g7 matiga ähvardada ja selle abil mõni nupp ära võtta. Enne käisin siiski Od3, mis unenäos oli g7-ga samal diagonaalil. Märkasin siis, et otse enne seda oli vastane oma odaga minu lippu tulistanud. Alistusin ilma ootamata, kas ta näeb lipu maha lüia.

Viimases unenäos nägin, et arvutis oli lahti kellegi blogi, kus oli ekraanil tekst: "Runnel, kirjuta sellest". Ta ei saanud olla kindel, et keegi meie perest sinna vaatab. Mõtlesin välja enda meelest hea lause: "Mulle esitati konksuga küsimus, ma vastasin sellele, aga ei läinud õnge." Henn rääkis, mida ta lapsena tegi. Ütlesin talle, et ta mäletab seda nii hästi, sest ta on alles nii noor, aga mina räägin lapsepõlvest, sest ma ei taha millestki loobuda. Pille rääkis teises toas, et ta lööb tekstid arvutisse kaks korda. Ma ei saanud aru, miks ta seda teeb, sest tekste saab arvutis ka lihtsalt kopeerida, kui üks kord on sisestatud. Varsti pidi ilmuma raamat ja selle autorid tulid meile sel puhul külla. Isa rääkis, et ühe teise raamatu käsikirja lükkas ta tagasi, mille autor Kirjandusmuuseumis käib. Küsisin, kas ta on habemega. Isa palus mind, et ma läheksin tooksin tema toast selle käsikirja, mida on veel kaks eksemplari. Läksin sinna, aga ei leidnud. Mõtlesin seal, et võibolla räägivad suures toas külalised praegu, et nüüd ei peagi nende raamatut välja andma, sest minu unenägude üleskirjutused on parim ajastu kroonika. Aga kostma hakkasid hoopis ärritatud hääled, mille peale võis oletada, et neile ei meeldi, et ma unenägusid üles kirjutan. Isa tuli ja näitas, et käsikiri ei olegi laua peal, vaid selle kõrval. Lehitsesin seda ja mulle tundus see huvitava käsikirjana. Selles oli kirjutatud, mida ja kuidas keegi vanades ajalehtedes kirjutas. See tundus väärtuslikumana kui minu raamatud, mis anti välja. Teisest küljest tundus selle tagasilükkamine loogiline, sest tagasi oli lükatud ka kultuurilugu. Autorid võisid oma käsikirjad teistesse kirjastustesse viia, aga nende puhul oli veelgi vähem tõenäoline, et nad need välja annavad. Isa ütles, et kõik külalised rääkisid minu osast nende käsikirja lugemisel negatiivselt. Küsisin, kas nad tahavad siis vigast raamatut välja anda, neil oli suuri vigu. Isa ütles, et väga palju neil vigu ei olnud. Mina ütlesin, et aga vead olid suured ja silmatorkavad.