Kohad. Poliitilised küsimused.

Nägin unes, et avastasin Tallinna kaardilt, et Tallinn on ka ehitatud ümber jõe. Jõgi oli ida-lääne suunaline. Mööda ühte tänavat marssis sõjavägi, aga siis leidsin, et see ei ole hea, sest tänav oli raudteega paralleelne ja nii võis venelaste soomusrong väeosa pihta tule avada. Ütlesin, et parem oleks panna sellele raudteele sõitma oma soomusrong, juhul kui raudtee ei ole õhku lastud. Hakkasin kõndima Kaunase puiesteele. Läksin läbi rohelise hoovi, mööda seda diagonaalis läbivat kõnniteed. Hoovis oli kaks paari reketitega tüdrukuid, kes lõid üksteisele sulgpalli. Sellest hoovist väljudes olin pruuni hoovi nurgal. Tahtsin rutem jõuda maja teise otsani oma trepikoja ette, sest seal oli kõige ilusam koht. Siis taipasin, et kollane hoov jäi vahele. Mõtlesin ennast tagasi kollase hoovi kaugemale nurgale, aga see ei olnud enam nii ilus, sest teekond muutus pikemaks. Teadsin, et liigun ainult kujutluses, aga arvasin, et olen juba ärkvel.

Teises unenäos lugesin "Postimeest". Bahovski oli seal kirjutanud artikli sellest, et Petserimaa tuleb tagasi nõuda. Selle kõrval oli naisautori artikkel, kus oli öeldud, et autor kuulis kunagi Joandi (eesnime polnud välja kirjutatud) Euroopa Liidu vastaseid seisukohti ja võttis need paariks päevaks omaks. Siis selgus aga, et lapsed ja loomad hakkavad nälga surema, sest Rootsi ei anna enam abi, enne kui neist seisukohtadest on taganetud. Märkasin siiski, et suremine pidi kestma terve aasta. Mul olid varem loetud artiklid väga häguselt meeles, sellepärast vaatasin kahest eelmisest meeldetuletuseks kummastki keskelt ühe lause. Bahovski oli kirjutanud, et baskid on pikka aega edukalt sissisõda pidanud. Sellega tahtis ta vist öelda, et kui Petserimaad tagasi ei anta, võivad setud sissisõda alustada. Või seda, et kui Venemaa Eesti uuesti vallutab, ei lähe elu sellest halvemaks, sest saab rahulikult sissisõda pidada. Järgmisena meelde tuletatud artiklis oli ka juttu võimalusest, et Venemaa Eesti vallutab. Mõtlesin, et ajalehtedes kirjutajad on kas ajast maha jäänud või tajuvad nad ohtu minust õigemini. Mõtlesin, et kui Eesti vallutatakse, pean ma minema sõtta, aga väeosal ei oleks õige tänapäeval keset tänavat marssida, siis tapetaks kõik maha, vaid tuleks minna hiilides. Mul oli laual üks ese, mis oli tehtud selleks, et see pidi sümboliseerima, kuidas Petserimaa on liidetud Venemaaga. See oli üks vili. Lõikasin selle küljest viilu, justkui võtaksin Eestile kuulunud ala tagasi. Mõtlesin seejärel, et nüüd võib Venemaa teha skandaali. Hakkasin seda viilu sööma. Siis mõtlesin, et ma ei tea ju, mis vili see on. Läksin küsisin emalt, kas see on naeris. Ema ütles, et see on õun. Näitasin emale vilja koort ja ütlesin, et see ei saa õunakor olla. Ema ütles nüüd, et ei saa jah. Kartsin, et olin söönud midagi mürgist. Läksin vannituppa ja kraapisin igemete vahelt välja, mis oli veel sinna jäänud. Seda oli palju ja see sarnanes läbinäritud ploomiga. Ma mõtlesin, et kiirabi ma ei kutsu, sest isegi kui vili on mürgine, ei tohiks ta olla väga mürgine.