neljapäev, jaanuar 12, 2006

Film kursusest. Kool.

Nägin unes, kuidas näidati filmi meie kursuse kohta. Algul tundus mulle, et pildid on esimesest kursusest viimase suunas, siis sain aru, et film on tehtud nii, et ta läheb justkui järjest ajas tagasi, kursuse tekkimise eelsesse aega. Eri piltides olid erinevad kursuse liikmed. Ühel pildil oli üliõpilane Hein, kes oli koos Mirjamiga koostanud kursuse välimääraja. Ta võis olla Lauri Heina vend. Tal oli ühes silmanurgas sigaret ja silmatera, teisel silmal oli silmatera keskel ja ka sellest väljus sigaret. Edasi näidati, kuidas M. Klesment saapaid jalga tõmbas, et sporti tegema hakata. Siis tulid mõned tantsivad tüdrukud. Mind ei olnud ühelgi pildil.

Nägin unes ka seda, kuidas vaatasin Jüri Arraku pilte. Läksin raamatupoes riiulite juurde, kus oli veel tema pilte. Ta kõndis seal ise ka koos oma alaealise pojaga, kes temalt midagi nõudis. Ajasin kogemata kaks üksteise vastu pandud riiulit ümber. Ma ei saanud neid enam peatada, kuigi püüdsin. Ma ei teadnud, kas pean nüüd kõik nendes riiulites olnud raamatud välja maksma. Teatati, et keegi sai selles õnnetuses surma. Ma ei uskunud ja mõtlesin, et see on ainult loll unenägu. Mõtlesin, et ajasin sellepärast need riiulid ümber, et mind oli varem hoiatatud, et ma kuskile vastu ei läheks. Ülo Vooglaid on öelnud, et kui lapsele öelda, et ta on loll, siis tulebki temast loll. Vaatasin kodus aknast, kuidas lund oli jälle sadama hakanud. Enne seda oli maa paljaks sulanud. Nüüd ei olnud aru saada, kas sadavast lumest midagi maha püsima jääb. Mõtlesin, et peab kogu aeg kaasa elama ja lootma, et lumi maha tuleb ja püsima jääb. Kui nelja aasta möödudes kevad kätte jõuab, tuleb hakata lootma, et lumi ära sulab. Olin koolis. Toomal ei olnud kuskile kirjutada ja ta küsis mult paberit. Olin varem andnud, aga nüüd ütlesin, et enam ei anna, sest ma ei saa rohkem lehti välja tõmmata. Andsinn talle siiski ühe vihiku valgest paberist kaaned, mille vahel ühtegi lehte ei olnud. Ütlesin, et tahan neid ka tagasi saada, sest tagumisele sisekaanele olin midagi kirjutanud. Vaatasin Fantoomide Ühingu ajalehti. Nägin, et Erik oli ka ühte ajalehte välja andnud, tema lehe nimi oli "Lenin". Ta oli sinna kirjutanud ingliskeelseid roppusi. Olin need endale ümber kirjutanud, saamata tookord veel aru, mida need tähendavad. Volmer tegi meile parajasti etteütlusi, et valmistuda lõpueksamiks. Kirjutasin ja joonistasin vaheldumisi samale leheküljele. Ütlesin, et ma ei leia kirjapandus ühtegi viga, kuigi neid võib seal olla, aga keegi teine ei kontrolli üle. Olin väsinud ja võibolla sellepärast ei märganud suulisel kontrollimisel vigu. Võis ka olla, et mul oli eesti keel nii hästi selgeks saanud, et ma vigu ei teinudki. Läksin istusin pikas laudade reas ukse poolt akna poole. Järgmise lause kirjutasin pasteediga, nii et tähed ulatusid üle lehekülje. Hakkasin siiski pasteeti uuesti kokku korjama. Samal hetkel tahtis seda teha Volmer, kes arvas, et ma olin suure kirjaga pasteeti raisanud, aga ta jäi hiljaks. Ütlesin talle, et korjasin selle juba kokku. Volmer ütles, et järgmises tunnis ta kontrollib meid ajalehtedega. Tahtsin öelda, et ajalehe põhjal ei saa etteütlust teha, sest ajalehtedes on vead, aga enne jõudis Volmer öelda, et ta ei hakka kontrollima meie kirjutamisoskust, vaid lugemisoskust. Ütlesin vaikselt, et siis ma ei tule üldse tundi. Ivo ütles valju häälega kahe kaasõpilase kohta, et need oskavad lugeda ja nad oskavad inglise keeles ka lugeda. Ta mõtles seda vastupidises tähenduses. Hakkasin naerma.

0 vastukaja: