laupäev, veebruar 04, 2006

Mäng

Nägin unes, et õpetaja Möls õpetas meile Päikest ja palus seda vaadata. Mina keeldusin vaatamast, et mitte pimedaks jääda. Möls ütles, et ega ei pea vaatama, kuigi sellest ei jää pimedaks. Võibolla uuemad kogemused näitasid, et ei jää. Või tuli see sellest, et päike oli hetkel varjutatud. Ma polnud siiski nõus ka varjutatud päikest vaatama. Olin oma toas. Potis kasvas taim, millel olid suured okkad. Nägin taime küljes ka mingeid musti algeid. Mulle seletati, et need on ploomid, sest lisaks okastega taimele kasvab selles potis ka plooomipuu. Okkaid oli põrandale kukkunud rohkem kui kunagi varem. Oli oht, et astume need jala sisse. Hõljusime vendadega toas ringi, jalad maast lahti, sama moodi nagu unenägudes. Olime köögis ja mängisime mängu, milles tulistasime üksteist okastega. Isa tõusis üles. Hakkasime valmistuma mängu lõpetamiseks, et ta saaks kööki sööma tulla. Mängisime arvutimängu, milles sõitsime kosmoselaevaga üha edasi. Universumi serva poole jõudsime planeetideni, mis ei olnud ümmargused. Lendasin läbi ühe tähe, hakkasin sellest tagurpidi eemalduma ja läksin kogemata läbi teise tähe. Edasi lennates sisenesin universumi serva külma tsooni. Klaus ütles, et nüüd on mäng läbi, sest lendamiseks vajalikud ressursid said otsa. Ta ütles, et lendama oleks pidanud Maa läheduses, et otsida kadunud dokumente, mille leidmine oli mängu tegelik eesmärk. Mina arvasin endiselt, et õigem oli ära näha, milline on universumi serv. Mõtlesin sellest mängust Helinale kirjutada. Kirja mõtlesin alustada lausega, et arvutimänge mängin sageli vendadega koos.

Malelaual oli seis, kus etturid olid algseisus, valge lipp oli musta viimasel real ja andis musta kuningale tuld, sest vahelt oli puudu mitu musta nuppu. Must käis kuninga ette ühe nupu, aga üks naine soovitas tal alla anda, sest ta saab kohe mati. Vaatasin, et valge oda saab sisse kahida. Seda ta tegigi, aga teiselt poolt kui mina olin arvanud. Järgmisel käigul pani ratsu etturitesse tekkinud auku kasutades musta kuningale mati. Lugesin Raunalt tulnud e-maili. Ta oli mõttekriipsu järel kasutanud alumist kriipsu, aga masin oli need niimoodi ümber seadnud, et moodustus üks pikem ülevalt alla suunduv diagonaalne kriips. See koosnes rohkematest kriipsudest. Mõtlesin, et Raun on selle teinud selleks, et see tuletaks mulle meelde Kerstini kamba vihikut, kus oli pliiatsiga pikki kriipse tõmmatud ja vihik ise oli jooneline. Mõtlesin, et ma vist ei mäleta valesti. Siis taipasin, et saan selle ju kohe esimeselt leheküljelt järgi vaadata, sest Rauna kiri on tulnud sellesse samasse vihikusse. Kõik oligi nii, nagu ma mäletasin. Lehitsesin edasi. Olin seda vihikut uuemal ajal ka täiendanud. Mõnedel lehekülgedel olid minu uuemal ajal välja mõeldud hieroglüüfid segamini vanade asjadega, sest olin vanasti tühja ruumi vahele jätnud. Vihikusse oli peale minu ja Kerstini kirjutanud ka Klaus, kellel oli tookord veel väiksema lapse käekiri kui Kerstinil. Klaus oli kirjutanud lühikese loo potil käimisest, mis oli väikeste laste jaoks tähtis teema. Vaatasin, et seal on Türni taskumalelaud ja ütlesin, et siis võin mina oma taskumaleraamatud ka sinna panna. Panin kaks taskumalelauda juurde. Kuulsin väljast Türni häält, mis ütles, et mina räägin raamatutest, aga Türni jaoks olid need malelauad.

0 vastukaja: