reede, märts 31, 2006

Eurokirjad

Panen siia kirja, kuidas ma rahvahääletusel jah öelnute tahte vastu edasi võitlen. Hiljuti saadeti õiguskantslerile kiri, et Eesti ei saa praegustel tingimustel kuuluda Euroopa Liitu, sest põhiseaduse täiendamise seadus lubab seda teha vaid põhiseaduse aluspõhimõtete täitmise korral, aga need aluspõhimõtted ei ole täidetud, sest nõuavad eestluse säilimise tagamist, kuid Euroopa Liidu liitumisleping võimaldab seda ohustada võivat piiramatut sisserännet Euroopa Liidust. Andsin ka nõusoleku sellele kirjale oma allkiri lisada. Ajalehes ilmus see millegipärast minu allkirjata. Kui hakkasin uurima, kuhu allkiri jäi, siis sain vastuseks, et selle vastu polevat kellelgi midagi olnud, aga see oli ära kadunud. Nüüd küsiti minu allkirja juba otsesemalt õiguskantsleri vastusele saadetavale vastusele, kus oli öeldud, et õiguskantsler tegi loogikavigu, kasutades vastuses soovitud järeldust sama järelduse tõestusena. Sellele ma polnud algul nõus alla kirjutama, kuid kui tehti soovitud parandus, siis juba nõustusin. Vist läks allkiri ka kolmandale kirjale, mis teise kohta suunatuna kordas esimese sisu. Kes arvab, et Euroopa Liit on tegelikult väga hea asi, ei pea eriliselt muretsema, sest need kirjad ei muuda tegelikult midagi. Ehk vaid seda, et praegune põhiseadus asendatakse ettevaatuse mõttes halvema ja Eestile vähem õigusi jätvaga.

Kalapüük

Nägin unes, et üks mees tahtis teist maha lasta, aga teine läks talle rahulikult vastu, sest ta teadis, et sellel hetkel mahalaskmissoovi enam ei ole. Lähedal oli Saatana kuju, mis oli suur ja hirmuäratav. Tegelikult oli seal kaks kuju ja esimene neist oli vähem hirmuäratav.

Lugesin väljaannet, mis oli nähtavasti "The Journal of Modern History". Iga lause lugemise järel tegin pausi ja mõtlesin selle lause üle. Teised näitasid, et neil läheb lugemine palju kiiremini. Hoidsin ajakirja ka öösel magades käes. Igal ärkamisel lugesin ühe lause edasi. Ühel ärkamisel märkasin, et mu jalad ei olegi teki all, vaid teki peal.

Läksime kalavõrku välja tõmbama. ütlesin, et see võrk on väga suur. See oli kalda lähedal vees. Püütud oli vist heeringat. Tõmbasime kahekesi. Teine tõmbaja hoidis võrku viltu, nii et suur osa kalast pudenes merre tagasi. Hakkasin seda kätega uuesti kinni püüdma ja kaldale viskama. Samal ajal kalad visklesid kuival vee suunas ja sinna pääsedes ujusid minema. Korjasin veest ka värvipliiatseid. Vesi oli nende puuosa kahjustanud. Läksin toas oleva voodi teisele korrusele. Kuna sealt ei pääsenud kuhugi edasi, siis ütlesin vennale, et minu arvates on see ruumiosa mõttetu. Kui hakkasin edasi töötama, põhjustasin venna kukkumise. Püüdsin ennast kuidagi välja vabandada. Meri hakkas kaldast teises suunas mõõnama. See viis osad kalad kaasa. Enne oli kalu kaasa viinud tõus, nüüd mõõn.

neljapäev, märts 30, 2006

Kaks luuletust

KUTSE

Ootame sind täna öösel
muruplatsil puude all.
Sealt me lähme mutikäiku.
Eluruum meil sügaval.

SÕIT

Taskuvaras varastas mu taskust pileti,
nõnda mind siis läbinisti vaeseks trahviti.
Kuigi nüüd ma olen vaene, sõit on alles ees.
Buss sõidab läbi lompide ja juht on sõiduvees.

Kirjavahetuse liigid

Mind kutsuti unenäos sõjaväkke. Üks teine kutsealune rääkis mulle, et talle oli öeldud, et homme asub 11 meest Võru suunas teele. Vastasin, et 11 on neid, kes lähevad Tartust, aga tegelikult läheb sinna väeossa üle Eesti üle 100 inimese. Tegelikult oli mul sõjaväest vabastus. Ma ei tohtinud siiski minna hommikul vaatama bussi väljumist, muidu oleks mind võidud ikkagi kaasa võtta.

Isa toas oli roheliste list. Kaalusin teatamist, et loon lisaks uue listi, kuhu kuuluvad õiged rohelised. Seal oleksime olnud mina, Klaus ja veel keegi. Isa toas oleva listi kohta ütles keegi, et sellest ei saa asja, sest kõik selle liikmed on teatanud, et nad ei tea lahendusi. Seal oli palju raamatuid, aga need ei rääkinud üldse, kuidas võiks lahendada tänapäeva probleeme. Siis hakkas selguma, et ajalooraamatutes mõned detailid sellest siiski räägivad, näiteks kunagise Kaug-Ida epideemia kirjeldus. Toa raamatute süsteem korraldati ümber.

Vaatasin mitu korda järjest EP koduleheküljele. Ta oli sinna kirjutanud, et ootab igal ööl oma tööandja surma. See tähendas, et talle ei meeldi tööd teha. Sisestasin otsingumootorisse mosaiikkaardi kõik Rootsi tükid. Kõiki ta siisiki ei haaranud, aga vastuse andis ikkagi. Kui muidu oli riikide sisestamisel tulnud lahti vastava riigi kodulehekülg, siis nüüd tuli hoopis ansambli oma, mille nimes üks sõna oli "Sweden". Tegemist oli trükisega, mille esiküljel olid ära toodud kõigi ansambli liikmete näopildid. Sellesse ansamblisse kuulusid ka Peep ja Reeli. Peebu ma tundsin enam-vähem ära, sest olin teda klassikokkutulekul näinud, aga Reeli nägu oli muutunud täiesti võõraks. Trükise teisel leheküljel oli veel fotosid. Ühel fotol oli üks mees kahe naisega voodis.

Vaatasin entsüklopeediast järgi märksõna "kirjavahetus". Seal oli öeldud, et kirjavahetusel on kaks alaliiki. Esiteks "regulaarne saatmine", mille korral kaks inimest saadavad üksteisele kirju suure sagedusega, teiseks "regulaarne avaldamine", mille korral kirju saadetakse natuke harvemini ja juhuslikumalt. Oli veel öeldud, et peale ümbrikus kirjade saatmise on olemas ka karbis saatmine. Hakkasin ka Kristerile paberile kirja kirjutama. Võtsin selleks vihiku keskelt tõmmatud joonelise paberi, mis oli juba kulunud. Mõtlesin neljast leheküljest täis kirjutada kaks. Kirjutasin omavahel seostamata lühikesi lõike. Mõtlesin, et Krister ei pruugi sellest aru saada, miks ma saadan talle nii väikese vahega kaks paberkirja. Siis tuli mulle meelde, et eelmist ma ei saatnudki Kristerile, vaid Oudekkile. Tegin nüüd ka ühe väikse värvilise pildi, kasutades pintslitena sõrmi. Iga sõrmeots sai kokku erineva värviga. Siis hõõrusin värvi laiali, nii et sõrmed said üleni värvilisteks. Henn maalis oma peopesa ka käejooni arvestades mitmevärviliseks. Siis hakati ühele naisele ja seejärel ka mulle tegema kogu keha katvaid maalinguid.

kolmapäev, märts 29, 2006

Mõrtsukas

Käte küljest veresüüd
ei saa ta enam maha,
ja nõnda ta ka ise nüüd
elada ei taha.

Kuus laipa juba mulla all
ja varsti neid saab seitse.
Ta teab, et teda kohtu all
ka advokaat ei kaitse.

Loomad ja putukad

Nägin unes, et metsloomad istusid või seisid ringis. Igalühel neist oli inimese nimi, näiteks karu nimetati karuotiks. See muutis nende küttimise väga raskeks. Aga kiskjad pidid ikkagi vahel mõne teise looma murdma. Näitasin ühele väiksele loomale, keda ma käes hoidsin, teisi loomi. Ühe teise väikse looma ette pannes muutus ta väga rahutuks. Tuli välja, et see teine loom on lihasööja. Tõstsin rahutuks muutunud looma ruttu eemale. Kartsin, et ta on saanud närvivapustuse.

Olin laenanud Oudekkilt suure hunniku raamatuid. Mõtlesin need kõik järjest läbi lugeda ja vastavalt läbi saamisele ühekaupa tagasi viia. Edasi mõtlesin, et võibolla ikka kohe ei saa tagasi viia, kui mõni vend peaks ka neid lugeda tahtma. Laenatud raamatute hulgas olid Priit Pärna "Tagurpidi" ja "Kilplased", mille Oudekki oli väikeste muudatustega uuesti välja andnud. Aga ta oli kaasa pannud ka hulga raamatuid, mida ma polnud küsinud. Nii oli seal veel lasteraamatuid sipelgatest ja lepatriinudest, lasteluuletusi ja venekeelne NLKP programm. Mõned laenatud raamatutest olid tegelikult kodus ka olemas. Sain teada, et sipelgas Ferda kohta on peale minu loetud raamatu ilmunud ka koomiks. Hakkasin meelde tuletama varem loetud raamatut sipelgast ja selle tegevust nägema. Peategelaseks olev sipelgas püüdis veenda seda pesakonda, kus ta oli, et tehtaks sugulaste pesakonnagaga rahu. Selle eest tõugati ta pesast välja. Õhulennu ajal plaksutas ta käsi. Pessa jääjad arvasid, et see on märgiks, et ta teab, et tänu väljatõukamisele hakkab tema plaan just täide minema. Tegelikult oli see kavalus, et sündmusi mõjutada. See sipelgas liikus järgnevalt üksi metsas ringi. Ta käis vaatamas putukaid, kellele sipelgad olid kaks nõela sisse torganud, et neist mahlasid imeda. Nad ei imenud putukaid tühjaks, vaid jätsid nad elama, et teine kord tagasi tulla. See sipelgas sattus ämblikuvõrku, kus ämblik ta niitidesse mässis, aga ta pääses sealt välja. Siis tuli üks mesilane, kes ta kaasa võttis ja koju viis. Seal olid mitu inimest suured metsloomad. Järgmisel hommikul teatas isa, et üks neist hakkas arsti juurde minema, aga ei olnud teada, kas ta jõuab, sest ta hakkas juba karuks tagasi muutuma. Ta juba mõmises natuke. Ei olnud teada, mis ta arsti juures teeb, kas murrab täielikult karuks muutudes arsti maha või läheb karuna terveks saanuna metsa. Kõik teised looomad olnud inimesed hakkasid samuti loomadeks tagasi muutuma. Arvasin, et see tuleb kuufaasi vahetumisest.

Ilmus uus "Ajaloolise Ajakirja" number, kus esikohale oli pandud minu artikkel. Tegelikult oleks see pidanud olema taga arvustusena, aga toimetuses oli sellest tehtud artikkel. Arvatavasti sellepärast, et olin andnud ülevaate varasemast kirjandusest ja toimetuses arvati, et see on minu enda põhjalikuma uurimistöö tulemus, saamata aru, et olin selle arvustatavast raamatust maha kirjutanud. Tegelikult olin kaastöö saatnud teisele ajakirjale, aga üks selle toimetajatest oli ühtlasi ka "Ajaloolise Ajakirja" toimetaja ja otsustas selle avaldada hoopis seal. "Ajalooline Ajakiri" polnud vahepeal pikka aega ilmunud, aga tegi seda nüüd uhke kujundusega. Ajakiri, mida ma vaatasin, oli "Akadeemia". See oli varem kaanel avaldanud ka järgmise numbri sisututvustuse, aga sel korral oli see ära jäänud. Arvatavasti selleks, et inimestel oleks põnevam järjejuttu lugeda, kui nad ei tea, kuhu see välja jõuab. Ajakirjas kirjutati, et varem aeti Euroopas onupoja poliitikat, andes valitsejakohti sugulastele. Nii oli ühe Euroopa riigi valitsejal ühtlasi ka Korea kuninga tiitel. Selle tõttu, mis ma olin eile Tristani kohta kirjutanud, ütles inglise keele õpetaja, et Tristan teeks ettekande rebasest. Mina lisasin, et ta teeks selle järgmises tunnis, mitte täna. Tristan küsis, miks. Vastasin, et sellepärast, et on vaja valmistada ette terve tunni pikkune ettekanne. Olin oma voodis ja teadsin, et ma magan. Tuppa tuli sisse õudus. Mõtlesin, et see on hea, sest nüüd näen midagi huvitavat, aga hakkasin ikkagi õudusest röökima. Ma ei ärganud röökimise peale üles. Õudust ka enam ei olnud. Püüdsin ärgata, aga see mul ei õnnestunud. Tulin voodist välja ja hakkasin mööda tuba kõndima. Valmistusin minema vannituppa, et võibolla ma seal ärkan. Arvasin, et võin kõndida läbi une ka päriselt. Sain silmad praokile, nii et ma vähemalt midagi nägin, aga ei ärganud.

teisipäev, märts 28, 2006

Ilus pealkiri

Ilmus Paul Johanseni mõtteloo raamat, mille kaanevärv ei tundu mulle kõige parem, küll aga on ilus pealkiri "Kaugete aegade sära". Ma ei saanud selgust, kuidas see pealkiri on leitud. Aga ma ei imestaks, kui oleksin kuskile paberile kirjutanud lause, kus on kasutataud samasugust väljendit. Ühe oma luulerea leidsingi, mis seda meenutab: "Silmi pimestab kuninglik tolm". Üks nõunik ütles selle peale, et väga kauged seosed, teine, et need on sageli nägemuslikud. Kuskil võib veel midagi olla, ka proosalauses.

Kuuseokkad

Nägin unes, kuidas valmistuti lendama Ameerikasse ja ma ei teadnud, kas minna kaasa. Osalt oleksin tahtnud, sest see oli minu elus ainuke võimalus Ameerikas käia ja lennukist ookeani näha. Aga lõpuks otsustasin, et ei lähe, sest sinna minev seltskond pidi seal hakkama jalgratastega sõitma, mis oleks võinud muutuda ebameeldivaks. Lendamine ise oleks ka võinud olla ebameeldiv.

Ühel võrguleheküljel avanesid erinevate inimeste leheküljed, sealhulgas ka minu oma. Oli võimalik, et tulevikus minu oma seal enam ei ole, sest teisi oli vahetunud. Aga ma ei teadnud, mille alusel neid vahetatakse või säilitatakse. Võibolla selle alusel, kes kui palju kirjutab. Ühe mehe oma oli seal veel pikemalt püsinud. Ta riputas üles plaane, mitu inimest või mitui perekonda ta külla kutsub. Pärast kirjutas ta teise lahtrisse juurde, mitu neist tegelikult tulid. Praegu ta oli jälle mõned kutsunud - oma lapse pulma. Näidati, kuidas mees ja naine seisid helerohelisel taustal. Naise teiste riiete alt paistsid välja helerohelised riided. Siis kustus naise nägu ära ja temast jäi järgi vaid heleroheline riie. Mees oli olnud haakristi värvi riietega. Mul oli midagi tegemist kolme naisega, kellest üks oli Raissa Gorbatšova.

Üks laps kaevas peenralt ühe taime välja. Ütlesin talle, et nüüd kuivab see taim ära ja et ta selle tagasi istutaks. Ta istutaski selle tagasi, aga kaevas uuesti välja.

Hakkasime bussiga Paide või Tallinna suunas sõitma. Närisin kuuseokkaid, et sõidu ajal hea enesetunne oleks. Mõtlesin, et peaks alati sõidu ajal kuuseokkaid närima, aga kui sõit algab linnast, ei ole neid kusagilt võtta. Üks okas kukkus mul suust kellelegi selga. Mina ja teised lapsed kogunesime kõik bussi uste juurde, et kui peaks oksendama hakkama, saaks seda teha trepile. Aga ei saanud, sest trepi peal oli toitu. Mõtlesin, et ma ei tohi jälgida, mitu kilomeetrit on veel sõita, vaid pean mõtlema, nagu kestaks sõit igavesti, siis ei teki ärevust. Tristan ütles, midagi, mis oli vale. Teine klassivend kinnitas, et asi on nii, nagu Tristan ütles. Vastasin talle, et kui juba Tristan eksib, ärgu tema üldse rääkima hakaku.

esmaspäev, märts 27, 2006

Jälle nõutakse äärejooni

Eile mulle öeldi, et mul on müts valepidi peas, kuigi ta oli sedapidi, nagu olin kavatsenud panna.
Täna mulle öeldi, et mul on portfell lahti, kuigi ma olin selle jätnud sihilikult, et panna korraks välja võetud ese sinna tagasi.

Kaks korda jõge

Roomasin unenäos mööda pikka maa-alust käiku. See käik oli see, et Pille lasi inimestel raamatuid läbi lugeda. Toomemäe kandis mõtlesin maa peal käies, et näen sellepärast enda lähedal väikseid tuumaplahvatusi, et mulle on räägitud filmist, kus näidati tuumaplahvatust. Jõudsin Peedu jõe äärde. Et teada, kas minna edasi, küsisin seal elavalt poisilt, ega tema kurja koera alles ei ole. Poiss vastas, et koer on hakanud ringi hulkuma, aga vahel käib kodus. Kui hakkasin edasi minema, hakkas üks pull mulle teele ette keerama, et mind rünnata. Hakkasin seepärast tagasi minema. Nüüd tahtis mind rünnata ka pull, kellest olin eelnevalt juba rahulikult mööduda saanud. Läksin tema eest juures olevasse majja. Öeldi, et lehm ei ole parem kui pull, väljaarvatud see, et pulli tõttu ei purusta lehma praegu antav hoop seda maja, kuhu ma läksin. Maja teiselt küljelt väljusin uuesti ja lahkusin sellest kohast.

Lamasin oma voodis ja teadsin, et näen und. Hakkasin mõtlema välja, kuidas võiks unenägu edasi minna ja nii ta läkski. Vahepeal ärkasin enda arvates üles, aga ma ei teinud silmi lahti ja nii õnnestus mul kohe uuesti uinuda. Läksin välja liivakasti. Järgnevalt olin Peedu jõe ääres ja kõndisin sellest läbi. Teise kalda pool muutus jõgi nii sügavaks, et ma sain veel vaevu hingata. Kui ma oleksin hakanud tagasi minema kogemata mõni samm teist teed, oleks võinud jõgi juba üle pea olla. Ühte asja mul selles unenäos korralikult juhtida ei õnnestunud - proovisin korduvalt riideid seljast võtta, aga iga kord märkasin kohe, et midagi on ikkagi seljas.

Loengut pidav mees rääkis, mida on räägitud ühe teise kohal olnud mehe kohta. Pärast tuli see teine mees mulle kaebama, et loengupidaja oli teda solvanud, kui oli teda inimestele vastandanud. Vaidlesin vastu, et loengus oli räägitud, et tema inimestele vastandamine, mida on tehtud, on halb, aga loengupidaja teda omalt poolt ei solvanud. See mees siiski kaebas edasi, et tema portree võidakse riputada üles kõrvuti sündsusetute piltidega. Mõtlesin, et see võib olla vihje sellele, et ma panen internetti unenägusid, kus võib olla juttu nii temast kui teistest asjadest. Mõtlesin, kas ma peaksin ütlema, et mina pole ühtegi sündsusetut unenägu üles riputanud. Kui ma sellest mehest jälle eraldunud olin, mõtlesin, et nii võib Hitler ka tulla mulle rääkima, kuidas temasse halvasti suhtutakse ja mina võin ennast sellest mõjutada lasta. Üks mees kirjutas luuletuse, millest tundus, et ta peab mind minu luuletuste põhjal Hitleri pooldajaks. See näitas, et ta pole kõiki minu luuletusi lugenud. Kui ta asjast aru hakkas saama, siis ta tühistas oma luuletuse. Olin jõudnud koju. Klaus ütles midagi naljakat, mina vastasin samas toonis ja hakkasime seejärel mõlemad valju häälega naerma. Ema ütles, et nii teeme me alati. Nali käis vist selle kohta, et jaanuaris 1991 ehitati Tallinnas venelaste linnaosast tulevale teele tõke, sest venelasi peeti vaenulikult meelestatuteks.

Läksin ülikooli raamatupoe ukseni, aga seal mõtlesin ümber, et ei lähegi sinna sisse, muidu töötajad näevad, et käin seal iga päev. Läksin hoopis õppehoonesse. Mõtlesin, et seal ma ju pean iga päev käima, kuigi ka sealsed töötajad võivad seda näha. Uku Masingu kohta räägiti, et ta ei saanud ülikooli sisse, sest teda hakkas üks sisseastumiseksamitest niivõrd huvitama, et ta õppis ainult selleks, jättes kõigiks teisteks õppimata.

Mulle saadeti viide ühele poliitilise sisuga võrguleheküljele. Ma ei teadnud, kas vana lehekülg on ümber nimetatud, sest on leitud parem nimi või on tegemist alternatiivse leheküljega. Ma ei hakanud ka kontrollima, kas vana lehekülg on veel eraldi alles. Mulle teatati ka, et nad olid saatnud isale kirja. Nad ilmselt arvasid eksikombel, et kui mina nende kirjadele vastan, siis pakuvad nende kirjad ka isale huvi. Isale saadetud kirjast kirjutati juba ka ajalehes, aga isa ise ei teadnud kirjast veel arvatavasti midagi.

pühapäev, märts 26, 2006

Meistrivõistlused läbi

Tartu malemeistri tiitli võitja otsustas vapustava lõpuga partii viiimases voorus esimesel laual. Valge mängis pika mängu hästi, jõudes seisu, kus peale kuningate oli peal veel ainult üks ettur, mis pidi lippu minema. See seis on õpikutes kirjas - valge kuningas oli b6 ja ettur b5, musta kuningas b8. Võitmiseks on vaja käia kuningaga a6, mis hoiab ära pati. Valge mõtles kaua, kuid käis hoopis c6. See ei olnud veel viik, sest oli võimalus minna veel b6 tagasi ja käia ikkagi a6, kuid ka see jäi tegemata. Nii saigi mustadega mänginud Metsalu Tartu meistriks.

Ise kavatsesin mõlemad tänased mängud võita, et saada võiduprotsendiks 50. Nii läkski. Esimese võidu sain küll ilma mänguta, sest vastane ei teadnud, et täna oli kellade keeramine. Teises mängus võitsin juba avangus etturi, sellele järgnes varsti ka teine. Võitmisega oleks veel aega läinud, sest minu etturitest olid kaks samal liinil, kuid siis tegi vastane veel ühe vea, tulistades etturiga minu vankrit, kuid sellega taganemise asemel panin sama vankri kaitse all oma etturiga vastase kuningale ja ratsule kahvli. Mulle jäi peale oda, vastase vigurid olid aga otsas ja ta alistus.

Sain 24 osavõtja hulgas 14. koha, parim sama punktide arvuga mängija oli kümnes. On tavaline, et edestasin tänavu 80. juubelit tähistavat naissuurmeistrit, kuid sel korral tulin ette ka kahest olulisest konkurendist, kellest ma olen vist mõlemast seni alati taha jäänud. Üks oli minu klassivend, kes mängis kooli võistkonna esimesel laual, kui mina olin neljandal. Ta polnud kaua aega turniiridel osalenud, kuid hakkas eelmisest sügisest seda uuesti tegema, tulles siis ikkagi minust mõlemal kiirturniiril ette. Ka sel turniiril kaotasin talle omavahelise mängu, kuid sel põhjusel olid lõpus tema vastased tugevamad ja ta sai vähem punkte kui mina nõrgematelt mängijatelt. Teine oluline mängija, kellest olen seni vist ka alati vähemalt natuke taha jäänud, oli minu males kõige tugevam sugulane.

Minu reiting sel turniiril langeb, sest ma ei saanud punkte üheltki endast kõrgema reitinguga mängijalt. Kaotasin mõlemale kõrgema reitinguga vastasele, madalama omanike vastu sain kahest mängust pool punkti. Arvesse ei lähe see, et ilma reitinguta mängijate vastu sain sada protsenti. Võimalik on vaid, et ühele neist otsitakse arhiivist kunagi olemas olnud reiting üles ja arvestatakse seda.

See oli kolmas kord, kui sain pika male Tartu meistrivõistlustel 50 protsenti täis. Eelmised korrad olid 1995 ja 2005, mõlemal korral sain isegi pool punkti üle poole. Kohad on mul kõige kõrgemad olnud 1999 ja 2002, mõlemal juhul olin 10 lõpetaja hulgas 7. 1995 olin suurema arvu lõpetajate hulgas 10., 2005 internetti pandud tabeli järgi samuti 10., kuid kohtunik ütles mulle turniiri lõpetamisel, et tegelikult olin 11. Mõnel aastal ei ole ma osaleda saanud, kas valikturniiri olemasolu tõttu, kust ma pole edasi pääsenud, valikturniiri puudumisel siiski olemas olnud reitingupiirangu tõttu või ka enda mänguisu puudusel depressiooni ajal. Valikturniiri mängisin esimest korda aastal 1993, kui olin 15 aastane. Sain tol korral 7 mängust 3 punkti, kuid turniiril ei osalenud vist need, kes pääsesid finaali 1992. a. tulemuste põhjal, mistõttu punkte pidi olema natuke kergem saada kui lahtises finaalis.

Külas

Unenäos olin Riigikogus pealtvaatajana. Pille oli ministritest ainuke, kes oli ühtlasi ka Riigikogu liige. Hääletamisel süttis liiga vähe osalemisest märku andvaid tulesid. Kommentaator otsis Pille tuld, mille asukohta ta teadis. Mina kommenteerisin, et ma ei näe ekraanil üldse hääletamist võimaldavat tuld. Lisasin meelde tulles, et nupp on tegelikult iga saadiku laual. Minu jutt tegi inimestele nalja, et ma tahaksin ka endale sellist nuppu.

Lugesin ühte artiklit mitu korda järjest. Leidsin, et nii lugedes avastab artiklist väga palju asju. Hakkasin aru saama ühe enda koostatud raamatus oleva vene nime hääldusest. Kaebasin, et selles raamatus jäi vene nimede kirjaviis muutmata. Olin külas. Selle pere üks laps ütles, et unes ei näe teise inimese tapmist, aga on hea, et filmidest näeb. Vastasin, et mul on vastupidi, et unes võin näha, kuidas ma kellegi ära tapan, aga mulle ei meeldi, et filmides tapmist näidatakse. Siis ajas see poiss kuuse ümber. Hakkasin küünlaid ära puhuma. Pidin kustutama ära ka juba tuld võtnud oksad. Puhumisega see ei õnnestunud, kuigi tuli läks aeglaselt edasi. Tõin vannitoast ühe topsitäie vett ja kustutasin sellega. Tahtsin kuuse uuesti püsti tõsta, aga ma ei teinud seda, kui nägin, et peremees on sellelt oksad eemaldanud. Siis tuli koju ka perenaine. Peremees hakkas nõudma, et perenaine ei tohi olla lühikese seelikuga. Perenaine vastas, et ta ei mõtlegi midagi pikemat panna. Peremees ütles talle: "Mehel ja naisel on vaja erinevaid asju. Mehel on vaja lõbu ja mõnu, aga naine ei tohi olla libu." Mulle peremees enam selle jutu pärast ei meeldinud. Läksin kööki istuma ja oleksin tahtnud siit korterist üldse ära minna. Toast hakkas veel kostma nõude lõhkumist. Köögis oli veel paar külalist. Nad olid leppinud veel ühe inimesega kokku, et kutsuvad ta telefoni teel siia, aga nüüd nad ütlesid, et ei kutsugi teda, sest ei ole enam kindel, et ta siin süia saaks.

laupäev, märts 25, 2006

Tartu meistrivõistlused

Tartu pika male meistrivõistluste kaks esimest vooru mängiti kiirmales. Esimeses voorus mängisin vanema mehega, kunagise Tartu meistriga, kelle kuningat ründama hakata püüdes andsin ära etturi, mida oleks kaitsta saanud. Seetõttu ka kaotasin, formaalselt küll ajaga.

Teises voorus mängisin endast tunduvalt nõrgema reitinguga noorema vastasega. Panin juba avangus vankri tahareale. Kõrvaltvaatajad nägid, kuidas ma oleksin saanud ka viguri ära võtta, aga võtsin vaid etturi ja natuke enne kellade kukkumist leppisime viiki. Nüüd oli mul juba pool punkti rohkem kui eelmisel aastal kiirvoorude järel. Olin siia hiljuti kirjutanud ka unenäo, kus see nii läks.

Kolmandas voorus võitsin nagu ka eelmisel aastal. Vastane mängis turniiri alles esimest korda. Ta andis ära kolm etturit. Lõppmängus tekkis mul siiski kahtlus, et ta võib kahe vankri tulejõudu kasutades ehk veel viigi teha, kuid ta lasi hoopis ühe paari vankreid välja vahetada ja sellega oli asi otsustatud minu kasuks. Enne lippu minekut panin vankrilõppmängus mati.

Neljanda vooru vastane oli ka minust nõrgema reitinguga, aga teda oli mulle teadmata valmistatud ette avanguvariandi vastu, kuhu ma läksingi. Ratsulõppmäng oli suurmeistri mängujärgse analüüsi kohaselt mulle parem, kuid hakkasin kartma vastase lippuminekut, tegin seetõttu just vea, mille tagajärjel jäin varsti vähemetturiga, mis tähendas mulle kaotust, nagu ratsulõppmängudes tavaline. Formaalselt otsustas jälle kella kukkumine, kusjuures vastasel jäi kahest tunnist järgi paar minutit. Kaotus tähendas, et mul ei õnnestunud korrata eelmise aasta saavutust läbida kõik viis pikka vooru ilma kaotuseta. Kõigi mängida jäänud kolme mängu võitmise korral oleksin saanud siiski veel pool punkti rohkem kui eelmisel aastal. Kuid sel korral olin turniiri eel mälu järgi malega vähem tegelenud ja lisaks tundus segavat Kerese raamatu valmissaamine, mis justkui suurendas vastutust. Teiselt poolt tundub loogiline arvata, et ma sealt ka midagi sellist kasulikku õppisin, mis peale töö lõpetamist ei unune.

Viiendas voorus oleksin šveitsi süsteemi tõttu saada tänu eelnenud kaotusele veelgi nõrgema vastase, kuid sain sellise, kelle reiting oli minu omast märgatavalt kõrgem ja kellel oli eelmises voorus ehk ainult sellepärast punkt saamata jäänud, et ta sissemagamise tõttu mängima ei ilmunud, muidu ma polekski temaga kokku läinud. Kuid nüüd oli ta kohal. Mängisin avanguvarianti, mida seekord mulle otse enne mängu näidati. Leidsin vigurikahingu, mille järel oli varsti materjali jälle võrdselt, kuid ma ei saanud enam vangerdada. Sain seda teha alles siis, kui etturi ära andsin. Vastane realiseeris enametturi enda võiduks. Nüüd ei saa ma eelmise aasta tulemust korrata isegi siis, kui mõlemad homsed mängud võidan, kuid on veel olemas võimalus võiduprotsendiks 50 saada.

Kuigi punkte on vähe, ei saa öelda, et ma poleks pingutanud, sest mäng on tekitanud jälle mitmesuguseid valusid. Turniiri mõtte järgi on oluline muidugi hoopis, mis tabeli eesotsas toimub, kuid seda ei ole ma täpselt jälginud.

Meenutusi liivakastist

Nägin unes, et tõusin vara hommikul üles, aga silmad olid veel rasked, Isa rääkis minuga midagi, kuigi ma alles pooleldi magasin. Liikusin Kaunase puiesteele. Kõik oli vaikne, aga ma kartsin, et keegi võib midagi öelda ja sellega vaikust rikkuda. Põhjapoolsetes maades olid inimesed üldiselt vaiksed, sest tuul ei kohisenud väikestes lehtedes nii kõvasti kui lõunamaa suurtes, nii ei olnud ka inimestel põhjust nii kõva häält teha kui lõunas. Vana korteri ümber nägin maju uue paigutusega. Meie hoovi taga olevaid maju nägin üle oma hoovi sinistena, mida nad päriselt ei olnud. Ma ei teadnud, kas ma võin neid nüüd sinistena järgnevalt ka unes näha.

Istusime laua taga. Klaus ja ema ütlesid, et laual on söögiks savikuklid. Vastasin, et liivakukleid on liivakastis küllalt söödud. Varsti ütlesin, et need kuklid ei kõlba süia, sest selliseid tehti ainult liivakastis. Järgmiseks nägin, et laual on küpsised, millel on küpsetusvormi tehtud muster. Sellest järeldasin, et tegemist on hoopis poest ostetud küpsistega, mis järelikult kõlbavad süia. Otsustasin, et söön siiski ühe savikukli ära. Küsisin Klausilt, mis toite liivakastis veel tehti. Ütlesin, et kuiva liiva kasutati muidugi jahu ja soolana. Mõttes lisasin, et ka suhkruna. Kuuldavalt ütlesin, et vett ja liiva segades tehti mahla. Mulle meenus veel lugu, kuidas naaber Sven tõi liivakasti kuskilt vähi, süütas augu põhjas ajalehetükke ja tahtis tekkinud leegi abil vähki küpsetada. Mõni laps ei teadnud üldse, mis loomaga on tegemist. Mina olin vähki näinud, aga ei olnud ka kindel, kas see on sama loom. Mulle tuli nüüd mõte kirjutada liivakastis mängitud mängudest mälestusi, nii et iga peatükk vastaks ühele mängupäevale. Kuna ma ei mäletanud, kes seal mida tegi, siis mõtlesin kasutada varjunimesid. Enda kohta mõtlesin kirjutada, et vahel ma istusin üksi liivakastis ja lihtsalt tõstsin liiva ühest kuhjast teise. Praegu hakkasin püsti tõusma ja märkasin enda peal ronivat ämblikku. Hakkasin teda maha puhuma, mis võttis tükk aega, enne kui see õnnestus. Siis oli seal juba järgmine ämblik, kellest lahtisaamine võttis ka tükk aega. Mul tekkis kahtlus, et ämblikud ronivad minu peal sellepärast, et nad arvavad, et ma varsti suren, ja tahavad püüda mind siis sööma tulevaid putukaid.

reede, märts 24, 2006

Lehekülg

Valmis terve lehekülg -
nõnda hästi pritsis sülg.

Unenäod hääleprobleemidega

Olin koos Tulvistega välismaal. Tulviste tahtis midagi osta. Ta ütles, et poodides on alati nii, et kui küsida, et andke kõige paremat kaupa, mis teil on, siis tuuakse mõni suur masin. Seekord toodi talle ka õmblusmasin. Kui ta selle eest maksis, ütlesin, et praegu on tüüpnalja olukord. Sellega mõtlesin, et sõrm võib õmblusmasina nõela alla jääda või raha võib letile ununeda. Tulviste tegi vastuseks uksest väljumisel nalja "kus mu hambahari on". Mina jäin üksi ruumi edasi. Nüüd oli see midagi wc-taolist, aga siin oli ka raamaturiiuleid. Siis tulid kaks naisõppejõudu. Nad rääkisid omavahel, et nad saavad internetist kõik teada, mida ma unes näen. Siis püüdsid nad eemalt ka minuga kontakteeruda. Tegin algul, nagu ei kuuleks, seejärel vastasin juba midagi, aga edasi tegin uuesti, nagu poleks ma midagi kuulnud. Läksin isegi nende eest teise ruumi. See oli üleni raamaturiiuleid täis. Üks neist naistest tuli mulle järgi ja rääkis, et ma doktorantuuri astuksin. Vastasin, et sinna ma ei lähe. Mul oli raske häält teha.

Võtsin vendade vanade asjade kasti, mida ma polnud ammu vaadanud. See oli üsna kole, sest seal oli plastiliiniga tehtud pilte, kus plastiliin oli pehme ja määris kõike. Seal oli ka dokument, milles olin kunagi vendade kõnelusi üles kirjutanud. Praegu oli neid üsna üllatav lugeda. Vennad olid mänginud tulirelvadega ja nendest tulistades putukaid tapnud. Mulle ei olnud ka asi nii ohtlik tundunud, nagu see praegu tunduks.

"Eesti Päevalehes" ilmus artikkel, kus räägiti, et aastal 1988 Ülemnõukogus toimunud hääletustel oli tegelikult hääletuse tulemus ülevalt ette otsustatud. Oli leitud eelnevalt koostatud dokumendid, kes kuidas hääletama pidi. Kirjutati ka, et 16. novembril ei kuulutatud tegelikult suveräänsust välja, vaid sisuliselt otsustati ühinemine Vene NFSV-ga. Iseseisvuse kuulutas välja alles Eesti Kongress. See õnnestus, sest ajakirjanikud ei teinud eelnevalt pressiavaldust. Kui nad oleksid teinud, ei oleks iseseisvuse väljakuulutamine õnnestunud, sest ajakirjanikud olid kommunistid. Läksin mööda Pärmivabriku suunas viivat viltust kõnniteed ja nägin, kuidas Pärmivabriku kõrval loeti kartulikuhjas olevaid kartuleid üle. Need kartulid olid Eesti Kongressil antud hääled. Ajakirjanikud oli teise kuhja otsas. Vennad meenutasid, et tol ajal oli nende suhtumine asjadesse teistsugune - üks oli öelnud teisele, et ta röövis venelasi. Teine oli öelnud, et röövimine on see, kui võtta oma rahvalt ja anda teisele rahvale, aga kui võtta teiselt rahvalt ja anda oma rahvale, on see võtmine. Meie ees oli nüüd Venemaa aed. Kui eestlased olid ehitanud tavalistest laudadest, siis venelased palju uhkematest, mida nimetati planklaudadeks. Venemaa aia tagumises otsas hakati näitama viirastusi, mis meid segadusse ajaks. Hakkasin vastukaaluks rääkima tähenduseta sõnu, et neid endid segadusse ajada. Noorema põlvkonna hulgas oli siiski juba keegi, kes koos venelasega tema aias uisutama hakkas. Lõpuks hakkasin rääkima tähendusega sõnu, aga nii, et neist polnud aru saada, sest hoidsin rääkimise ajal huuli koos.

Oli ilmunud uus ajalooraamat, millel oli neli autorit. Mulle näidati, et üks autor ei olegi ajaloolane, vaid kuu-uurija. Selleks oli Lauri H. Ütlesin, et magistrantuuri ajal ta siiski käis ka ajaloo loengutes. teda oli autorite hulka võetud sellepärast, et teda peeti eriti andekaks ja et selles raamatus oli muuhulgas juttu kuulendudest.

Räägiti ühest kavandatavast kontserdist. Kuulutati välja, et seal esitatakse väga löövat muusikat. Mõtlesin, et kust nad teavad üldse, millist muusikat ma seal teeksin, kui nad kunagi minu muusikat kuulnud ei ole. Ma siiski ei teadnud, kas ma pean seal esinema. Aga järgnevalt kuulutati välja ikkagi ka minu esinemine. Mõtlesin, et esinen nii, et minu ansambli liikmed hakkavad pille mängima ja mina hakkan samal ajal rahvale rääkima, et tegelikult ma ei oska laulda.

neljapäev, märts 23, 2006

Sõnumine ajaloos

"Tuna" uues numbris on Talvesõja lõpetamisest kirjutatud nii:

"12. märtsi hommikul toimunud valitsuse istungil asuti seisukohale, et rahudelegatsioonile tuleb anda volitus rahulepingu allakirjutamiseks. Asjakohasele dokumendile kirjutasid alla president ja välisminister ning see saadeti telegraafi teel Moskvasse. President K. Kallio ütles volitusele alla kirjutades: "Kuivagu mu käsi, mis on sunnitud sellisele dokumendile alla kirjutama." Mõni kuu hiljem sai Kallio halvatushoo, mis muutis parema käe liikumisvõimetuks."

Unenägusid koolist ja toimetamisest

Vaatasin koos Tõnuga tema vana õpilaspäevikut. Selles oli õpetaja kirjutanud märkustelahtrisse: "Mats tõesti. Simo on tõeline mats, ta ei tulnud isegi kuulama, kuidas sa pöördeid loed." Tundus, et Tõnu oli pidanud mõnel aktusel pöörerte lugemisega esinema ja mina oleks pidanud õpetaja arvates minema seda aktust kuulama. Minu arvates õpetaja eksis, sest ma ei pidanud käima igasugu kohtades, kus mulle ei meeldi. See, kelle päevik see oli, oli Toomas. Ta seletas, et õpetaja andis talle sellise vastuse, kui ta oli Toomalt midagi küsinud, mida Toomas ei kuulnud ja millele vastuseks Toomas nalja pärast huupi "mats" oli vastanud. Järelikult võis tegemist olla ka õpetaja irooniaga Tooma üle, et ta valesti pööras.

Olin saanud kätte raamatu käsikirja. Tahtsin minna küsima Venelt, kas ma võin seda toimetama hakata. Vene ei saanud minuga praegu rääkida. Otsustasin, et teist korda ma tema käest küsima ei lähe, vaid hakkan toimetamisega pihta. Kui eelmisel korral olin lugenud lauseid kaks korda, siis nüüd lugesin neid kiiresti üks kord ja tegin vähem parandusi. Lukas tuli ja küsis: "Kas sina parandad seda?" Näitasin talle, et ühes kohas oli näiteks suure L asemel trükitud väike, mis tuli ära parandada. Pärast selle näitamist hakkasin kahtlema, kas seal ei pea olema nimel L asemel hoopis teine alguistäht. Tahtsin kortrollida nimeregistrist, aga siis taipasin, et register on koostatud teksti järgi ja võimalikud vead on sinna lihtsalt kopeeritud. Pidin vaatama mõnest teisest raamatust. Rosenberg küsis mult, kust ma selle nimede raamatu sain. vastasin, et see toodi koju ja hakkasin seda lugema. Rosenberg ütles, et ta ei mõtle seda käsikirja. Küsisin, kas ta mõtleb siis entsüklopeedia täiendusköidet. Sellele oletusele tulin sellepärast, et hiljuti ühe raamatu kohta avaldatud tekstis olin entsüklopeedia täiendusköidet maininud. Rosenberg ütles, et ta mõtleb ühte kolmandat raamatut. Ma ei teadnud, mis raamat see võiks olla. Vene läks ukse taha. Ma kahtlustasin, et selleks, et rääkida, et see töö tuleb minu käest ära võtta.

Vaatasin üle käsikirja, mida Siiri O. oli parandanud. Ta oli pannud ühe peatüki pealkirja sõna, millega ma rahul ei olnud. Ütlesin, et sinna tuleb vist panna sõna "kiirlaskekuulipilduja". Tema oli pannud selle sõna soome keeles. Ta arvas, et kui kindlalt ei tea, ei saa minu pakutud sõna panna. Küsisin, kas oli vaja panna midagi luulelisemat. Ta vastas jah. Pakkusin, et siis võib panna "kiirlaskur", nii et pealkiri jääks rütmiliseks. Ütlesin, et otsin internetist välja, kas minu pakutud vormi kasutatakse. Hakkasin seda otsima, samal ajal läks Siiri ära. Mul läks otsimine väga aeglaselt, sest arvuti oli sellise klaviatuuriga, et igat klahvi tuli tugevalt pressida ja õiges suunas. Minu selja taga ootas hulk noori kannatamatult, millal ma neid arvuti taha lasen. Nad andsid mõista, et siin on bordell, kus mina ei peaks üldse olema. Lõpuks vabastasin neile koha, ilma et mul olekski õnnestunud otsingut lõpule viia. Läksin teise arvuti taha, aga sellel oli nii väike ekraan, et see ei näidanud midagi. Ütlesin, et ma pole pealegi kindel, kas seda arvutit tohib kasutada. Ariel kinnitas, et selle arvuti puhul on see tõesti kahtlane, arvestades selle otstarvet. Kindlasti oleks ma saanud hakkama teises toas oleva arvutiga otsimisega, aga teise toa oma ei tohtinud kindlasti puudutada, sest see oli Jagomäe oma.

Käisin keskkoolis ja oli algamas ajaloo tund. Aga see keskkool meenutas väga ülikooli, sest tund toimus suures auditooriumis, kuhu kogunes palju rahvast ja tundi pidi andma ülikooli õppejõud Jaanson. Nägin, et Eriku kõrval on tühi koht, aga istusin igaksjuhuks rida ettepoole, sest mõtlesin, et võibolla hoiab Erik seda kohta Kristerile. Erik tuli kohe ise minu kõrvale istuma. Kui tund algas, tegi Erik nalja, et nüüd kutsutakse kedagi vastama. Vastasin, et tahtsin just sedasama öelda. Vastama ei saanud kedagi kutsuda, sest rahvast oli nii palju. Jaanson hakkas rääkima, et kolme nädala pärast peame kõik esitama aruanded õppetöö kohta. Ütlesin Erikule, et ma ei mõtlegi seda teha. Jaansoni kõrval hakkas keegi midagi sellist rääkima, et kõik pidid natukeseks ajaks püsti tõusma. Mõned, kes vaatasid lauda, ei märganud seda teha. Teised juhtisid nende tähelepanu sellele, et on vaja. Toodi sisse lipud. Sain aru, et tegemist on unenäoga. Ütlesin, et see peab olema keemiahoone auditoorium, aga tegelikult on see teistsugune.

Olime klassis 208. Õpetajat ei olnud tulnud. Ott hakkas ära minema. Ta teadis, et kuna enamust ei ole kohal, ei saa talle ka äramineku eest midagi teha. Ta oli natuke oodanud, et tunni algusest aega edasi läheks, et talle koridoris ükski õpetaja vastu ei tuleks. Tal oli kaval nägu, sest ta arvas, et on väga leidlik. Teised vaatasid aknast, ega kooliõuel mõnda õpetajat ei ole ja läksid ka ära. Jäin üksi klassi. Lõpuks tuli sinna õpetaja Holts. Olin tema aines maha jäänud ja mõtlesin, et võiksin talt praegu küsida eraviisilist tundi. Tahvlile olid kirjutatud mõned matemaatikaülesanded. Mõtlesin, kuidas neid lahendada võiks, aga ei osanud. Holts küsis mult: "Kas sa tead, miks sa loll oled?" - "Sest ma teen vähe tööd," vastasin. "Õige," ütles Holts. Mõtesin, et ülesannetes võib olla kasutatud iksi selleks, et asendada temaga lõpmatult suuri arve. Klass täitus uuesti õpilastega. Mõtlesin, et nad tulid kas järgmiseks tunniks tagasi või said nad tänaval Holtsiga kokku ja tulid sellepärast tagasi. Lõpuks taipasin, et see pole enam sama klass. Olen läinud üle c-klassi, mis siin varem oli, aga nüüd olen jäänud a-klassi tundi. Seejärel oli selle klassi asemel tegemist väiksemate tubadega. Mõtlesin seal, et kui kuulsin c-klassi kokkutulekul pealt, et Krister ütles, et Helen ütles, et ta tuleb väga hea meelega, siis ei pruukinud jutt olla tegelikult a-klassi kokkutulekust, nagu ma seni arvasin, vaid Helen võis tahta, et teda ka c klassi kokkutulekule kutsutaks, mida ei tehtud. Kui ta oleks tulnud, siis ta oleks näinud, mis klassis tal välismaale mineku tõttu käimata jäi. Teda sai veel edaspidi kutsuda.

kolmapäev, märts 22, 2006

Lisamärkusi

Vaatsin eile, et minu unenägudes malega seotud kohad hakkavad igavaks minema - juttu oli veel ainult punktide arvust - nii kirjutasin eile teosesse "Universum" peatüki malemängust ühel teisel planeedil, et need unenäod huvitavamaks läheks. Ma arvan et täna eelmises sissekandes toodu näitab, et plaan läks täide. Vähemalt on nüüd malest pikemalt ja mitmekülgsemalt.

Möödunud suvel käisin vähe metsas, seepärast on metsaunenägusid vähemaks jäänud. Eile siiski jõudsin unenäos metsani, mida seletan sellega, et kaks päeva varem olin kirjutanud teosesse "Universum" peatüki sellest, kuidas ühel planeedil loeb raamatu pealkirjaga "Teekond läbi metsa" autor kirjandusajakirjast arvustust nimetatud raamatu kohta.

Eile oli viimaste päevade kõige lühem unenäoüleskirjutus ja kõige varasem ärkamine nähtavasti sellepärast, et üleeile tuli telefonikõne kutsega televisiooni. See muutis tervet ööpäeva ja kuigi magasin eile nii kaua, kuni uni ära läks, olin hommikul ikkagi väsinud.

Unenäos räägiti unenägu

Hakkasin unenäos kirjutama ühte raamatusse pastakaga ridade vahele andmeid kahe kõige tähtsama mineraalvee kohta tehtud avastuse kohta. See raamat oli Pille oma. Klaus küsis Pillelt, kas ta lubab enda raamatusse kirjutada. Tõmbasin veel tagakaanele kriipse. Pille vastas, et ei luba. Selle eest loopisin teda sentidega. Mul oli peotäis sente ja viskasin need ühekaupa Pille suunas põrandale. Varsti korjasin nad uuesti maast üles ka.

Mõtlesin, et pean lähenevaks turniiriks avanguid meelde tuletama. Otsustasin mängida Ungari avangut. Hakkasin seda "Malekoolist" vaatama. Keres oli algusesse järgneva kohta kirjutanud, et sellega tutvumine on eriti kasulik. Seal oli kaks varianti. Esimeses läks must vankriga valge kuningatiiva etturit lööma, aga oli öeldud, et parem on mängida passiivsemalt nagu teises variandis. Mõtlesin, et olen küll kirjutanud, et "Malekool" on vananenud, aga et arvatavasti on uuemates raamatutes variandid põhiosas samad. Siis märkasin, et olin vaadanud läbi kõigest kõrvalvariandid ja tegelikult on sellest avangust kirjutatud pikemalt. Peavariant oli hoopis seisu avamisega käiguga e5:d4. Oli öeldud, et sellega saab must viia ellu õige plaani. Aga mul ei olnud enam aega rohkemate variantidega tutvuda, ehk ainult peavariant paberilt silmadega üle lugeda, aga mitte seda lauale tõsta. Pealegi võidi mulle valgetega mõnda muud lahtist avangut ka mängida, kui ma e5 oleks käinud.

Vaatsin raamatut Keresest. Selles oli suhteliselt palju nimetatud ka Kerese vastase Kanepi nime, aga ei olnud öeldud, et hiljem sai Kanep ka suurmeistriks. Oli kirjutatud ühtedest Eesti meistrivõistlustest, kus mängis ka Seljodkin. Turniir toimus Tallinnas, aga Seljodkin oli olnud Tartus, kus kõik tema vastased pidid temaga ühekaupa rongiga mängimas käimas. Tolleaegne ajakirjanik oli kirjutanud, et tänapäeva transpordiolude juures ei jäänud kellelgi neist Tartus käimata. Mõtlesin, et tänapäeval saaks mängida interneti teel, kui lepitakse sellega, et nupud ei ole ruumilised, aga võibolla ei lepita. Ajakirjanik oli esitanud lugejatele küsimuse, millal käis Peeter I Eestis. Järgmises ajakirja numbris oli ta andnud vastuse, et nii nagu turniirist osavõtjatel ei jäänud Tartus käimata, ei jäänud ka Peeter I-l Eestis käimata.

"Postimees" avaldas Ehlvesti partiisid. Aastakäigu lõpetuseks tuli koos "Postimehega" veel terve brošüür turniirist, kus Ehlvest oli osalenud. Mõtlesin seda avamata, et see on nii õhuke, et selles on vist ainult Ehlvesti enda partiid, mitte kõiki turniiri omi. "Postimehest" ma partiisid välja lõikama ei hakanud, aga selle brošüüüri kavatsesin alles hoida. Lugesin Ehlvesti kohta, et tema lapsepõlves vaadati, et kõige paremini oskab ta malet, ja öeldi talle, et edaspidi peabki ta peamiselt malega tegelema. Mõtlesin, et sel ajal oskas ta kõige paremini hoopis tennist mängida. Keres ja Ehlvest mängisid mõlemad tennist. Mõtlesin, et ma olen seni asja valesti ette kujutanud, nagu oleks olnud tenniseväljakud kohe nende majade kõrval, kus Keres turniire mängis. Tegelikult pidi ta neid linna pealt otsima. Ma ei teadnud, kas neis linnades oli nii palju tenniseväljakuid, et kõik soovijad korraga mängida oleksid saanud.

Pearu K. rääkis mulle mida ta unes nägi. Ta ütles, et nägi unes, kuidas keegi suri äkksurma. Mulle tundus, et ta ütles ka nime, mida ma hästi ei kuulnud. Ma ei mäletanud meie kursuselt sellise nimega inimest, seepärast arvasin, et võisin kuulda ka valesti. Küsisin, et ta nime kordaks. Tuli välja, et ta oli öelnud hoopis, et see surm toimus loengus. Ta ütles, et ta ei tea, mida see unenägu tähendab. Ütlesin, et see ei tähenda midagi, see tähendab ainult seda, et keegi on juba kunagi varem mõnel üritusel surnud. Pearu oli sellega nõus.

teisipäev, märts 21, 2006

Ajakirjanduses esinemisest ja mitteesinemisest

Eile helistati mulle televisioonist ja taheti kutsuda otsesaatesse. Ma ei olnud nõus minema, sest teoreetiliselt oleksin võinud saate ära rikkuda. Siis öeldi, et see on eesti rahvale tähtis teema, ja küsiti, keda ma enda asemele soovitan. Ma ei teadnud kedagi soovitada ka. Tegelikult on mul televisioonist kahju, kui nad kavandatud teema asemele uue pidid otsima. Nii et kes selle blogi lugejatest tahab televisioonis Keresest rääkida, see võib ennast sinna pakkuda. Enne seda kui ma temast raadios rääkisin, lubasin tegelikult kirjutada ka ajalehele, mida tegin kõige parema meelega. Ajalehest öeldi enne artikli kirjutamist, et ma neile midagi kirjutaksin ja nagu nad võiksid selle avaldada, aga tegelikult jäeti see avaldamata. Mitteavaldamist seletati kuidagi artikli tähtpäevalisusega.

Hunt, karu, koer

Nägin unes, et kogusin ühe teadlase tekste, et avaldada need raamatuna sarjas "Aken ilma". Isa soovitusel kasutasin selliseid osade pealkirju nagu "Kuldne inimene" ja "Halb inimene", mis pidid iseloomustama autorit. Sain teada, et see teadlane oli enne mind Helinale kirju saatnud. Ta oli kirjutanud Helinale luuletuse, kus oli juttu kalliskividest. Läksin mööda selles luuletuses kirjeldatud teed. Jõudsin metsa, mille vahelt läks läbi kitsas tee. Hüüdsin: "Hunt!" Selle hüüde peale võisid hundid ja karud kuulda, kus ma olen, ja hakata mind ära sööma tulema, mistõttu hakkasin metsast välja jooksma. Öeldakse vist sellepärast, et kus hundist räägid, seal on hunt platsis, et "hunt" hüüdes tekib kaja, mis hundile kostab teise hundi ulgumisena ja meelitab ta kohale. Elasin koos karupojaga riiuli alumisel astmel natuke põrandast madalamal, et vana karu meid üles ei leiaks. Räägiti ühest ülikoolis õppivast karust. Mulle meenus, et olen varem ka ülikoolis õppinud karudest kuulnud. Aga ükski neist pole jõudnud teisest kursusest kaugemale. See võis tulla sellest, et karud on rumalama peaga ja ei suuda inimestega võrdselt õppida, aga ka sellest, et karud on lühema elueaga ja lihtsalt ei ela ülikooli lõpetamiseni. Olid algamas Tartu malemeistrivõistlused. Kristjan G. ütles, et aasta tagasi sai ta 7 mängust 0 punkti. Mina olin saanud 3,5. Arvasin, et tõenäoliselt saab tema sel korral rohkem ja mina vähem. Tema 0 punkti oligi olnud üllatus. Nägin aknast, kuidas väljas läks koer inimesele kallale. Koer aeti eemale. Minu imestuseks kõndis rünnatud inimene koera taga edasi. Hakkasin meenutama, kuidas ma selle teadlase tekste kogusin. Need olid olnud eesti ja saksa keeles. Ütlesin, et võõrkeeltes kirjutamine on mõttetu, sest keegi neid tekste nagunii ei loe. Isa vastas, et lugemissaalis võib vastasistuja käes olevast raamatust vahel midagi tagurpidi välja lugeda. Proovisin, kas mul õnnestub tagurpidi olevat teksti lugeda. See läks vaevaliselt. Ema lehitses Tooma inglise keele vihikut ja avastas sealt, et Toomas ongi see Helinat tundnud isik.

esmaspäev, märts 20, 2006

Palve

Maleklubis küsiti mult, kas ma olen kuulnud "meie Paul Petrovitši palvet". Ütlesin, et ei ole. Mulle öeldi, et kui ma Kerest uurin, siis ma peaks seda ju kuulnud olema. Küsiti veel, et ega ma usuinimene ei ole, lisades, et kui olen, siis seda ei loeta, sest see võib solvata. Ütlesin, et päris usuinimene ei ole. Siis mulle loeti ette palve, mis mulle täpselt meelde ei jäänud, aga mis algas sõnadega "Meie Paul Petrovitš, kes sa oled taevas" ja lõppes sõnadega "sest sinu päralt on matt ja igavene tuli". Kuna "Igavene tuli" on minu koostatud Kerese raamtu pealkiri, siis küsisin palve lugejalt, millal ta seda palvet kuulis. Ta ütles, et juba mõni aeg tagasi. Jutu lõpetuseks ütlesin, et neid palveid on muidugi igasuguseid. Hiljem tekkisid mul veel seosed, et "Meie Keres" on Heueri raamatu pelkiri ja "meie Paul Petrovitš" lihtsalt sama asi teiste sõnadega, ning "Matt" on Randviiru maleraamatu pealkiri. Tegelikult palve keskel olid laused, mis raamatupealkirju ei sisaldanud.

Valge Eesti

Tänased unenäod jäävad minu arvates eilsetele ja üleeilsetele natuke alla, aga tundub, et kõlbavad veel siiski kõik kirja panna. Lõpptulemus sõltub ka sõnastusest.

Pille, Klaus ja teised hakkasid pühade puhul maale sõitma. Ma ei tahtnud nendega koos minna. Läksin eraldi. Maal ma siiski nägin neid. Nad olid võtnud kaasa raadioaparaadi, aga see mulle ei kõlvanud, sellepärast kuulasin enda kaasavõetud raadioaparaati.

Tõnul oli komme, et ta paneb vahel endale ühe imeliku vastiku asja pähe, ütleb selle juures teatud inetud sõnad ja vajub madalale. Praegu tegi ta seda kaks korda järjest. Teised naersid, aga mina püüdsin teda takistada.

Täna oli duširuumis teiste hulgas üks tüdruk. Ma ei teadnud, kuidas sellises olukorras oleks õigem käituda, aga võtsin siiski riided seljast. Püüdsin seda teha nii, et ma ei ärataks seejuures tüdruku tähelepanu.

Savisaar oli jälle peaminister. Nüüd võis Helmile öelda, et tema ennustus läks täide, et Savisaar veel tagasi tuleb. Lauri K. püüdis luua Valget Eestit. Ta kaevas välja inimesed, kes olid kõik valge glasuuriga kaetud. Mõned olid veel kooriku all, aga oli teada, et kooriku eemaldamisel ilmuvad nähtavale samasugused. Ta ütles, et nüüd on Valge Eesti käes. Hetk hiljem oli tal endal tume särk seljas, nagu kuluks valge värv juba ära. Ta ütles oma jutu tasakaalustamiseks, et selle üle ei tule naerda, kui keegi venelane on, aga siis rääkis Valgest Eestist edasi. Mõned poisid ütlesid, et varsti tuleb võimule lasta Helen. See oli sellepärast, et tal olid heledad juuksed, mistõttu temas nähti Valge Eesti edasiviijat. Vahetunnis tuligi Helen tagasi. Järgmine pidi olema Kalme tund. Kalme oli vahetunni ajal klassis. Ta ütles midagi higi lõhna kohta. Selle peale läksin otsima ruumi, kus saaks higi maha pesta. Läksin esimeselt korruselt kolmandale ja leidsin sealt kolm kõrvuti olevat wc ust. Aga neil olid sellised sildid, et ma ei saanud aru, kas need on poiste või tüdrukute omad.

Oli vene keele tund Vellerammiga. Õpilased pidid lugema õpikut. Lugesin sealt ühte teksti järjest mitu korda läbi. Oli oodata, et varsti hakkab õpetaja minuga pahandama, miks ma edasi ei ole liikunud. Sellele kavatsesin vastata, et kui ma ühte teksti mitu korda ei loe, ei jää see mulle meelde. Erik küsis mult vana sõnaraamatut. Andsin talle oma punaste kaantega vene-eesti õppesõnaraamatu.

Klass 206 oli palat, kus lamas üks raskelt haige. Olime palati ukse taga. Üks laps tahtis minna palatisse, aga ta saadeti tagasi. Öeldi, et selle haige juures olev naine võib seal olla ainult sellepärast, et ta on tema ema. Küsisin, kas siis minister ka ei tohtinud seal olla. Vastati, et ei tohtinud. Ministrit ei oldud võimu esindajana sealt siiski ka ära aetud. Merkol oli temaga umbes ühe vana vend. Ta ei teadnud, kas hoiatada oma venda selle haiguse eest.

Oli kehalise kasvatuse tund väikses võimlas, mis oli tihedalt poisse täis. Ariel tegi kangil tireltõuse. Kui mul oleks kästud ka teha, oleksin öelnud, et ma ei hakka üldse proovima asja, mida ma nagunii kunagi selgeks ei saa. Mulle ei meeldinud isegi vaadata, kuidas teised teevad, sest see tundus ohtlik. Mõtlesin küll, et inerts peaks päästma kukkumisest, aga päris kindel ma selles ei olnud. Lauri N. tegi sama teisel kangil. Sealt alla tulles ta ütleski, et hakkas pea ees vastu maad kukkuma, aga sai veel õhus ringi pöörata. Mina ei teinud midagi. Mulle öeldi, et natukese aja eest oli Sander kõige passiivsem, aga nüüd olen mina. Püüdsin üldse magama jääda.

Üks väike poiss tõi välja mänguautod, mis jätsid asfaldile värvi. Mina olin täiskasvanu, aga hakkasin ka nendega mängima. Tegime mõlemad autoga ringi ümber muruplatsi. Asfaldile jääv triip oli sama sile nagu asfalt ise. Küsisin poisilt, kas tema autodel on ka vedruga mootor. Selgus, et oli. Siis ilmus välja üks väike tüdruk, kellel oli pärisauto kastis ka mänguauto. Küsisin talt, kas tema auto on samasugune. Ta ütles, et ei ole, aga mulle tundus, et tegelikult on.

Läksin üle Toomemäe kooli suunas. Mäletasin, et seal on üks maja, kust läbi minnes saab otsem, aga ma ei leidnud seda üles. Lõpuks ma leidsin maja, kust sai läbi minna, aga see oli teises kohas, juba koolile lähemal. Keset autoteed nägin väikest hoonet, mille suurtest akendest paistsid tantsivad näitlejad. Sellised aknad olid talle tehtud selleks, et inimesed tantsijaid nähes sisse nende esinemist vaatama läheksid.

Olin ruumis, kus tahtsin ühe laua tagant raamatuid laenutada. Ootasin päevade kaupa, millal sinna laua taha tuleks Medijainen, et laenata tema käest. Laua ümber tiirles palju inimesi, aga tundus, et Medijainenit nende hulgas ei ole. Raamatuid tundus seal jagavat hoopis õpetaja Maimre.

pühapäev, märts 19, 2006

Selgitusi unenägudele

Viimastel päevadel olen pidanud õigeks kirjutada vaba aja olemasolu korral paberile iga päev üks lehekülg proosat. Blogis ei ole vast sobiv sellest koopiaid esitada, aga võib esitada lühendatud kirjeldusi sisust ja kirjutamisest. Praegu kirjutan üldpealkirja "Universum" alla, et saaks eri peatükid eri planeetidele kanda. Ühel päeval kirjutatu ja järgnenud unenägude seoseid juba kirjeldasin. Pärast tuli pähe veel, et unenägu mõjutas ka dialoogi sisu - räägiti kosmosesse lendamisest ja nägin unes kolme erinevat transpordivahendit (autot, bussi ja rongi). Eilses unenäos võis moos esineda sellepärast, et päev varem olin kirjutanud lehekülje põhiliselt sellest, kuidas üks tegelane tahtis saada moosi abil universumi valitsejaks. Et moosi teelusikaga tõstes taheti täita suurt auku, see võib tulla hiljuti kuuldud anekdoodist. Selles anekdoodis kirjeldatakse, et mida teevad erinevate rahvuste esindajad, kui neil kuldsõrmus porilompi kukub. Venelane pidi hakkama poris sonkima, nii et vesi läheb sogaseks ja ta ei leiagi sõrmust üles, aga inglane pidi võtma teelusika ja sellega aegamööda lombi veest tühjaks tõstma, kuni ta saab oma sõrmuse üles korjata. Raamatute võrdlemine aukudega võis tulla sellest, et päev varem meenus mulle, nagu oleks räägitud ajalooloengus raamatust pealkirjaga "Suur auk", mis pidavat olema kommunismi ehitamise võrdkuju. Tänases unenäos kirjeldatud luuletuse olen umbkaudu tõesti kirjutanud. See algab ridadega: "Ma olen ise sipelgas, kuid pessa ma ei saa,/ sest samal ajal olen inimene ka." Aga erinevatest sipelga liikidest seal otsesõnu juttu ei ole.

Olin sipelgas

Nägin unes, et mulle tuli mõte, et Kerese intervjuusid võis veel olla nendel võrgulehekülgedel, millele ma Kerese raamatu eessõnas viitasin. Imestasin, kuidas ma selle peale raamatu koostamise ajal ei tulnud. Läksin internetipunkti mõtet kontrollima. Seal istus teenindaja klaasi taga. Ta lasi mul vajutada klaasile, et õige lehekülg avaneks. Pidin ka sisestama nende lehekülgede aadressid. Hakkasin seda tegema, aga siis nägin, et klahvid ei tee neid tähti, mis neile peale on kirjutatud. Seetõttu palusin kirjutada klaasi taga istuval mehel. Kirjutamise viisin lõpule ikkagi ise, sest siis hakkasid klahvid juba õigeid tähti tegema. Aga ma ei saanudki hakata intervjuusid lugema, sest see mees ütles, et ma sain kindlasti proosanaudingu, aga nüüd ta katkestab minu tegevuse.

Oli ilmunud uus "Tuna". Selles oli sees ka minu kirjutatud arvustus. Nägin, et Ago on teinud sellesse muudatusi, sest teksti oli ilmunud arvustatava raamatu autorile suunatud lause: "Mulle meeldib, et sa läti keelt oskad. Sellle õppimine oli väga õige tegu." Ütlesin Agole, et mõned laused on tema kirjutatud. Ago küsis, mis seal vahet on. Vastasin, et nüüd peetakse mind temaga ühevanuseks. Ago vaatas teksti ja küsis, kas "tundura" asemel ei peaks olema kirjutatud "tundra". Vastasin, et need peaksid tähendama sama asja, aga "tundra" on parem. Märkasin, et Ago räägib telefoniga ja küsib selle kaudu nõu Annelt. Ann hakkas teda kritiseerima, nagu oleksid vead Ago tehtud. Peale kõne lõppu leidis Ago veel trükivigu - ühes kohas oli j asemel jj. Ütllesin, et see on mul tavaline, et ma vajutan tähti topelt ja keegi ei märka. Mõtlesin, et nüüd me ju märkasime, kui oli hilja.

Oli sõda. Kostis pauke ja vaenlase kaebeid, et nad ei saa meile pihta. Nende tulistavaid suurtükke ei olnud näha. Nad tulistasid vist majade akendest. Olin olnud vaenlase käes vangis ja sealt põgenenud. Nüüd magasin majas, mis oli langemas vaenlase vägede kätte, aga ma ei saanud aru, kas olen veel omade või juba vaenlase kontrollitavas toas. Ma ei teadnud, kas vaenlased tunnevad minus ära põgenenud vangi. Mõtlesin, et mind oleks olnud raskem ära tunda, kui ma peale põgenemist habeme maha oleksin ajanud. Miskipärast kuulsin ainult omade hääli, aga mitte vaenlaste omi. Sõdivad pooled olid kaks erinevat liiki sipelgaid. Magasin veel, kuigi kell oli juba palju. Mõtlesin ärkamisele. Mind poldud veel äratama hakatud, aga ühe teise meie poole sipelgaga juba pahandati, et ta peab tegema tööd, aga magab nagu vastne. Sipelgas Ferdaga pahandati ka, öeldes, et Ferda on paks, kes mõtleb ainult söömisele. Mõtlesin, et raamatust piltidelt ma ei pannud tähele, et Ferda paks oleks. Tegin silmad lahti. Nägin, et mul on siiski inimese, mitte sipelga keha, aga laman sipelga pesa peal. See oli nagu minu luuletuses, kus olin sipelgas ja inimene korraga. Nüüd oli mulle selge, miks ma polnud kuulnud vaenlaste hääli - sipelgatena ei pidanudki nad hääli tegema, vaid nad imesid vaikselt pesas olevaid suhkrutükke. Mõtlesin, et ma ei peaks eristama sõdivaid pooli omade ja vaenlastena, vaid peaksin hoolitsema nagu selles luuletuses kõigi sipelgate eest, andes kõigile suhkrut. Olin vanaema suvila aias. Oli tekkinud auk, mille kaudu pääses otse naabrite aeda.

laupäev, märts 18, 2006

Eesti proosa

See on väga inetu, et žürii ei pidanud ühtegi aasta jooksul avaldatud proosateost preemis vääriliseks. Võiks oodata, et žürii teatab kahetsusega, et kahjuks saab esikoha anda vaid ühele, aga selle asemel kuulutab ta kõik teosed kõlbmatuteks. Ei pidanud ju valima kõigi aegade tippu, vaid ainult aasta parim. Kui seda ei tehtud, siis järelikult ei saanud hoopis žürii iseendale võetud ülesandega hakkama.

Eilses "Sirbis" kuulutas üks arvustaja ühe proosateose otsesõnu täielikuks läbikukkumiseks - Mehis Heinsaare oma. Arvustaja ise kirjutab seejuures nii ebaveenvalt, et ridade vahelt lugesin välja hoopis, et see raamat tuleks endale osta. Kui arvustaja siiski arvab, et raamat tõesti kuhugi ei kõlba, peaks ta teinekord valima arvustamiseks mõne raamatu, mis talle rohkem meeldib. Ja kes arvab, et kogu kirjandus pole üldse midagi väärt, see ei peaks üldse kirjandusarvustusi kirjutama ega žüriidesse minema.

Raskesti kirjeldatavad unenäod

Üks tüdruk kirjutas kõnniteele oma unenägusid. Ta kirjutas roheliselt. Hakkasin neile kommentaare lisama. Selle peale hakkas ta neid sagedamini kirjutama, kuigi ta kirjutas nüüd lühidalt. Ma ei jõudnud enam kõiki kommenteerida. See kõnnitee oli kooli juures pargis. Pargi tagumisse otsa kogunes minu klass, aga ma ei läinud teiste juurde. Läksin madalasse majja. Ühe selle toa keskel oli allveelaev. Lauri K. ja Tristan sõitsid liftiga sellesse allveelaeva ja läksid allveellaevaga lendama.

Jagomägi soovitas mul kontrollida, kas poed ei ole müünud minu raamatut rohkem kui nad on teatanud. Läksin raamatupoodi. Seal oli luuleriiul hakanud tühjaks jääma, nagu oleks luulekogud ära ostetud ja uusi poleks müüki võetud, aga minu omad olid riiulis alles. Vaatasin selles riiulis olevate raamatute selgi tükk aega. Siis küsisin müüjalt, kas pood enam luulekogusid müüki ei võta. Ta kinnitas, et ei võta. Ta arvas, et kaubamajja tehtud raammatupood võtab. Poest väljumisel küsis uksel olev vana naine mult minu nime. Kui olin selle öelnud ja panin ranitsat selga, tuli teine vana naine ja küsis esimeselt, kes ma olen. See vastas: "Sa ei tunne oma linna inimesi. See on Simo Runnel." Läksin alla Lossi tänava mäest. Õppehoones tulid mulle vastu kaks inimest, kes võisid olla õpetajad Kirsis ja Einpalu. Ma ei teretanud neid, sest polnud selles päris kindel. Võimalik Einpalu oli pealegi näoga maja poole ja minu poole kuklaga. Mulle tundus, et Kirsis ütleb talle, et ma olen sellest kirjutanud, et ma pole kindel, kas vastutulevad inimesed on tuttavad.

Lugesin hästi kiiresti järjest läbi mitu "Varamu" sarja raamatut. Tegin seda jooksu pealt, joostes mööda suurtest kandilistest aukudest, mis kujutasid enndast neid raamatuid. Igasse auku kukkus keegi sisse. Mul oli võimalik minna tagasi alguspunkti ja elada elu sealt alates uuesti, aga ma ei teadnud, kas elada see sama moodi nagu eelmisel korral või teisiti. Ütlesin, et raamatud võiksid ise ka seest õõnsad olla. Siis seisime ümber sellise augu, mis oli tegelikult tuba. Keegi naine teatas, et igaüks võib saada aastas 1000 krooni eest raamatuid. Pättmaletajad kahtlesid, kas nad tahavadki neid. Siis jagati raha ja seletati avalikult, kuidas neid rahatähti võltsitud on. See tegi mulle nalja. Mõtlesin, et kui ma avastaksin, et minu kätte on sattunud valeraha, siis ema ei usuks ja ütleks, et need on lihtsalt need rahtähed, mis trükiti kogemata ilma turvaelementideta. Toa ümber olid raamaturiiulid. Raamaturiiuli otsas olid sellega võrreldes tillukesed inimesed, kes tõstsid riiulite vahel olevasse tühja ruumi teelusikaga moosi. Nad lootsid, et kunagi saavad niimoodi augu täidetud.

Mulle tehti trahvi. Kirjutasin sellega seoses Oudekkile, kui palju mul raha on. Kuna jäin trahvi maksmisega kaks päeva hiljaks, pidin maksma ka viivist. Viivis oli 5 protsenti trahvi summast päevas, seega kokku 10 protsenti. Mõtlesin korraks, et see tähendab, et trahvisummale tuleb üks null juurde, aga siis taipasin, et juurde tuleb ainult üks kümnendik. Selle üle naerdi, et ma Oudekkile kirjutanud olin, sest Oudekki oli selle riigi valitseja, millega mul oli algamas sõda. Need andmed võisid talle sõjas kasuks tulla, sest ta teadis nüüd, kui palju ta peab pingutama, et mind välja kurnata. Ma vähemalt ei olnud talle teatanud oma sõjaväe suurust. Kuulsin, et minu riigis sõidab ringi auto, mis värbab tööle näitlejaid. Oli olemas kahtlus, et tegelikult on tegemist pettusega ja värvatud viiakse neile endile teadmatult vaenlase poolel sõdima. Minu riigi ühe linna nimi, kus see auto käis, oli Kingpoolondon. Kõndisin tänavanurgani ja vaatasin kahele poole, mis on nurga taga. Kummalgi pool oli väike raamaturiiul, kust igaüks võis raamatuid laenuks võtta. Inimesed olid ausad ja tõid raamatud alati ka tagasi, kuigi seal ei olnud valvet. Lehitsesin ühte raamatut. Olin oodanud sellest pikka teksti, aga sees oli hoopis kataloog. Kõndisin mööda koridore edasi. Minul kui valitsejal oli kodus hoopis rohkem raamatuid. Läksin ühe tuttava korterisse, kellel oli ka palju raamatuid. Tema korteris olid toad väga kõrged ja tubades olid kõigi nelja seina ääres raamaturiiulid. Osad neist ulatusid laeni, teised olid madalamad. Riiulitel olid väga soliidse välimusega köited. Mõned neist menutasid tegelikult köidetud ajalehti, aga ma mõtlesin, et need on raamatud. Riiulite ääres oli ka hulk voodeid. Need olid kitsad üheinimesevoodid. Kui olin kõndinud läbi kahe toa, keerasin kolmandasse. Seal olid laiemad voodid ja vähem raamatuid. Need raamatud olid ka vähem soliidsed. Võtsin kätte raamatu, millel oli võõrkleelne pealkiri "Creame". Arvasin, et raamatus sees on pildid kreemitatud nahaga inimestest, aga seal olid hoopis fotod ujujatest.

reede, märts 17, 2006

Kolmest eilsest lehest

"Postimehes" Jüri Adams seletab Lukašenko valimisvõite tema populaarsusega, arvates, et ta pole ehk tulemusi võltsinudki. Millegipärast ei maini ta selles seoses selgesõnaliselt, et opositsiooni on populaarsuse saavutamiseks ikkagi lämmatatud seadusi rikkudes. Ehk lõigati midagi artiklist välja.

*
"Tartu Postimehes" kirjutati, et fotovõistluse auhindadeks olid mobiiltelefonid. Tunduvad mitte kõige paremad auhinnad, sest enamusel on mobiiltelefon niigi olemas ja vähemus ei taha seda endale põhimõtteliselt. Vast mahamüümiseks kõlbavad.

*
"Eesti Päevaleht" paistis arvavat, et Tallinn on parem Euroopa kultuuripealinna kandidaat kui Tartu, sest Tartus on ainult kultuur, aga Tallinnas on lisaks ka lõbumajad. Kui ma õieti aru sain, siis on see nagu üks mees ütleks teisele, et ma olen sust rikkam, sest sul on ainult miljon krooni, aga mul on veel lisaks miljon võlgu.

Osaliselt ununenud unenäod

Läksin üle Sõpruse silla moodi asja. Klaus osutas uutele tekstidele. Seal kirjutati erinevatel poliitilistel teemadel. Mõtlesin, et peaksin ka jälle poliitilistel teemadel kirjutama hakkama, kuigi teemad on uued - see on minu õige tegevus. Ronisin pika redeliga nende tekstide juurde. Võtsin lugemiseks vana trükise. Varsti karjatasin, sest kuuulsin, nagu raamatu kaas rebeneks. Raamatukoguhoidja ütles mulle, et sellest pole midagi. Minuga koos lugema tulid kaks noort vene naist, kellest üks istus minust vasakule, teine paremale. Üks neist võrdles midagi siili oksendamisega. Ta ütles, et naistel võivad olla alati kaks haigust - üks neeruhaigus ja veel üks.

Kõndisin Kaubahalli suunas. Nägin, kuidas üks naine ostis selle ajaleheputkast marke. Need olid olümpiamargid. Ostsin ka need. Sain komplekti kahest erinevast margist. Mõtlesin jälle marke koguma hakata. Minu margialbumis oli veel ruumi. Peale selle mõtlesin, et järgmine kord kirja saates panen peale kallima margi, siis ei on ilma kontrollimata kindel, et ei saa liiga odavat. Mulle meeldis, et ma ei peagi marke tingimata postkontorist ostma. Vahepeal polnud see mul meeles. Üks laps ronis puu otsa. Mõtlesin, kas ei peaks talle ütlema, et oksad võivad ära murduda, mille tulemusel ta võib alla kukkuda. Siis vaatasin, et need oksad on nii jämedad, et ei tohiks ära murduda - on ronitud peenematelgi. Aga siis läks sama puu otsa ka see marke ostnud täiskasvanu. (Nüüd oli ta võibolla mees.) Ta oli raskem ja ronis kõrgemale, päris peenikeste oksade peale. Mõtlesin, et nüüd peab küll teda hoiatama, aga ei teinud seda siiski. Kõndisin edasi. Varsti pöörasin ringi ja hakkasin uuesti selle puu suunas kõndima. Paistis, nagu oleks puu all kellegi jalad püsti, nagu olekski see täiskasvanu surnuks kukkunud. Keerasin kõrvale ja küsisin ühe mehe käest, kas see on nii. Ta näitas mulle, et siin pole mingit puud, vaid olen astunud sisse Kaubahalli tagumisel küljel olevast uksest tühja ruumi. Läksin sealt uuesti välja. Nüüd nägin, et puu all siiski kedagi ei lama. Kohtasin Erikut ja läksin koos temaga edasi. Erik rääkis, et kliima on nii palju soojenenud, et 30 kraadi külma ei tule enam kunagi. Ta ütles veel, et metsas ei lange lumi praegu maapinnale, vaid on okstesse kinni jäänud. Ütlesin, et siis hakkavad ju oksad murduma. Erik ütles, et mis sellest. Mõtlesin, et mulle võidakse öelda, et puu tüvi saab siis ka edasi kasvada, kui kõik oksad on küljest murdunud. Mõtlesin ka, et vahepeal lõpetasin ma markide kogumise, sest nende trükkimine raiskab paberit, aga kui ma joonistan endale vaatamiseks pilte, siis võin ma ka vaatamiseks uuesti marke koguma hakata, sest need on minu piltidest palju väiksemad ja võtavad vähem paberit. Algul olin kõndinud Erikuga kõrvuti, aga edasi kippus meil vahe sisse tulema. Lõpuks läks Erik ees Võidu silla alt läbi, mina läksin hoopis silla trepist üles, nii olimegi lahku läinud. Ülikooli peahoone sarnases majas kohtasin Madist. Küsisin, kas minuga tehtud intervjuu läks eetrisse. "No näed," ütles Madis, nagu ma oleksin öelnud, et see läks. Ütlesin, et ma ei kuulanud seda, soovides, et ta mu küsimusele vastaks. Ta ütles midagi, samal ajal tagauksest väljudes, aga ma ei saanud aru, mida ta ütles. Mulle tuli pähe, et on olemas võimalus, et ta ütles, et halba intervjuud ei lubatud eetrisse.

Sõitsime autoga sisse Pärnusse. Ema ütles, et silmapiiril on suured mäed. Mina vastasin, et ei pea aru saama, kas seal on mäed või metsad. Mulle hakkas ka tunduma, et kuigi Eestis suuri mägesid ei ole, on seal siiski päris suured mäed. Pärnu oli puuderohke linn. Läksime ühte vanasse majja. Jäin üksi selle kööki ja valmistusin sööma hakkama. Siis mõtlesin, et võibolla selle maja perenaisele üldse ei meeldi, et ma söön.

Kõndisin koos Oudekki ja veel kellegagi mööda Tallinnat ringi. Olime samasuguse ringi teinud ka ühel varasemal korral. Oudekki oli kõik väga täpselt organiseerinud, millal keegi mingisse majja mingi eseme viib ja kuidas ta sealt tagasiandmist ootamata edasi läheb ja kes selle hiljem kuhu järgi toob.

Klaus soovitas mul salvestada arvutisse failist koopia teise nimega. Ta selgitas, et üks mees on juba minu kataloogi ühe faili salvestanud ja kui ma seda failinime ära ei võta, võib see mees seda varsti ise teha. Suures toas mängis orkester ja mina kuulasin seda pasun käes oma toas. Nüüd sain aru, et suure toa pasunamängijale antakse soolo, mille järel plaksutada. Selle ajal pidid teised vaikima ja tema oma noote helilooja kirjutatutega võrreldes venitama. Eelmistel kordadel ma polnud sellest aru saanud ja olin vastupidi temaga kaasa mängima hakanud. Asi läks siiski segasemaks, kui nüüd tuli peale soolot ka koht, kus taheti ikkagi, et temaga ka kaasa mängitaks.

neljapäev, märts 16, 2006

Ennustus täitus

Arvasin eile õieti, et täna on eilsega võrreldes rohkem unenägusid üles kirjutada. Peamiseks põhjuseks pidasin seda, et kirjutasin eile lehekülje proosateksti. See ei võtnud küll suurt osa päevast, aga lõpetades tundsin silmade all väsimust, mis oli märgiks, et sai aju pingutatud.

Seda proosalehekülge kirjutasin nii, et kõigepealt panin kirja ühe sõna ja siis alles mõtlesin, mis sõna on järgmine. Erinevalt sellest sissekandest, mis on reaalsuse põhjal ja kus tean umbes ette, mida kirjutan. Toda eilset proosat ei kirjutanud ma avaldamiseks, vaid asjade väljamõtlemiseks. Tänastest unenägudest peegeldab lugu vast kõige otsesemalt mängus esinenud planeet, sest kirjutasin eile ka väljamõeldud planeedist. Kuna peamiselt oli tegemist dialoogiga, võib oletada, et kuidagi on seotud ka teiste unenägude objektide vahelised suhted.

Unenäod suvituskohtade ja sõidukitega

Olin Peedul ja ostsin poest bussipileti Tartusse sõitmiseks. Kui pilet oli käes, ei olnud ma veel kindel, kas buss väljub Peedu või Peedumäe peatusest. Oli lootust, et kui ma soovitud bussist maha jään, saan minna ka mõnele järgmisele, sest neid käis päris tihedalt. Aga täna oli laupäev, nii et ei teadnud, kas nad täna ka käivad. Läksin lähemasse Peedu peatusesse. Sinna tuligi buss. Näitasin bussijuhile piletit ja küsisin, kas see on selle bussi pilet. Ta ütles, et ei ole. Ma ütlesin selle peale, et siis võib ta mulle ju oma bussi pileti lisaks müia.

Olin Tallinna rongijaamas. Et näha, kas ees olev rong sõidab Tartusse, kõndisin selle kõrvalt selle esiotsa juurde, et lugeda sildilt. See ei olnud Tartu rong. Aga siis nägin, et selle taga on Tartu rong ka ees. Hakkasin otsima teise klassi vagunit, et peale minna. Vagunis kõndisin selle tagumise otsani, kus istusid kolm noort meest, kes mind nähes koledalt naerma hakkasid. Neid nimetati kollideks ja nad olid ohtlikud pätid. Otsustasin siiski nende juures sõita.

Olin autos Meelva tagumise kaevu juures. Auto oli pargitud valesti, seepärast nihutasin teda käte jõul edasi. Ei saanud ikka õieti, seepärast nihutasin teda ka tagasi. Märkasin, et auto ei seisa paigal, vaid veereb iseeneslikult. Püüdsin pidurit peale tõmmata, aga see ei aidanud. Üks vend tuli ka autosse. Mulle hakkas tunduma, et olin käsipiduri asemel liigutanud käigukangi. Vend liigutas nüüd ka käsipidurit, aga see ka ei aidanud. Kartsin, et olen auto nihutamisega piduri ebakindlaks muutnud. Lõpuks selgus, et auto liigub sellepärast, et olin käigukangi valesse asendisse liigutanud. Kui vend asendi õigeks pani, jäi auto paigale. Läksime autost välja. Õuele saabusid sugulased teiste autodega. Ervin oli võtnud kaasa kaks koera - ühe suure halli, kes pidevalt kargles ja teise hiigelsuure punase, kes oli liikumatu. Hall koer ei meeldinud mulle sellepärast, et ta võis iga hetk minu juurde hüpata, punane nägi veel hirmuäratavam välja. Läksin koerte eest majja, mis oli nüüd Paide maja. Koerad võidi kohe järgi tuua.

Henn luges minu luulekogu ja leidis selles midagi head. Ütlesin talle, et temale meeldib see rohkem kui keskmisele lugejale, sest ta on ka isa luuletusi lugenud ja minuga samu mänge mänginud. Ütlesin ühe sõna asemel kogemata Piret. Kuigi ma ennast kohe parandasin, vastas Henn, et ta tahtis ka Piret ja Kerstin öelda. Ma polnud kindel, miks ta seda öelda tahtis, aga võis arvata, et sellepärast, et Piret ja Kerstin olid need, kellega koos me neid mänge mängisime.

E-mailiga oli saadetud luuletus, mille kolmest salmist oli pandud kirja kaks esimest. Autor oli vist Tiiu. Olin kahtlustanud, et luuletus käib minu kohta, aga ei olnud selles kindel. Nüüd saatis keegi teine e-maili, kus ütles, et ta teab, milline on selle luuletuse kolmas salm. Ta oli oma oletuse ka kirja pannud, selliselt et nelja järjestikuse sõna esitähtedest moodustus nimi Simo. Samal ajal oli tulnud veel üks e-mail, millel oli umbes samasugune sisu. Mõtlesin, et nüüd on tõestatud, et ema eksib, kui arvab, et keegi ei saa minu kohta midagi kirjutada. Siis taipasin, et olin ise hiljuti riputanud üles teksti, et olen mõelnud, et kõik asjad käivad minu kohta. Nüüd võis keegi ainult selle teksti lugemise pärast paroodiat teha. Hakkasin kolmanda salmiga e-mailile vastama. Vastates tsiteeerisin hiireklikiga Helina kodulehekülje sisu, mis koosnes liikuvatest ja vahetuvatest objektidest. Kuna seda sai topelt, kustutasin alumise variandi ära. Kui olin vastuse ära saatnud, tuli sellele omakorda vastus, Baumanni nime all. Seega oli tema kirjutanud ka eelmise kirja, et näha, mida ma vastan siis, kui ta varjunime all kirjutab.

Tulin koju. Võtsin kätte mängu. Ütlesin, et tähistan selles advokaadid tähega C. Tõnu, kes oli ka advokaat, ütles, et ta ei luba seda teha. Tegin siiski. Mõtlesin, et Tõnu keelab võibolla sellepärast, et C-tähega algab ka ingliskeelne sõna "cleaner". Mängus oli planeet, millel oli üks manner. Käisin selle sõjaväega üle, nii et keerasin servast serva jõudes tagasi mitte päris sama teed, kuni kogu manner oli sõjaväe teega kaetud. Nüüd oli kogu planeet ühendatud üheks riigiks. Aga selle riigi sees säilisid siiski mässupesad, kust võisid tekkida uued riigid.

Olime perega raamatupoes. Võtsin ostmiseks neli ajalooraamatut. Üks oli köide mitmeköitelisest teosest, millest olin ostnud ka eelmise köite, aga esimest kahte ei kavatsenud osta, sest need rääkisid vanemast ajast. Panin raamatud enne kassasse minekut portfelli. Kontrollisin, et mul ikka on piisavalt 500-krooniseid. Kassas pidin kõik ostetavad raamatud portfellist üles leidma, muidu oleks mind peetud vargaks. Ühe raamatu oleksingi peaaegu välja võtta unustanud. Raamatud maksid kokku 1999 krooni. Maksin nelja 500-kroonisega. Arvasin, et ema annab mulle nüüd ühekroonise. Aga hoopis kassapidaja ütles, et ta annab mulle raha tagasi. Kui asjast aru saama hakkasin, siis ütlesin, et ah sente, sest selgus, et neli raamatut maksid kokku hoopis 1999 krooni ja 44 senti.

kolmapäev, märts 15, 2006

Ära sõjaväest

Kui läksin ära sõjaväest,
ei küsind ohvitseri käest.
Kuid tema haaras kinni kraest
ja muudkui tuuseldas mind vaest.

Ma ütlesin tal: "Ära tee,
ei meeldi mulle see armee.
Mind laske leida kodutee
või minna üle suure vee."

Linnas liikumisi

Nägin unes, et läksin öösel kell 1 koos Toomaga jalutama. Öö oli täiesti valge, sest pilved olid nii õhukesed, et päike paistis neist läbi. Nägime, et Kanali peatus on viidud kaugemale Annelinna suunas. Ütlesin, et see on hea, sest nüüd läheb bussi peale vähem inimesi.

Nägin unes, et kõndisin võõrastel tänavatel koos ema ja veel ühe keeletoimetajaga. Me lasime sellel toimetajal minna teist teed, et ta ise ebameeldiva raamatu toimetamise lõpetaks. Kui olime tast lahti saanud, läksime otsima mõnda teist kirjastust, mis meile tööd annaks. Linnast oli raske teist kirjastust leida. Lõpuks leidsime siiski ühe hotelli, kuhu elama minna. Need, kes elavad tänaval, on vist ka elanud vahepeal hotellis, kuni neil raha otsa saab. Hotellis maksab üks öö 50 krooni, lisaks veel toit.

Nägin unes, et mängisin maleturniiri. Eelmisel korral olin kaks esimest vooru kaotanud ning kolmanda ja neljanda vooru võitnud. Sel korral tegin esimeses voorus viigi ja kuigi teise vooru kaotasin, oleks mul kahe järgmise võitmise korral juba pool punkti üle 50 protsendi olnud. Kui ütlesin seda Jürgen I.-le, vastas ta, et väga tõenäioline, et ma võidan. Ise olin kindel, et võidan, kuigi ma ei teadnud veel, kes on minu vastased. Tänaseks läksin koju. Teised jäid veel järgmist vooru mängima. Kodus hakkasin mõtlema, et ma oleks pidanud küsima, kas täna on kolm või neli vooru. Viimasel juhul jääks mul nüüd üks voor vahele.

Üle-eelmine unenägu läks edasi. Olime leidnud söökla, kus süia. Meile toodigi toitu. Läksin korraks üle tänava ja nägin, et seal on sama söökla väiksem osakond. Aga seda hakati juba tänaseks kinni panema. Tõnu rääkis, et ühte naist keelduti sööklas teenindamast, kuna sellest naisest arvati, et arvatavasti ei saa ta lapsi. Seda oli näha sellest, et kui talt küsiti, millena talle tundub valgusfoori roheline mehike, vastas ta, et pildina sellest, kuidas üks inimene ajab teist taga.

teisipäev, märts 14, 2006

Lennart Merest

Kirjutan siia mõned mälestused.

Lennart Mere pealt olen teeninud. Kui trükiti tema raamat, tuli üks lehekülg kogu tiraažil valesti välja. Läksin koos vendadega seda trükikotta välja rebima. Töö eest sain 50 krooni.

Ülikoolis käis meie kursusel üks poiss, keda hüüti Presidendiks, sest ta kandis Lennart Merega sarnaselt prille ja jäi loengutesse hiljaks. Kõige rohkem nalja sai sellega siis, kui Aadu Must rääkis arhiivinduse loengus, et arhiivi praktikal pidi keegi kirjutama paberitesse vist praktikant, aga ta oli ka ühe firma direktor, nii et ta kirjutas direktor, mis arhiivis tähendanud, nagu peaks ta ennast arhiivi direktoriks. Jutu lõpetas Must sõnadega: "Teil sellist probleemi ei teki. Või äkki on teil siin mõni president?" Selle nalja võis ta teha sihilikult, sest tema tütar käis samal kursusel.

Õige Lennart Mere kohta õpetas Mart Laar ülikoolis, et tema nimel on Tartu-Tallinna maantee kiirusrekord. See juhtunud aastal 1992 valimiskampaania ajal, kui Meri pidi juba Tallinnas rahvale kõnet pidama hakkama, aga oli alles Tartus duši all.

Meenutaks Mere kõnet vabariigi aastapäeval aastal 2000. Panin tähele, et ta rääkis punkt-punktilt kõigil teemadel, millest olin aasta jooksul internetis kirjutanud. Päris terve inimene ei oleks ehk sellist tähelepanekut teinud, aga tänu sellele jäi see kõne hästi meelde ja mäletan seda paremini kui Rüütli tänavust kõnet.

Merega sain rääkida ühel korral, kui ta tahtis helistada minu isale ja mina vastu võtsin. Ta arvas hääle järgi, et räägib õige inimesega. Mina teda hääle järgi ka ära ei tundnud, ehk sellepärast, et ta polnud enam president ja teda polnud ammu kuulda olnud. Nime ta ütles alles kõne lõpul.

Juhtus veel selline lugu, et mulle esitati kirjastuse sünnipäeval tema kohta üks küsimus, mille peale ma teda natuke kritiseerisin. Siis selgus, et ta oli samal ajal ise minu selja taga. Olin eelnevalt ringi vaadanud, et ta ei tulnudki, aga sel hetkel oli ta olemas. Ehk ta siiski ei kuulnud, vähemalt mina tema häält ei kuulnud.

Lennart Mere kohta olen siin blogis varem avaldanud ühe luuletuse ja mõned unenäod. Kirjutada võiks muudki, aga tänaseks siiski lõpetan.

Nupud astuvad edasi

Unenäos olin Tallinnas, istusin ühes saalis ja vaatasin, kuidas saali ees maleturniiri mängiti. Ütlesin minu kõrval istuvale Sander V.-le, et tulin siia tegelikult turniiri mängima, aga ei saanudki mängida. Sander vastas, et tema tuli küll teadmisega, et ta ei mängi. Ta lisas, et tänapäeval ajavad suurmeistrid kirimales kõik mängud viiki. Vastasin, et olen ajakirjast kirimalepartiisid vaadanaud ja tegelikult on need väga teravad. Ma ei teadnud, kas tohib ka saalis ringi käia või peab vaatama paigal istudes. See oli võimalik, sest partiisid näidati suurtel demonstratsioonlaudadel. Aga mõned pealtvaatajad kõndisid ikkagi ringi ja läksid mänge lähemalt vaatama. Lõpuks läks neid saali ette nii palju, et nad varjasid demonstratsioonlauad ära ja millegi nägemiseks oleks tulnud ise ka saali ette minna. Kui turniir läbi sai, tuli Rei ütlema, et pilet tuleb ka osta. Ma kahtlesin, kas pean seda tegema, kui tulin siia algselt mängijana. Läksin ostsin siiski teisest ruumist Tuulikute käest pileti. Tegelikult anti mulle ka piletiga sama palju maksev kingitus.

esmaspäev, märts 13, 2006

Hääl, kiri ja uni

Ei tea, kas mulle meeldiksid rääkimine ja inimeste hääled rohkem, kui kirja ei oleks veel leiutatud. Siis oli suuline kirjandus. Mõned on püüdnud mulle selgitada, et see tuleks kirjaliku asemel uuesti elustada. Aga suuliselt ei räägita edasi seda, mida ei taheta rääkida. Kirjalik tekst võib ülejärgmise põlvkonna jaoks arhiivis säilida ka siis, kui vahepealne põlvkond selle maha vaikib. Ja suuliselt ei hakka ma seda kõike üldse rääkima, mida ma kirja panen. On väljend, et mõni asi ei kannata trükimusta. Minu jaoks on olemas ka vahepealne liik asju, mis trükimusta juba kannatavad, aga hääldamist veel ei kannata. Ma olen välja pakkunud teooria, et suuliste ürituste järel on vähem unenägusid sellepärast, et seal ma mõtlen vähem. Praegu lisan veel teise oletuse, et ma mõtlen küll ka seal, aga füüsilise ähvarduse kohalolek tekitab stressi, mis kustutab järgmise öö unenäod.

Maantee. Kampaania. Kontsert.

Täna ühes unenäos arvasin, et Helina on minu õde.

Ei mäleta, kas võis olla sama unenägu, kus istusin vendadega Paide maja ees ja vaatasin oma vanu joonistusi. Iga pilt oli midagi erilist. Ütlesin, et minu jaoks on minu kolmeaastaselt joonistatud pildid tähtsamad kui elukutselise kunstniku omad, sest joonistan seda, mis on minu arvates kõige ilusam, aga elukutselisele kunstnikule ei tähenda minu pildid midagi, sest tema jaoks on ilusad teised asjad. Ütlesin, et me ei tohi rääkida, sest isa läks juba magama. Hakkasime liikuma mööda maanteed Tartu suunas. Püüdsime kätte saada meie ees jalgratastel sõitvat kahte tüdrukut, kellest üks oli pikkade valgete juustega. Vahemaa ei suurenenud ega vähenenud. Lõpuks saime nad siiski kätte, aga nad ei olnud ennam tüdrukud, vaid poisid. Siis märkasin, et kõrvalteel on need tüdrukud veel ka alles.

Eestis pidi toimuma järjest kaks rahvahääletust. Teine pidi esimese hääletuse teatud tulemuse korral küsima, kas te olete siis Venemaaga liidu sõlmimise poolt. Eitav tulemus võis Venemaad ärritada. Mõtlesin, et peaksin siiski liidu sõlmimise vastu hääletama. Praegu toimusid rahvahääletuse eelsed meeleavaldused. Klaus tahtis ka osaleda. Ütlesin talle, et ta läheks siis Venemaa saatkonna ette (Vanemuise tänavale) või Raekoja platsile. Klaus tahtis "Eesti Päevalehele" kampaaniaartiklit kirjutada. Mõtlesin talle soovitada, et ta esitaks selle avaldamiseks Kristeri kaudu, aga siis mõtlesin, et Krister saaks selle avaldada ainult siis, kui see kuidagi välismaaga seostada. Edasi leidsin koguni, et Krister võib olla kõigile toimetuse liikmetele minu kohta midagi halba rääkinud, mis põhjusel ei olegi "Eesti Päevaleht" ühtegi minu kirjutist avaldanud. Henn tuli, võttis "Eesti Päevalehe" tänase numbri ja hakkas ise sellele ajalehele rahvahääletuse teemalist artiklit kirjutama.

Kõndisin mööda Uut tänavat ja keerasin 6. keskkoolile järgnevate väikeste majade vahelt paremale, sest selles suunas jäi ülikool. Läksin koos ühe väikse poisiga. Tee seest ilmusid vahepeal käed ja taimevarred, mis sellest poisist kinni haarasid. Mind nad ei puutunud, sest ma olin suurem. Kui ma poisile appi läksin, jätsid nad kohe teda ka rahule. Koorid laulsid. Siin lasti kõlada lauljate endi häältel, mitte valjuhääldajal, et iga hääl kõlaks ruumi erinevas punktis. Siis muutus see ülikooli ruum aulaks, mille kohta öeldi, et see kannatab kõike. Kaks koori laulsid nägudega vastamisi. Enda vastas nägin ka vanaisa, kes vehkis kätega natuke vähem kui tema kõrval seisjad. Minu kõrval seisis Erik. Mina ja Erik laulsime natuke teisiti kui oli ette nähtud, tehes nalja, aga see ei kostnud välja.

Olime Riigikogu ja õpetaja Vahtra õnnitles sünnipäevade puhul minu klassikaaslasi. Mina neid ei õnnitlenud. Ühelt tüdrukult küsis ta ka, mis on saanud tema isast. Tüdruk rääkis, kuidas tema isa Saksamaal olles õnnetult surma sai. Läksin õuele, kus oli selle tüdruku väike kummalise välimusega vend. Hakkasin selle väikse poisiga koos üles-alla hüppama. Siis tuli mulle pähe, et nüüd võidakse öelda, et selle tüdrukuga pole ma tantsinud, aga tema väikse vennaga tantsin küll. Poissi taheti tema kummalisuse pärast panna kempsuvahiks. Seda ei saanud teha, sest seadus ei lubanud kedagi veerand kohaga tööle võtta, sest siis oleks olnud liiga väike palk. See poiss oli juba mees, aga ikka veel sama väike. Ta kogus käpikuid. Ta liikus elus nii vähe, et polnud kunagi isegi teisel pool maja käinud.

Läksin pimedate ühingusse maleturniirile. Kohtunik oli M. Kolk. Ta hakkas läbi praokil klaverikaane klaverit mängima. Särgava tuli ja tõstis kaane üles, pannes selle klaveri tippu. Rei ütles mulle, et ta kuulas kodus U. Tõnissoni muusikat ja see ajas uniseks. Ta küsis, kas ma tunnen U. Tõnissoni. Vastasin, et ühte sellenimelist tundsin juba varem, aga need on vist kaks erinevat isikut. Lamasin laua peal, olin unine ja pooleldi magasin. Hakati juba kellasid käivitama. Keegi ütles, et oma unisuse tõttu ma täna oma vastase Heigoga ei pahanda.

pühapäev, märts 12, 2006

Keel ja haridus

Eile oli juttu uuringutest, mille järgi emakeelse hariduse saajad on võõrkeelse hariduse saajatest targemad. Mõni teeks sellest järelduse, et siis tuleb kõik maailma lapsed juba rääkima õpetada inglise keeles. Tulemuseks oleks väga rumalate inimeste planeet.

Raamatud ja mäng

Täna jäid unenägudest meelde kolm raamatut. Esimeses ostsime tegelikult suurema hulga raamatuid, aga meelde jäi ainult pealkiri "Eesti enesetapud". Teises andsin mina välja Dostojevski "Idioodi". Kolmandas vaatasin Kerese "Malekooli" esimesest köitest Hispaania avangu varianti, millles igal käigul nuppe löödi ja kus mõlemad pooled said kiirelt võita. Mängudest mängisime unenäos õudusvaletamist, kus igaüks pidi midagi valetama, nii et jutt oleks võimalikult õudne.

laupäev, märts 11, 2006

Ajalehest ja raadiost

Eilses "Postimehes" häiris mind kõige rohkem lause, et mingite spetsialistide arvates olevat tülid seotud suhetega. Minu keelekasutuse järgi kui ma olen kellegagi tülis, siis mul ongi selle inimesega olemas halvad suhted. Erandi võiks teha, kui ma lähen kallale täiesti võõrale inimesele, siis võiks öelda, et ründasin inimest, kellega mul ei ole suhteid. Tundus, et ajakirjaniku arvates on tülid ja suhted kaks mõistet, millel puudub ühisosa.

*
Eile kuulasin ilmateadet raadiost nii tähelepanelikult, et see jäi mulle vist kõigist varasematest ilmateadetest paremini meelde. Meelde jäid järgmised temperatuurid: Ateenas +14, Pariisis +10, Londonis +7, Berliinis 0, Varssavis -1, Oslos -3, Peterburis -8, Helsingis -9. Vilniuse ja Riia kohta ei ole ma kindel, kas neis oli -2 või -3. Kõige rohkem panid imestama Pariis ja London, et seal ikka nii palju soem on. Kommentaariks lisaksin veel, et teatatakse linnade temperatuure, aga linnas on alati soem kui maal.

Loomadest vihmani

Olime Meelva õuel. Kõigepealt jälgisime seal olevaid metsikuid loomi, seejärel hakkasime mängima sulgpalli kaks kahe vastu. Rei oli vastaspoolel, aga tuli võrgu alt meie väljakupoolele, öeldes, et see on reeglite järgi lubatud. Palusin selgitada, mismoodi reeglid seda lubavad. Kuna keegi ei vastanud, läksin mängust ära. Valmistuti sauna minema. Klaus võttis sauna kaasa šampuse pudeli. Kuna midagi muud juua ei olnud, olin nõus erandkorras ka alkoholi jooma. Pudelist oli üle poole juba varem ära joodud.

Olime Paides, kus vanaisa Eduard oli voodis suremas. Üks naine ütles, et surnut tuleb pesta viinaga. Paide vanaema ütles, et seekord puhastab ta veega, sest viin jätab halva lõhna külge. Ta ütles, et tal on õigus otsustada, sest see on tema abikaasa. See mul ei olnudki meeles, mulle oli tundunud, et vanaisa on abielus selle teise naisega. Surija küljes oli kell, mis näitas sekundeid, kui palju tal on veel elada jäänud. Kui sekundid jõudsid nulli, hakkas vanaema tema silmi kinni panema ja teda vatiga puhastama. Aga ootamatult liigutas surnuks peetu veel suud. Ootasime natuke. Varsti olime kindlad, et nüüd on ta küll surnud. Aga siis hakkas ta uuesti rääkima. Seni oli ta olnud kõnevõimeta. Kuna tegelikult oli ta surnud juba ammu, siis kui tema lapsed veel noored olid, siis küsis ta nüüd, et kas Raivo läks õppima põllumajanduskooli või ühte teise kooli. Ma ei osanud sellele vastata, aga ütlesin, et Raivo on olnud bussijuht. Vanaisa küsis mult, kes mina olen, sest ta oli surnud ammu enne minu sündimist. Vastasin, et olen tema lapselaps. Parandasin, et lapselapselaps. Ta tõusis püsti ja kõndis majast välja.

Vaatasin pealt Harujõe ja ühe teise mehe malepartiid. Harujõe ütles oma vastasele, et tuleb mängida õieti. Ta lisas, et välgus mitte, sest seal ei saa aru ja kabes ka ei saa aru. Ütlesin, et kabet võiks mängida selliste reeglite järgi, et kõik nupud on tammid, aga viimasele reale jõudes muutuvad nad tavalisteks nuppudeks. Püüdsin ette kujutada, kuidas mäng selliste reeglite järgi läheks. Mõtlesin, et kabe reeglite kehtestamiseks on nii palju erinevaid võimalusi, et sellepärast ongi igal maal oma kabe versioon. Lugesin ühelt paberilt, et E. Loone on olnud balletiõpetaja. Edasi vaatasin rendžu või poolsalto või mingi muu nende sarnase mängu lauda. Kuigi ma tundsin mängimiseks selle mängu reegleid piisavalt, ei saanud ma aru lauale kirjutatud märkidest. Tundus, et seal on igale diagonaalile ka oma nimi antud. Ühele poisile pani teine poiss selle mängu eest hindeks kahe. Kuigi ta muutis varsti kahe viieks, oli esimene poiss kahe eest endiselt solvunud. Tema lohutamiseks kingiti talle selle mängu kohta kaks raamatut. Tal oli juba selle mängu kohta üks raamat olnud, aga seda ei leitud üles. Mõtlesin, et kui see poiss näeb, et need raamatud on keerulised, võib ta veel suuremasse masendusse sattuda.

Olin saatnud Baumannile viite oma võrgus rippuvale proosajutule. Ta vastas, et ta tõmbab selle endale homme. Mõtlesin, et tal on siis aeglane võrguühendus, et ta ei saagi asju ühe hetkega kätte. Ta lisas, et mul on praegu salastatus peal, aga ta saab selle maha võtta. Vaatasin, et ekraanile on tõesti kirjutatud venekeelsed sõnad "saljane" ja "avalik". Ma ei teadnud, kas need kehtivad kõigile. Siis tuli Baumann uksest sisse ja ta oli selle jutu juba läbi lugenud. Mulle ei meeldinud, et mul on selline nägu, et talle peaks tunduma, et ma andsin talle enda arvates midagi väga head lugeda. Tegelikult ma polnud üldse kindel, kas talle see jutt meeldis. Ise ma Baumanni nägu kunagi ei vaadanud. Läksin akna juurde. Toomas seisis aknalaual ja oli teinud õhuakna ülemise otsa eraldi aknaks. Vihma hakkas sadama. Olin rahul, et sellel algaval suvel ei ole pidev põud. Pilv oli siiski väike ja võis arvata, et kogu Eestis sadu ei tule. Ei olnud kindel, kas siingi saab asfalt korralikult märjaks, aga õnneks oli näha, et vihma oli sadnud ka juba varem, sest maas oli lompe. Mulle tundus, et pilvedega on midagi juhtunud - vihm sadas justkui valesti, langedes täiesti otse.

reede, märts 10, 2006

Kuningas ja minister

Meie kuningas ei ole meiega sünnilt samast rahvusest, aga ta on meie rahvuse marurahvuslane. Ta tahab kuulutada oma päritolumaale sõja.

Minister on sõja vastu, sest kuigi ta on meiega samast rahvusest, ei ole ta marurahvuslane. Ta räägib meile, kui loll kuningas on, korrates temalt kuuldud sõnu. Kõik nõunikud hakkavad naerma. Nad arvavad, et nad naeravad kuninga üle, aga tegelikult naeravad nad sellepärast, et minister oskab naljakat häält teha. Kui neile oleks lastud lindilt kuninga enda häält, ei oleks nad naerma hakanud. Ministril on lint olemas, aga ta ei kasuta seda, sest kuninga aktsent ei ole naljakas, vaid kole.

Kindlus

Unenäos näitas õpetaja Schulz Euroopa kaardilt Bulgaariat ja ütles, et seal elavad bulgaarid, kes ei ole samad, kes bulgaarlased. Vaidlesin vastu, et üks rahvas on bulgaarlased ja teine Venemaal elanud bulgaarid ehk bulgarid. Küsisin Arturilt, kus Venemaa punktis see rahvas täpselt elas, sest varem ta teadis. Artur ütles, et ta enam ei mäleta. Äsja hõivatud kindlust hakkas ründama üks metsik rahvas. Sellel õnnestus isegi kindlusesse sisse tungida, kuigi oli teada, et ta lüiakse uuesti välja. Lahingu alguse puhul hakkasid seinu katvad mustvalged maalid muutuma värvilisteks, nagu nad olid alguses. Õpetaja seletas, et too sajand, kui see lahing toimus, oli maalide tegemisele veel lähemal kui tänapäev, mistõttu maalid ei olnudki veel nii tuhmunud kui praegu. Kõndisin tagasi meie peatuspunkti mööda suure maja servas olevat koridori. Selliseid servakoridore oli varem unenägudes psühhiaatriahaigla kohta. Selgus, et varsti hakkame Tartusse tagasi sõitma.

Kõndisin alla Vanemuise mäest. Nägin enda ees Kristinit ja veel ühte klassiõde. Praegu võis klassikaaslasi linnas palju liikumas näha, sest kogu klass pidi kogunema kindlaks kellaajaks kuskile Näituse tänava kanti. Läksin koos õe Pille ja veel kellegagi. Pille rääkis, et kui me vanasti läksime Kaunase puiestee lähedal olevale viljapõllule ja üks naine keelama tuli, siis mõned meist hakkasid käituma sama halvasti kui see naine, hakates ise ka keelama. Mäletasin tõesti, et kui oli juba vilja tallamist keelatud, siis arvasin, et järelikult ei tohigi seda teha. Vanemuise ees kasvas ka mingi teravili ja Pille hakkas nüüd selle keskele minema. Mina läksin edasi, sest tahtsin eemalduda suurest koerast, keda hakati keti otsast lahti laskma. Selgus, et koer läks teises suunas, aga ma läksin ikkagi edasi. Kuulsin veel, kuidas Pille ütlles Piretile, et ma kirjutan küll Piretist internetis, aga mul ei olnud talle tegelikult peale tere midagi öelda.

Vennad näitasid õudusmultifilme, mille oli joonistanud vist Priit Pärn. Vahepeal läks televiisor pärisfilmile, mida minu selja taga olijad juba vaatama hakkasid, aga siis õnnestus mul vahetada kanalit tagasi multifilmidele. Järgmiseks olin Oudekki sünnipäeval, kus tundus, et hakatakse samu õudusmultifilme näitama. Olin Oudekkile öelnud, et ta mind oma sünnipäevale kutsuks, mida ta oligi teinud. Peale minu oli ta veel kutsunud minu nooremaid vendasid ja enda klassiõdesid. Mulle ei jäänud kunagi meelde, kas Oudekkil on külas samad klassiõed, kes eelmistel kordadel, või uued. Vahepeal oli Oudekki elanud mõned aastad Venemaa linnas Kingissepas. Ma ei teadnud, kes ta sünnipäeval siis käisid, sest klassiõdedel oleks sinna kauge minna olnud. Üks Oudekki klassiõdedest vaatas meie puuklotse ja küsis, kas ma võtsin eesmärgiks igale klotsile auk sisse puurida. Vastasin, et kõik augud ei ole minu puuritud. Arvutasin mõttes, et sündisin 1977, sellest 1970 maha lahutada on 7; Toomas sündis 1985, 1980 maha lahutada on 5; ja 7 pluss 5 on 12. Kuuldavalt ütlesin, et Toomas on minust 12 aastat noorem ja tal oli minust 12 aastat rohkem aega neid auke puurida. Mõtlesin, et kui Oudekki kutsub enda sünnipäevale klassikaaslasi pärast kooli lõpetamist, siis võin mina ka kutsuda - Eriku või kellegi. Otsustasin seejärel, et ma ikkagi ei kutsu, sest eelmistel aastatel ma juba ei kutsunud, mistõttu paus on juba sees.

neljapäev, märts 09, 2006

Kõndijad

Tänaval kõnnivad kaks jalakäijat, kes üksteist näo järgi tunnevad, aga lähemalt mitte. Üks kõnnib ees ja teine natuke maad temast tagapool. Aga nende liikumiskiirus on täpselt sama. Vakgusfoori taga jäävad nad kõrvuti seisma. Kui tuleb roheline tuli, hakkavad nad korraga endises tempos kõndima, minnes seega edasi kõrvuti. See ei meeldi kummalegi. Üks neist kiirendab teisest lahti saamiseks sammu, aga juhuslikult kiirendab teine samal hetkel sama palju sammu. Esimene seepeale aeglustab kõnnakut, aga sama palju nagu teeb seda juhuslikult samal ajal ka teine jalakäija. Esimene vaatab juba, et lahtisaamine on lootusetu ja ütleb: "Tere." Nüüd on teine kindel, et esimene on kogu aeg tahtnud temaga koos minna. Talle see mõte ei meeldi ja teretamise asemel vastab ta: "Mul on kiire." Nüüd teab teretanu, kuidas temast lahti saada. Ta jääb hetkeks seisma, sest kiirustaja ei saa ju seisma jääda. See lähebki edasi. Tahajäänu kuuleb, kuidas eesminejal heliseb mobiiltelefon ja ta ütleb torusse: "Praegu üks hull jälitas mind, aga ma näitasin talle koha kätte."

Anekdoot unenäost

Täna juhtus unenägudes seda, et üks naisesineja tantsis ja võttis tantsides kõik riided seljast. Selline komme oli esinejate hulgas juba aasta varem levima hakanud. Peale esinemist ütles see naine: "Ma olen kõige tähtsam, sest ma tantsisin paljalt linnavalitsusele."

Mängisin maleturniiiril, kus sain 7 võimalikust 3 punkti, mida oli natuke vähem kui eelmistel kordadel. Jäin taha isegi mõnedest lastest. Selgus, et kaks esimest vooru olid olnud lühikese mõtlemisajaga. Mängu ajal ma seda ei teadnud. Võibolla olin tegelikult mõtlemisaja ületanud, ainult et ka vastane ei olnud seda märganud, mistõttu sain võidu. Ootasin, et trükitaks välja turniiritabeleid. Jagatigi lehti, millel olid tulemused, aga mitte turniiri paremusjärjestus, vaid erinevate klubide liikmete omavahelised tulemused. Mind ei olnud arvatud ühegi klubi liikmeks, kuigi seda oleks saanud teha nii spordikooli kui ka Tartu maleklubi näol. Ehk sellepärast, et mind ei peetud nii tugevaks, et minu edus kindel oldaks. Peebo oli öelnud, et Tartus ei ole maleklubi. See-eest oli olemas Tartu lähedal suur Ülenurme maleklubi. Mõtlesin, et ma ei peagi ootama turniiritabeli väljatrükkimist, vaid võin ära ka minna, sest tabel pandakse ka internetti. Koduteel sattusin täiesti võõra linna tänavatele. Seal olid valgete joontega kaunistatud kivimajad. Läksin bussi peale. Kontroll oli peal ja ütles mulle, et ma pileti ka augustaks. Püüdsin seda teha, aga pilet ei tahtnud kompostrisse sisse mahtuda. Kontroll ütles, et see komposter ei tööta. Proovisin siis teist kõrval olevat, samal ajal kui kontroll kaugemale läks. Teisega sain piletisse vaevaga ühe suurema ja ühe väiksema augu, aga auke oli vaja rohkem. Kui mulle oleks nüüd liiga väikse aukude arvu eest trahvi tegema hakatud, oleksin saanud juba vaielda, et midagi paberis siiski on.

Avastasin, et poeesia list oli likvideeritud, sest oli tekitatud seda ja veel mõnda asendav Tartu kirjanduse list. Sellega ma ei kavatsenud liituda. Poeesia listi kadumise juures oli halb see, et minu mõned luuletused võisid olla kirjas olnud ainult selle listi arhiivis.

Pille ütlles, kellelt ta kirja sai. Küsisin, kas see isik kirjutab siis kõigile meie pere liikmetele - mulle ta kirjutas, et kirjutab kooli jaoks minu luulekogu analüüsi.

Läksin loengusse, mida pidas mingi pikka kasvu filosoofia osakonna õppejõud. Ta ütles, et räägib neile, keda eelmisel korral ei olnud, ühe asja uuesti. See käis ka minu kohta, sest olin puudunud suurest osast tema loengutest. Ta ütles, et pärast laulame ka. Ma oleksin laulmiseks teistega koos püsti tõusnud, aga ei kavatsenud suud liigutada. Pealegi olin unine. Õppejõud rääkis, et Tallinna ülikooli loomist toetatakse igast küljest. Ta joonistas selle kohta kriidiga tahvlile skeemi. Mõtlesin, et mina olen kuulnud rohkem, et kõik on Tallinna ülikooli asutamise vastu, aga see võib tulla sellest, et olen Tartu Ülikooli üliõpilane, kus vastaseid on rohkem. Mõtlesin, et Tallinna ülikooli loomist võivad toetada need, kes tahavad saada Tartu Ülikooli õppehooneid enndale ärihooneteks. Õppejõud ütles, et peale Tallinna ülikooli loomist saaksid seda toetanud poliitikud tulla Tartu Ülikooli. Loengus oli hulk tipp-poliitikuid, kes õppejõu juttu pidevalt vaikselt kommenteerisid. Nad tegid alati igal pool nii ja ei suutnudki vait olla. Õppejõud ütles, et ta räägib meile ühe anekdoodi. Anekdoot oli selline:
Oli kord lohe, kes sõi esimesena tibusid. Tema juurde tulid inimene ja üks väike loom. Väike loom ütles lohe kohta: "See on minu kiisu." Inimene ütles lohet nähes: "See on minu lehm," ja istus talle selga. See lohe sõi esimesena hiiri. Kumba ta pidas hiireks, kas seda väikest looma või seda inimest?

kolmapäev, märts 08, 2006

Loomad. Kaubandus. Statistika.

Teistele loomadele võivad inimesed tunduda väga koledatena - inimesed on väga piklikud, samal ajal kui teised loomad on ümmargusemad. Eriti kole võib tunduda riieteta inimene, sest tal pole karvkatet, sulgi ega soomuseid.

*
Poes oli räägitud nii:

- Kas teil vannimütse on?
- Ei ole. Meil on mütsidest ainult rullimüts ja dušimüts.

*
Minu kummagi trükitud luulekogu tiraaž on 500 eksemplari. Kummastki ei ole kõik eksemparid omanikku leidnud. Sügisel üles riputatud kolmanda elektroonilise luulekogu külastuste arv ületas täna loenduri järgi 500 piiri. Ei tea, kui palju on seal korduvaid külastajaid ja kui palju neid, kes sealt pikemalt lugemata lahkuvad. Aga külastajaid tuleb sinna ka edaspidi.

Uurimisteema

Nägin unes, et läksime ühte põhjaläinud laeva uurima. Aga laeva kõige alumisele korrusele me ei jõudnudki, sest enne käskis ema ümber pöörata. Ta nimelt tundis mingit halba lõhna ja hakkas kartma, et võime seal laibamürgituse saada. Kui olime tagasi läinud, ütles Marika, et seal oli olnud kohe näha, kuidas aurud tõusevad. Vastasin, et filmides antaksegi lõhna auruna edasi, aga päriselt seda seal ei olnud ja mina ei tundnud lõhna ka mitte. Mõtlesin välja oma järgmise uurimistöö teema. Selleks oli "Progress ja regress Ida-Euroopa kultuuris 20. sajandil". Ütlesin, et Saksamaad vist ei saa Ida-Euroopa riigiks lugeda. Töö jaoks kavatsesin kirjutada ilukirjandusteostest välja lõike, kus autor räägib progressist või regressist, samuti kohti, kus progressi või regressi on näha kaudsemalt - näiteks joomise teema puhul. Lisaks kavatsesin võrrelda neid kohti tegelike ajaloosündmustega. Hakkasin mõtlema, milliseid ilukirjandusteoseid kasutada. Ühena otsustasin üle lugeda "Tõe ja õiguse" esimese köite. Leidsin, et valitud uurimisteema on minu varasematest teemadest kirjanduslähedasem. Ma ei teadnud, kas ma oleksin selle teema valinud, kui Helina ei õpiks kirjandust. Lisaks kirjandusele kavatsesin töös natuke rääkida ka kujutavast kunstist, aga seda mitte ise pilte hinnates, vaid lähtudes sellest, mis nende piltide kohta varem kirjutatud on.