Oma luulet lugedes ma valgun üle välja,
rohujuured nõnda saavad kustutatud nälja.
Rohus kasvab õiekesi, liigub tillukesi -
nemad viivad oma urgu minust killukesi.
Oma luulet lugedes ma kasvan üle maade.
Kasv on nõnda kiire, et sellest tuleb saade.
Minu luulet sisaldades särab minu aju.
Särab sellest hoolimata, et ta muud ei taju.
esmaspäev, märts 06, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar