esmaspäev, mai 22, 2006

Unenägusid segatult

Nägin paaris tänases unenäos, et mul läks maleturniiri lõpp nii kehvasti, et viimases voorus langesin eelviimasele kohale. Sellest hoolimata ma saalis ringi käies naersin. Nüüd võis mõni öelda, et maleraamatu koostamine hävitas mu mänguoskuse, aga tegelikult oli selle koostamisest mõnda aega möödas ja koostamise ajal mängisin just paremini. Minust tulid ette nii Tõnu kui Klaus, kellest ma varem ennast alati tugevamaks olin pidanud, aga nüüdsest vist kunagi enam poleks pidanud. Samuti Ariel, kellest olin ennast ka tugevamaks pidanud, aga kes minust tavaliselt siiski ette tuli. Tegelikult läks mul kehvasti vist sellepärast, et tegemist oli hooaja esimese turniiriga. Need olid mul varem ka halvasti läinud, samas kui hiljem olin vormi läinud. Lehitsesin Volperti koostatud raamatut. Selles oli ühel leheküljel öeldud, et mida paksemaks lähevad ajalehed, seda suuremaks muutub ajakirjanduse võim. Mõtlesin, et paksust ajalehest ei jõua kõike lugeda, aga selles on rohkem asju, millest kirjutatakse.

Olime ühes suures majas, kus meile räägiti, et kui ühes toas hapnik lõppeb, siis seda võib kuulda jutuajamise sisust teise tuppa, aga lämbujad ise ei pane midagi tähele, nemad lihtsalt surevad. See maja oli vist Kuul, kus tundus kõikjal aegamööda hapnik lõppevat. Mõned läksid teisele poole ust ja hakkasid hõljuma, nagu ei oleks seal tõesti enam õhku. Läksime välja, kus vähenevas hapnikus oli veel üks küla, kus elasid inimesed. Kui lähemale läksime, siis selgus, et need inimesed on indiaanlased. Ott ütles, et parem on ennast ära tappa kui metsiku suguharu kätte langeda. Keegi ennast siiski tapma ei hakanud ja indiaanlased meile ka eriti midagi ei teinud. Mart Laar kutsus inimesi oma usku. Talt küsiti, mis usk see on. "Moosese usk," vastas Laar. Talt küsiti, mis raamat on selle usu pühakiri. "Moosese," vastas Laar. Hakkasime minema Kuu sisemusse, samal ajal kui hapnikut jäi vähemaks. Hoiatasin teisi, et keegi ennast nüüd ära ei tapaks. Tundus, et Kuu sisemuses on teine Kuu koos piisava hapnikuga, nagu raamatus "Totu Kuul". Krister rääkis, et tema vanemad töötavad teatris ja sellest ta teab, et asju püütakse teatris, kus me olime, teha uut moodi. Hakkasime tegema uuesti kõike, mida olime seni teinud. Siis tegi koristaja ühte asja teisiti. Krister märkas seda ja itsitas.

Lugesin ajalehti. Mõtlesin, et "Tartu Postimees" on teisest linnast tulnule sama huvitav kui mulle Paidesse minnes "Järva Teataja", peale selle ilmub "Tartu Postimees" veel sagedamini, mis küll ühe numbri põhjal välja ei paista. "Eesti Päevalehes" kirjutati, et kui rahval on valimisõigus, siis see tähendab, et rahvas ei ole vaba, sest ta ei saa valimistulemusi kontrollida. Teises artiklis oli öeldud, et rootslastel on nii suur rahapuudus, et eestlased peavad neile raha laenama. Seejuures oli Rootsi palju rikkam maa. Kui lehtede lugemise lõpetasin, oli kell juba pool seitse. See tähendas, et sel päeval ma enam kooli ei jõua, sest tunnid saavad läbi. Mõtlesin, et ma ei unusta asju mitte ainult unenägudes, vaid ka päriselt, kuivõrd olin kooli minemise ära unustanud. Tundsin ennast ka väga väsinuna. Helena kohta oli ka räägitud, et ta teeb väga pikki tööpäevi ja seejärel magab väga kaua. Praegu küsis isa, kas Helena elab Kuu tänaval. Tema aadressi oli vaja, kuna telefoni ei võtnud ta tavaliselt vastu. Vastasin, et minu teada ei ela ta enam Kuu tänaval, vaid Elvas. Isa küsis, kas Helena ID-kaarti kannab kaasas. Ema vastas, et kannab küll. Selle abil sai ka teda otsida. Läksin välja. Mõtlesin, et võibolla ei olegi kell pool seitse õhtul, vaid pool seitse hommikul. Sel juhul oleksin ma veel tundide alguseks kooli jõudnud. Maja nurgal olid Ariel ja Lauri K. Nad näitasid mulle tükki 125 000 kroonisest. Sellise rahatähe olin Klausilt hiljuti saanud ja see oli mulle suurt rõõmu teinud. Nemad olid järelikult selle mult varastanud ja tükkideks rebinud, mis tekitas masendust. Läksin neile kallale. Artur rääkis, et see, et keegi sai 125 000 kroonise, ei tähenda, et ta palju raha sai. Sain ise ka aru, et sellised rahad olid Saksamaal käibel ainult hüperinflatsiooni ajal ja hiljem võeti neilt kõvasti nulle vähemaks. See polnud veel päris inflatsiooni tipphetke oma, sest hiljem läksin numbrid veel suuremaks. Aga see oli siiski väga väärtuslik, sest oli haruldane. Lauri K. näitas mulle nüüd tervet 125 000 kroonist. See tähendas, et minu oma oli ikkagi tervena alles, olin selle lihtsalt maha pillanud ja sain nüüd tagasi. Jätsin nad nüüd rahule. Olin ühes võõras kohas. Sinna tulid Ivo ja Ariel, kes olid kõhnemad kui senine Ariel.

0 vastukaja: