kolmapäev, september 13, 2006

Unenäod Stalini ja rongiga

Otsustasin, et mina lasen Stalini koosolekul maha. Enne kavatsesin teda ähvardada, sest kohe tulistamise korral oleksid teised mind ennast ka maha lasknud. Võibolla oleksime mina ja Stalin pannud relvatorud vastakuti ja korraga tulistanud. Stalinile ei tohtinud jätta võimalust kutsuda nupuvajutusega oma ihukaitsjaid. Ma ei olnud kindel, kas selles ruumis selline nupp ongi. Ja ei olnud ka kindel, kas seal majas Beria ihukaitsjate kõrval on veel ruumi Stalini ihukaitsjatele. Ajaloolase hääl ütles, et mõistatuseks jääb, miks täitsid kõik Stalini käske. Mõtlesin, et see tuli hirmust. Mind haaras veel praegugi täielik õudus, et Stalin on kunagi olemas olnud.

Sõitsime bussiga Peedu suunas. Mõned meist toetusid vastu bussiust. Üks vanatädi tuli ja hakkas ühte last selle eest tuuseldama. Selle peale tuli ka ema ukse vastast ära, kuigi täiskasvanule poleks see vanatädi midagi teinud. Lapse puhul oli karta, et vanatädi avab ukse, et laps sõidu pealt välja kukuks.

Läksin hommikul bussijaama, et sõita Tallinnasse ühele maleüritusele. Bussijaamas kohtasin Reid, Sveni ja Karbat, kellega ma koos sõitma pidin. Sain teada, et Sven ja Karba olid kaalunud ka rongiga minekut. Rei andis mulle rongisõiduplaani. Tagasi sõitsingi üksi rongiga. Enne Tartut oli kolm peatust, tundus, et võibolla tuleb neid ka väiksemate näol rohkem. Esimene peatus oli Aegviidu. Mõtlesin, et siin ma saan ajalehe. Aga ei saanud. Taipasin, et kui ma ajalehe saamiseks midagi ei tee, siis ma ei saagi teda. Kohe tuli teine peatus Tapa. Tapa raudteejaam oli väga Aegviidu sarnane. Väikseid peatusi siiski ei olnud. Kolmas peatus oli Põltsamaa. Seal väljusin rongist, et osta endale putkast ajaleht. Läksin joostes putka suunas, kuid enne selleni jõudmist mõtlesin, et niimoodi võib rong vahepeal ära sõita. Nii ma ei jooksnudki putkani, vaid keerasin enne ringi ja jooksin rongi tagasi. Seni oli sõit läinud kiiresti, kuid nüüd hakkas aeg venima. Näitasin Klausile, et ma heidan pingile pikali ja magan. Klaus ütles, et nii võib külm hakata. Vastasin, et mul ei ole külm. Nüüd heitis ka Klaus pikali. Rääkisin edasi, et mõni võib lamamist keelama hakata. Mulle tuli nimelt meelde, mis juhtus Peedu bussis. Järgmisel istmel istuv vanatädi sai nähtavasti minu jutu pealt kuulmisest mõtte õiendama hakata. Ta oli pannud seljatoele oma jopi ja nõudis nüüd, et ma ei puutuks vastu tema kapuutsi. Läksime natuke maad enne Tartut maha. Kõndisime põllul. Oli kevad, ja vili oli mõned sentimeetrid kõrge.

0 vastukaja: