neljapäev, november 30, 2006

Joonistusplokk. Raadio ja tolmukübemed.

Nägin unes, et vaatasin oma joonistusplokki. Mulle ei meeldinud, et sinna on peale minu veel keegi joonistanud. Esimesest võõras pilt tundus olevat mõne külalise oma, teine Klausi oma. Klaus oli ühe inimese joonistanud nii, et oli aru saada, mis soost see oli. See ajas mind vihale. Ütlesin Klausile, et inimest ei joonistata niimoodi. Kolmas võõras pilt oli ka Klausi tehtud, aga see oli üsna hea. Seal oli muuhulgas kitsas lilla inimene. Mõtlesin, et see võib olla inspireeritud sellest, et mina kannan lillat kampsunit. Mõtlesin, et ma peaksin Klausi minu joonistusplokki joonistamise eest kohtusse kaebama. Kellegi kohtusse kaebamiseks ei pea selle inimese peale vihane olema, vaid peab olema mingi lahendamist vajav vaidlusküsimus. Niklus kaebas oma ema kohtusse arvatavasti just selleks, et asi kultuurselt lahendada. Klaus tuli minu tuppa ja hakkas riiulist maleraamatuid uurima. Ta võttis kapist välja ühe paksu raamatu, millest ma õieti ei mäletanudki, mis raamat see on. Ütlesin, et seal on mingid partiid. Klaus ütles, et partiisid ta ei taha. Ütlesin talle, et ta vaataks lõppmänge. Klaus panigi valge paberi peale raamatust ühe vankrilõppmängu ja hakkas nuppe tõstma ning nuppe kandvaid ja nende ületatud maleruute maalima. Ruudud tulid nii suured, et terve laud ei mahtunud paberi peale ära. Kui Klaus oli maalimise lõpetanud, tegin tema pildile veel teise tooniga ruute juurde. Ühe ruudu keskele tegin ka teist värvi laigu. Värvid hakkasid kokku voolama. Mõtlesin, et mul ei ole vaja Klausi kohtusse kaevata, vaid ma võin ka tema maalitud pildid plokist välja rebida ja tema kätte anda. Ploki esimeses otsas ma olin juba oma pilte lahti rebinud.

Nägin unes, et kõndisime trepist üles ja räägiti, et inimesed võtaksid oma elu enda kätte. Kõige parem olevat, kui nad ettevõtjateks hakkavad, sest ettevõtjad on Inglismaa käed. Jõudsime majja, kus me istusime ümber pikliku laua. Mängis muusika. Tundsin, et ma olen muusika sees. Edasi hakati raadios rääkima, et Jane ema on Anna Haava. Ütlesin, et see ei ole võimalik. Seni olin konspekteerinud, aga nüüd lõpetasin selle ära. Jutust selgus edasi, et Anna Haava tütar peab olema hoopis Mari-Leen. Aga see oli ka vale, sest Anna Haaval meest ega lapsi ei olnud. Raadios lõppes laste unejutt. Seda oli lugenud üks vana naisnäitleja. Nüüd ütles ta, et lapsed magama läheksid. Ta korrutas veel pikalt, et minge-minge, minge-minge, minge-minge. Eristasin langevates tolmukübemetes kübemeid ja raasukesi. Kui ma seda kuuldavalt ütlesin, arvas Tõnu, et raasukesed kukuvad peast. Seda ma eitasin. Siis ütles Tõnu, et kübemed langevad ja raasukesed kukuvad kiiremini. Sellega olin nõus.

0 vastukaja: