Kaisukaru

Nägin unes, et kõndisin mootorsaega läbi Kitsa tänava kõrval oleva pargi ja lõikasin rohukõrsi. Seal viis isa läbi luulekonkurssi, kus hulk tüdrukuid kirjutas luuletusi. Isa tegi mulle mingi märkuse. Protesteerisin, et mina saagisin enne. Siis mõtlesin, et niimoodi ma segan luuletuste kirjutamist. Vabandasin. Üks konkursil osalev poiss kirjutas minu kohta naljauudise, et ma kõigepealt ütlesin: "Poetess!" (mis oli sõim), aga varsti siiki ka: "Vabandust!" Tegelikult ei olnud asi nii. "Poetess!" ei öelnud mina, vaid üks teine kohalolija. Mõtlesin, et pean sel teemal ka ise kirjutama, et tõde selgitada.

Teises unenäos ütlesin, et meie auto tuleb maha müia. Ema vastas, et autost ei saa loobuda, sest ühel mehel läheb seda vaja, et sellega raamatuid laiali vedama hakata. Ema rääkis veel, mis talle minu arvamuste juures ei meeldi. Ütlesin, et ma ei saa midagi aru. Siis ütles ema, et ma peaksin töökohta taotlema - ilmusid kuulutused, et ajalehe "Universitas Tartuensis" ja ajakirja "Vikerkaar" toimetustes on kummaski üks vaba töökoht. Ma ei hakanud neile siiski helistama. "Universitas Tartuensis" pakkus tööd telefoni vastuvõtjana, mis mulle ei sobinud, sest ma ei saa inimeste hääldusest aru. "Vikerkaarele" ei helistanud ma sellepärast, et kummaski toimetuses poleks nagunii mulle töökohta antud. Muidu oleks toimetuses töötamine suhteliselt meeldiv olnud. "Vikerkaarele" ma oleks andnud täiesti uue näo, lükates tagasi isegi Jaan Kaplinski kaastöö, kui seal mõni roppus sees oleks olnud. Võibolla oleks mulle isegi tööd antud, sest varem on ka noori toimetajaid tööle võetud. Aga ma ei hakanud ennast sinna pakkuma, sest mul oleks toimetuse ruumis istudes halb hakanud. Ema ja isa läksid kodust ära. Mina lamasin oma voodis ja mul oli käes minu mängukaru. Avastasin, et karul on kaelas helmestest kaelakee, mida ma polnud varem märganud. Rääkisin sellest Tõnule. See oli mul teine selline karu. Võibolla esimesel ei olnud sellist keed olnud. Võtsin teki all karu kaissu. See tegi karu ühe jala õmbluse katki, nagu olid kiiresti katki läinud ka esimese karu jalad. Vene psühholoogid olid uurinud laste kujutlusi, sealhulgas teemat, kus lapsed oma mänguloomadega tutvuvad. Üks mees oli küsimusele enda kohta vastanud ühe sõnaga - Kaliningradis. Ise elas ta ida pool. Lapsed said saata lastesaatele küsimusi, millele seal vastati. Palju esitati küsimust, kas üks vene naiskirjanik, kes oli kirjutanud raamatu, kus üks tegelane oli mängukaru, on veel elus. Vähe küsiti, kas see karu on veel elus. Võibolla oleks lapsed muidu ka seda küsinud, aga enne kirja posti panekut võisid nende vanemad mõjutada neid küsimust ümber tegema. See kirjanik oli elus küll, aga tema raamatu ilmumisest oli juba aastaid möödas. Kui ühe lapse ema oli saanud 50-aastaseks, oli laps arvanud, et nüüd sai ema nii vanaks, et ta sureb. Hakkasin karu kaenlas hoides kägardunud asendis mööda korterit ringi lendama. Suures toas sõin lennu pealt ühe viinamarja.