Trepist üles

Nägin unes, et läksime trepist üles. Trepil küsisid kopsukliiniku arstid mult, kas ma tean, kus asub kopsukliinik. Ma umbes arvasin teadvat. Nad seletasid täpsemalt. Nad andsid mulle selga märja särgi. Kahtlustasin, et selle kaudu nad võivad mind mõnda kopsuhaigusesse nakatada. Trepi lõpus tuli ennast ronimispuudest üles vinnata. See läks mul raskelt. Minu järel tuleval Kristeril läks veel raskemini. Õpetasin teda, kuidas seda teha. Kohe öeldi mulle, et ma tegin midagi valesti. Arvasin algul, et tahetakse öelda, et ma ajasin Kristeril ronimise nurja, kuid siis sain aru, et probleem oli selles, et teisi võistlejaid ei tohi võistluse käigus abistada. Üleval sain ka aru, miks oli särk märg - siin hakkas nii kõvasti higistama. Istusime maha ja rääkisime natuke. Koosoleku juhataja leidis, et talle vahele rääkida ei tohi. Karistuseks andis ta mulle ja veel paarile inimesele ühise kollase kaardi. Kartsin, et varsti võib sellele järgneda punane. Üks väike tüdruk tuli ja istus minu juurde. Ta põhjendas seda sellega, et kasutatavat selliseid kombinatsioone, et mehed ja naised istuvad kõrvuti. Vaidlesin vastu, et koolis ei istu. Kui ta oli natuke aega minu kõrval istunud, öeldi, et ta on seal juba liiga kaua olnud ja peab lahkuma. Tegin, nagu oleksin tema lahkumise vastu, kuigi tegelikult oli mul ükskõik, kus ta on. Ta läks minu isa juurde. Seal tuli tal suust punast morssi väja, või tuli see isa suust talle pähe. Tegin nalja, et antigi punane kaart. Nüüd oli mul juba ükskõik, kas antakse punane kaart.

Olin Paide maja suures toas. Seal oli ka vanu joodikmaletajaid. Nad rääkisid, et kasiinos muutuvad väljamakstavad summad järjest väiksemateks. Tahtsin hakata koos nendega ühte malepartiid analüüsima, aga nupud ei tahtnud laua peale püsti jääda. Võtsin teise malelaua, aga sellega osutus lugu veel hullemaks. Tundus, et asi võib ka selles olla, et põrand on viltu. Üks vanamees virutas ühte mööbliks olevat lauda, nii et selle jalad hakkasid logisema. Ütlesin, et ma kutsun talle politsei. Ta ähvardas, et ta ei lase mul seda kutsuda. Ütlesin, et siis kutsub Henn - Hennul on mobiiltelefon. Vaatasin veel lauda, öeldes, et ei tea, kas see jääb nüüd üldse püsti. Isa ütles kõrvalt, et jääb küll.

Seisin bussipeatuses. Minuga samas peatuses seisid veel suhteliselt lühikesed poisid. Teisel pool tänavat olid bussipeatuses nendega sama vanad tüdrukud. Need poisid ja tüdrukud hakkasid üksteisele üle tänava imelikke asju hüüdma. Poisid alustasid ja tüdrukud hüüdsid vastu, et neile kõlbab ükskõik milline poiss. Kolmandas kohas istusid reas väiksemad lapsed, kes kuulasid vaikides ja võibolla isegi ei kuulanud. Nemad tundusid kõige mõistlikumad. Aga ma ei hakanud neid selle eest kiitma, sest varsti võisid nad kasvada samasugusteks. Hakkasin bussiga kodu poole sõitma. Buss oli täis. Olin eesotsa pool. Mõtlesin, et ei tea, kui buss millegagi kokku põrkab, mitu esimest inimest kannatada saab. Valmistusin minema bussi pealt maha pimesi, nii et võisin peatusega eksida. Väljusin siiski õiges peatuses. Peatuse lähedal lebasid tee peal maas üks mees ja üks naine. Kui ma neist mööda läksin, ütles see mees naisele, et ta teeb minuga midagi halba, selle eest, et ma seda naist vaatasin. Tegelikult olin vaadanud rohkem mehe poole ja sedagi mitte eriti hoolega. Esimesest hoovist ma läbi ei läinud, sest seal oli veel palju selliseid inimesi. Tahtsin minna läbi teise hoovi, aga ei saanud ka seda teha, sest seal oli neid veel rohkem. Selgus, et siin toimub Eestisse põgeneud inimeste kogunemine. Läksin ringiga ümber järgmise maja, sest seal inimesi ei olnud.

Ühed kooliposisid, kes olid maleturniirilt puudunud, küsisid, kas turniir oli huvitav. Ütlesin, et sain vähe punkte, aga tegelikult oli huvitav mängida. Kolk rääkis, et üks minu vastane oli rääkinud, et ma leiutasin avangus uue manöövri, kuidas viia ratsu algseisust a8-lt b8-le. Ütlesin, et see oli vajalik, sest võitlus käis punkti c6 pärast. Olin ratsumanöövri teostanud niimoodi, et ma seejuures arengus maha ei jäänud. Kolk pani analüüsimisks seisu arvutisse peale, kuivõrd lauale pannes olid nupud ümber kukkunud. Ta rääkis, et minu vastane oleks saanud enametturi ja selle abil võidu. Mina arvasin, et ühe enametturiga ei oleks veel üldse nii kerge võita olnud. Kolk küsis, miks vastane ei löönud ratsuga b7 etturit, kui ma oleksin löönud ta ratsu, siis oleks ta löönud b7 odaga, pannes kahvli minu vankrile a8 ja etturile c6. Pakkusin, et siis ma oleksin saanud käia Vb8 ja järgmisel käigul löönud b2-lt etturi. Kolk näitas, et siis oleks vastane saanud lüia b2 oma vankriga minu vankri. Pakkusin sama vigast käiku veel ka teine kord, sest mul läks Kolgi vastus meelest. Kui ta vastust kordas, siis ütlesin, et mõtlesin vist ka mängu ajal seda vigast käiku. Arvasin siiski, et vastane ei läinud b7 lööma, vaid püüdis rünnata kuningatiival, kuna ta nägi ka mingit õiget vastumänguvõimalust. Kolk ütles, et mul on praegu lipp ees. Ütlesin, et see ongi kõige halvem. Siis Kolk proovis varianti, kuidas ma annaksin lipuga vastase g1 asuvale kuningale tuld, see läheb kolmandale reale ratsu kõrvale, mina käin lipuga d4, ähvardades korraga panna g4-lt mati ja lüia Og7 toetusel b2. Sellega Kolk analüüsi lõpetas. Ta oli ka pannud välja enda kohta sildi, et ta kasutab aega ratsionaalselt. See tähendas, et ta ei analüüsinud kunagi kauem kui oli aega. Ma oleksin analüüsi ajal vast variante paremini näinud, kui ma oleksin istunud, aga ma seisin.