pühapäev, detsember 10, 2006

Kahtlased sõidukid. Matemaatika ja ajalugu.

Nägin unes, et istusin V. Kassile kuuluvasse bussi, mis pidi mind viima Tallinna. Aga sõidu ajal muutus bussisiltidel nimi "Tallinn" nimeks "Riia" ja buss keeras hoopis Riia poole. Kassi röövliperekond oli nimelt kindlustunud ainult Riias, üks teine perekond Tallinnas.

Teises unenäos kõndisin läbi linna. Minu suunas sõitis veoauto, millega veeti trükikojast "Postimeest" laiali. Paistis, et ta tahab mind alla ajada. Ma ei teadnud, kas üle Eesti veetaks laiali veel ka selline "Postimees", millega on inimene alla aetud. Läksin üle tee teisest kohast kui olin esialgu kavatsenud, et auto käest pääseda. Auto jäi manööverdades puude vahele kinni. See pandi uudistesse. Uudis tuli kahes kohas jutuks. Mõlemas kohas teadsid rääkijad, kes autojuht on. Mõtlesin, et kõik Tartu inimesed peale minu tunnevad kõiki teisi Tartu inimesi. Nad räägivad üksteisest, aga mulle ei jää neist juttudest midagi meelde. Kui ma ise mõnda inimest tunnen ja temast räägin, tunnevad kuulajad aga alati ise ka seda inimest. Sellest, et ma kedagi ei tunne, on see kasu, et siis ma saan kirjutada erinevalt teistest üldistavaid artikleid, hakkamata seejures konkreetsetele inimestele mõtlema.

Oli matemaatikatund. Kristina vastas tahvli ees. Ta kirjutas vihikust tahvlile ülesannete vastused. Viimane ja eelviimane vastus olid tal vahetuses. Selle peale Sander naeris ja ütles mulle, et järelikult on Kristina kellegi pealt maha kirjutanud. Mina ütlesin, et ta rääkis ju teooria ka ära. Sander arvas, et see ei loe, Kristina on lihtsalt teooria pähe õppinud. Õpetajale hakkas ka asi kahtlane tunduma ja ta käskis Kristinal lahenduskäik ette lugeda. Kristina nimetas lahenduskäigus kasutatud arvu 200 000. See oli nähtavasti täiesti laest võetud arv, sest seda kuuldes pani õpetaja talle kohe kahe.

Olin avaldanud üle-eestilises ajalehes naljaartikli. Samasugust artiklit kooli ajalehes ma avaldada ei saanud, sest seda lehte tegi üks õpetaja ja õpetajate arvates oleks selline artikkel olnud kohatu. Pidi teadma, kuidas kooli lehele kirjutada. Peep ei saanud seal üldse midagi kirjutada, sest tal olid nii halvad hinded, et õpetajate arvates poleks tema avaldamine olnud kohane. Mul ka kõige paremad hinded ei olnud, aga mul oli muid väljapaistvaid saavutusi. Tegin teist korda ülikooli Eesti uusaja eksami, mida olin varem teinud teisele õppejõule. Vastates oleks ma võinud jätta need asjad, mida ma ei tea, rääkimata, öeldes, et ma olen neid juba varem õppinud. Õppejõud vaatas peale vastamist minu konspekti ja hakkas mind kiitma. Mul olid igale reale äärejoone taha selle rea aastaarvud välja kirjutatud. Õppejõud rääkis, kui õigesti ma tegin, et ma ei hakkanud vaatama, et seda ma selgeks ei saa, vaid hakkasin rahulikult aastaarve välja kirjutama. Ma ei hakanud talle ütlema, et pärast kirjutasin ma need veel teisele paberile ka ümber. Õppejõud ütles, et need asjad jäävad mulle elu lõpuni meelde. Ma ei hakanud ütlema, et ma olen need juba ära unustanud. Peep vaatas ka minu konspekti. Ta pani tähele, et mul pole kõiki asju üles kirjutatud. Rääkisin talle, et ma kirjutasin lühendatult ja lugesin üle nii väikse ajavahemiku järel, et siis tuli kirjutatut nähes veel kõik muu meelde. Pärast ei ole seda enam kunagi vaja. Peep luges minu käekirjast vaevaliselt välja lause "siia ja sinna." Alguses ma ei mäletanudki, mida see tähendab, aga siis mulle tuli meelde, et ühe poliitiku seisukohad liikusid siia ja sinna. Aasta 1922 kohta rääkisin Peebule, et siis oli õnnetus programmeeritud. Helen hakkas viimases pingis naerma, nagu oleks minu jutus midagi vale olnud. Peep küsis ka selle üle. Seletasin nüüd pikemalt, et aastal 1922 arvasid kõik, et asjad on hästi, aga tegelikult oli õnnetuse saabumine juba Versailles' rahuga programmeeritud.

0 vastukaja: