kolmapäev, jaanuar 31, 2007

Lumesõja ajalugu

Lumesõjast rääkides jäljendatakse päris sõda. Seal kasutatavatest lumekuulidest rääkides tuletatakse meelde püssi- või kahurikuule. Kuid püssirohtu pole alati olemas olnud. Kas enne selle leiutamist lumesõda ei tehtudki? Olid siiski olemas kiviheitemasinad, odad ja vibunooled, mida teoreetiliselt sai seostada ka lumega. Või oli lumekuuli sõna olemas juba enne püssikuuli? Eesti-saksa ja eesti-soome sõnaraamatud sellesse selgust ei too, sest eestikeelne sõna sarnaneb mõlema võrdluskeele omaga. Ehk on tegemist germaani laenuga, mis lihtsalt on laenatud nii eesti kui ka soome keelde. Iseküsimus millal.

Unes väsimine

Tänases esimese unenäos ma esimeses pooles karjusin kellegi peale, aga ei mäleta mida ja kelle peale. Teemaks võis olla luule või poliitika. Selles ja järgmises unenäos oli keegi, võibolla mina ise, Esimese maailmasõja aegne poliitik. Aeg oli Esimese maailmasõja aeg, kuigi võibolla sõjategevust ei tomimunud. Päris tolleaegsetest ajaloolistest isikutest meenutas nimetatud tegelane kõige rohkem Trotskit, aga mitte välimuse poolest. Välimuselt ja ka muidu meenutas ta rohkem Dantoni. Unenäo teises pooles lahkusin oma voodist, et vältida võimalikku rünnakut. Olin nüüd väga kurnatud. Tahtsin ärgata, sest teadsin varasemast, et siis läheb kurnatus üle. Aga ärgates olin endiselt väsinud. Enne magamaminekut olin jäänud vaid korraks sellest kergemalt uniseks. Ärgates keeran tavaliselt külge ja magan edasi, aga seekord läksin sama moodi vannituppa nagu lõppenud unenäos. Seal ma pesin silmi, et natuke kergem hakkaks. Teises unenäos ja selle järel ärgates ma enam väsinud ei olnud. Aga selles unenäos läksin jälle vannituppa ja pesin silmi paksust rähmast. Kolmandas unenäos istusin arvuti taga. Seal kadus vahepeal mingi võimalus ära, aga siis tuli hargneva joonisena tagasi. Ainult et kui ta algul oli tulnud ette arvuti käivitamise, siis nüüd Windowsi käivitamise järel. Olime teist päeva Paides vanaemal külas. Päev oli juba mõnda aega kestnud, kui mulle tuli meelde, et sel päeval peame me veel Tartusse tagasi sõitma. Ja enne seda oleks tulnud marju korjata. Tahtsin Toomalt küsida, kas tema uurib bussiaja välja. Eelmine kord Paides olles oli seda teinud tema.

teisipäev, jaanuar 30, 2007

Tartu maraton

Ajaleht teatas, et lume maas olles ei ole Tartu maratoniga seoses mustale stsenaariumile mõelda vaja. Seega kui maa on valge, siis käivitub valge stsenaarium.

Seitse väikest unenägu

Nägin unes, et tegin väljas väikse tiiru. Üks tüdruk tegi ka tiiru, aga viidi maja juurde tagasi. Mõtlesin, et peaksin rohkem linna äärde minema, et politsei mind ei näeks. Aga mulle tuli meelde, et päris linna serval on ka politseijaoskond. Neid tehtigi nähtavasti linna servadele selleks, et ükski inimene ei saaks linnas nii liikuda, et politsei talle vastu ei tuleks.

Toomas pidi varsti kooli minema. Vaatasin, mis tal ranitsas on. Asju tundus olevat liiga palju. Võtsin kotist välja kaks päevikut, millel oli varasema aasta arv. Aga selgus, et Toomas oli praegusele päevikule vana aastaarvu kirjutanud. Andsin talle seetõttu ühe päeviku tagasi. Oleks pidanud andma ka teise, sest tal oli kaks päevikut nähtavasti erinevat tüüpi asjade üleskirjutamiseks.

Tahtsin mingi raamatu ruttu läbi lugeda. Valisin selleks õhukese "Väliskirjanduse õpiku". See oli Nõukogude ajal uuendusliku asjana välja antud, sest inimesi viis tol ajal vaimustusse, kui nad natukenegi Nõukogude Liidu välisest kirjandusest teada said. Aga selle ilmumine jäi aastasse 1988, kui asjad varsti juba muutusid.

Olin koolis. Istusin esimeses pingis. Õpetaja Paesalu hakkas kontrollima kodutööd. Mulle ei meeldinud, et ta seda teeb, sest mul ei tulnud kunagi kodus meelde, et midagi õppida anti. Küsisin selja tagant Erikult, mis aines see luuletus üldse pähe õppida anti. Erik vastas, et usuõpetuses. Ütlesin, et meil ei ole ju sellist ainet. Vähemalt mina ei mäletanud, et oleks. Meil oli minu mälu järgi ainult usundilugu.

Olin psühhiaatriahaiglas. Seal oli palju inimesi, kes päeva jooksul läbi koridori kõndisid, lisaks kõndisid osad neist veel palju kordi. Tulemus oli see, et toolil istujast vooriti vahet pidamata mööda. Üks poiss hakkas mängima laua suurust hokit. Talt küsiti, kas ta ei ole seda siis varem mänginud. Mängul polnud oskaja jaoks erilist mõtet, sest väravaks oli laua sees nii suur auk, et sellele oli väga kerge pihta saada. Ütlesin, et lauahoki on parem mäng. Lauahoki oli väiksem ja väiksemate väravatega. Lauajalgpalli kohta ütlesin, et see on mõttetu mäng, sest seal ei lähegi pall väravasse. Minuga nõustuti, et on jah mõttetu. Mõtlesin, et päris jalgpallis läheb ka pall harva väravasse, aga piisab sellest, et ta vähemalt vahel läheb. Hoki mängija oli karu ja heitis väravaauku magama.

Iseseisvusparteil oli toimunud kongress. Seal oli külalisena viibinud Res Publica esindaja. Vastu oli võetud kahe partei ühishuvide deklaratsioon. Selliseid deklaratsioone tahtis Iseseisvuspartei kõigi teiste parteidega koos vastu võtta. Seekordne oli sündinud nii, et Res Publica esindaja oli läbi lugenud Iseseisvuspartei programmi ja valinud välja kõik punktid, millega ta nõus oli. Selliseid punkte oli vähe. Üks neist oli, et Hitler oli väga halb mees. Teine oli, et Mart Laar on parem mees. Mõned punktid olid veel. Aga selgus, et üks Iseseisvuspartei liige oli osa programmipunkte ära peitnud. Neid hakati nüüd otsima. Proovisin pliiatseid üle lugeda, aga ei teadnud, milliseid arvesse võtta.

Olin Savisaare poeg. Mind peeti rumalaks. Lohutasin ennast sellega, et Savisaare tütrel on minust madalam reiting, seega on tema veel rumalam.

esmaspäev, jaanuar 29, 2007

Portreed

Maalitud portree järgi võin ma inimese ära tunda. Sõnaline portree võib minu sees elustuda ja täienema hakata. Aga instrumentaalmuusikalise portree järgi pole ma võimeline seda kujutatud asjaga kokku viima ega mingeid järeldusi tegema. Siis mul vist ei ole muusikaannet.

Oma pood

Nägin unes, et avaldasin internetis järjekorras uuesti vanu tekste. Mulle öeldi, et ma ei paneks rohkem nähtavale kohale pealkirja, mis kutsub üles tikust tuld tõmbama, sest üks debiilne laps on üle ühe korra midagi põlema pannud. Kuigi seda ei öeldud, nägin nüüd seost, et süütamised olid toimunud just sel ajal, kui see pealkiri oli nähtaval. Olin konverentsil, kus räägiti aidsist. Räägiti, et esimene aidsi surnud inimene suri 90-aastaselt. Algul ei saadud aru, millesse ta sureb, ja peeti tema surma pühaks. Nüüd peeti kõige halvemaks asja juures seda, et ta ei saanud nakkust millestki valgustkartvast, vaid habemeajamismasinast. Need, kes käisid siiamaani juuksuris habet ajamas, ahmisid seda kuuldes õhku. Nakatumise põhjusest saadi jutu kohaselt aru nii, et kõigepealt hakkas tal nahk lõua pealt valutama. Konverentsil oli rühm aidsi põdevaid grusiine. Nende kohta öeldi, et nad on ülbed. Seal oli ka aidsihaigeid poisse, kes tahtsid teisi nakatama hakata. Nende eest me põgenesime.

Metsas langetati puid. Igaüks pidi saama endale ühe langetatud puu. Kui puu saamise järjekord minuni jõudis, olid kõige vanemad puud juba teistele välja jagatud. Püsti olid veel metsa otsa keskmise vanusega puud. Sõlmisin internetis kaks lepingut. Sain kummagi lepingu eest ülikoolis kaheksa ainepunkti. Ülikoolil oli selline leping, mille järgi ta võis iga aasta välismaalt Tartusse tööle tuua kümme inimest. Need inimesed toodi Eesti aastase immigratsioonikvoodi väliselt.

Olin Heueri mälestuskonverentsil. Üks mees läks kõne ajal välja ja pidi seda tegelema kõneleja selja taga olevast uksest. Poisid naersid selle üle. Kõneles Sakkov. Ta rääkis, et Heuer oli Põlva meister. Saalist esitati vastuväide, et Heuer käis koolis hoopis Narvas. Teadsin, et kõigepealt sündis ta üldse Elvas. Aga sellest ei olnud vaja rääkida, sest seda teadsid kõik teised ka. Sakkov ütles, et keegi vaataks Põlva ja Narva küsimuse kohta raamatust järgi. Võtsingi selja tagant raamatu "Male Eestis" ja hakkasin selle sisukorda lugema. Teadsin, et üks peatükk peab olema Heueri kohta. Aga selgus, et see oli hoopis raamatu teine väljaanne, kuhu esimeses väljaandes vaadeldud maletajaid polnud sisse pandud. Sakkov oli hakanud demonstratsioonlaual partiid näitama. Mulle saadeti kirjana ühe ajalehe värske malenurk. Selles oli kutse järgmisel päeval Tallinnas algavale Heueri mälestusturniirile. Ma ei teadnud, kas minna. Ise olin Paides. Sinna tuli Kuusk, kes ütles, et tema läheb Tallinnasse. Ta ütles, et ta võib hilisemal kellaajal sõitma hakata, sest ta ööbib Peipsiäärel, mitte Tartus. Mängisin kellegagi malet või analüüsisime seisu. Mulle näidati, et ma olin jätnud tähele panemata ühekäigulise mati Ob2 nuppe täis seisus kuningale h8. Olin vaadanud selle asemel käiku Oc1 ühe vastase raskeviguri ähvardamisega. Üks poiss ütles mulle, et ma küünistasin teda. Küsisin, mitu küünejälge ma tekitasin. Ta ütles, et 25. Maksin talle kahjutasuks 25 krooni. Need, kes internetist minu unenägusid lugesid, pidid juba ette teadma, et minu käest on alati võimalik kahjutasu saada.

Mõtlesin avada oma raamatupoe. Pinna selleks oleksin saanud niimoodi, et oleksin ära ostnud Raekoja platsil asuva raamatupoe ruumid. Vana pood oleks võinud siis teise kohta kolida. Poes oleksin ma hakanud müüma teistsugust raamatuvalikut kui senine pood. Esikohale oleksin pannud oma kaks trükitud luulekogu. Mõtlesin, et nende müümiseks piisaks ehk ka putka ostmisest. Aga putkal oleks ikkagi liiga väike vaateaken, sest ma tahaks natuke muid raamatuid ka müia. Oleksin hakanud poes müüma nii uusi kui ka vanu raamatuid. Vanu oleks saanud kodust võtta. Aga siis oleks neist ise ilma jäänud. Seega oleks olnud parem panna ajalehte kuulutus: "Ostan vanu raamatuid." Kokku ostetud raamatud oleks saanud siis kallima hinnaga edasi müia. Oleks võinud edasi müia ka vanaemalt saadud suured venekeelsed maakaardid. Aga siis ei oleks neid ise enam vaadata saanud. Kuid ma polnud neid niigi peaaegu kunagi vaadanud, seega ei läinud mul neid endal vaja. Olin seal poes, mille ruume ma tahtsin ära osta. Mulle kõndis riiulite vahel vastu kaks inimest, kellest teine mind teretas. Nüüd tundsin ära, et ta on Ivar. Nüüd teretasin ka ees kõndinut, sest temast ma olin juba varem aru saanud, et ta on Merko. Tahtsin neile välja teha poes müügil oleva enda raamatu. Võibolla ma olin ühe raamatu neile juba varem kinkinud, aga poes oli müügil kaks minu raamatut. Mõtlesin edasi, et oma poes hakkaksin müüma selliseid enda raamatuid, mida on olemas ainult üks eksemplar. Kaane värvilahutuse kümnete tuhandete kroonide suuruse kulu vältimiseks oleksin lihtsalt pastakaga täis kirjutanud kaustiku ja selle siis müüki pannud. Pärast oleks saanud teha samast raamatust uusi natuke muudetud sisuga versioone. Kui ma oleksin uusi asju vahele kirjutanud, oleks kõik ühte kaustikusse ära mahutada saanud sellega, et ma oleksin lõpu ära lõiganud. Sellise üheeksemplarilise raamatu hinnaks oleksin ma pannud 1000 krooni. Võibolla oleks seda olnud liiga vähe, sest sama suure masinakirjatöö eest makstakse mitu tuhat krooni. Aga võibolla oleksin müünud ka hoopis hästi odavalt, sest raamatu valmimiseks ei pidanud ma muid kulutusi peale pastaka ja kaustiku ostmise tegema. Pood võiks olla lahti vähem tunde kui teised poed, et mul müümise kõrvalt kirjutamiseks ka aega jääks. Aga siis läheks mõni ostja teise poodi.

pühapäev, jaanuar 28, 2007

Võõrad mehed

Kui ukse taha tulevad torutangidega mehed, siis ma piilun läbi uksesilma. Teen, nagu kedagi ei oleks kodus. Aga kui nad ust lahti muukima hakkavad, siis ma natuke krõbistan, et nad ära läheksid.

Rahe

Nägin unes, et hakkas sadama tugevat suurte teradega rahet. Ütlesin, et see on katastroofiline rahe. See tuli kliimamuutustest, mis panid vee senisest madalamas atmosfäärikihis jäätuma. Vähemalt umbes nii oli uudistes seletatud Ameerika jääsadu, mille all mõeldi ilmselt rahesadu. Kartsin, et lageda taeva all olijad võivad surma saada. Ema arvas siiski, et ta saab linnast asju ostma minna. Nüüd nägin, et väljas saju käes kõnnivad inimesed tõesti rahulikult. Aga siis muutus sadu tugevamaks. Köögi ja suure toa aken purunesid. Aga varsti olid nad jälle terved. Ütlesin, et rahe tegi akna katki, aga Jumal parandas ära. Siis nägin, et päris terve aknaklaas siiski ei ole, sest see on alt kõver ja raami küljest lahti.

laupäev, jaanuar 27, 2007

Koer ja inimene

Koer ja inimene on parimad sõbrad sellepärast, et nad on kaks kõige kurjemat häält teha oskavat looma. Võibolla on mõni loom veel kurjema häälega, aga neid ma pole kohanud. Ja nendega, kellega ei kohtu, ei saa sõbraks saada. Koer ja inimene söövad mõlemad liha, et teiste loomade elule lõpp teha. Ja nad söövad ka taimetoitu, et neilt taimetoidulistelt loomadelt, keda nad ära süia ei jaksa, toit eest ära võtta. (Võibolla kõik koerad ei söö taimetoitu, aga koer kui liik igatahes sööb.)

Nõdrameelsus

Nägin unes, et kõik inimesed, kes ei olnud abielus, jagati kahte tulpa. Kummaski tulbas anti igaühele järjekorranumber. Seejärel pidid kõik need inimesed vastama küsimusele, kas nad on nõus teise tulba sama järjekorranumbriga inimesega abielluma. Esimestena pidid vastama vanad inimesed, sest neil oli vähem aega oodata. Nende vastamise kellaaeg oli kindlaks määratud minuti täpsusega. Ülejäänutel oli see määratud tunni täpsusega. Ma ei teadnud veel, kellega mul sama number on. Mulle oleks vastuvõetav olnud ainult üks tüdruk, sedagi alles kaugemas tulevikus, mida ta poleks nagunii ootama jäänud.

Nägin unes, et olin peol. Tristan tegi nägusid ja rääkis muusika järgi. Ta hakkas mulle esitama ühte tuntud naljaküsimust. Aga ta asendas seal tavaliselt kasutatava sõna inimese nimedega. Esimese nime puhul küsisin vastu: "Miks tema?" Siis kordas Tristan sama küsimust Kristina nimega. Küsisin vastu: "Miks just tema?" Kolmandat nime Tristan hetk mõtles. Ta valis selleks ühe sellise, millega ma kedagi ei tundnud. Vastasin ka nüüd midagi. Varsti läksin ma peolt ära. Teised jäid sinna.

Nägin unes, et öösel ärgates kirjutasin unenäod kohe paberile üles. Tegin seda selili lamades, hoides paberit vastu voodi lage. Vahepeal magasin, seejärel kirjutasin järgmise. Tõnu rääkis läbi une, et ta on mingi teise nimega advokaat. Vastasin talle, et ta ei ole see advokaat. Nüüd ärkas Tõnu üles. Tõnu ja Henn tahtsid, et ma näitaks neile üleskirjutatud unenägusid. Ma ei tahtnud veel näidata, öeldes, et nad saavad pärast internetist nagunii lugeda. Nad käisid endiselt peale. Nüüd ütlesin, et ma võin neile ju näidata ka. Nad hakkasid ise mu paberit otsima. Hakkasin paaniliselt keelama neil oma paberites sorimist. Nüüd said Tõnu ja Henn aru, et nad on mind lapsena kiusanud, et ma läbi une selliseid asju räägin. Otsisin ise õiget paberit, aga ei leidnud seda kuidagi. Vahepeal tundus et leidsin ja sellele oli arvatust vähem kirjutatud. Aga siis osutus see ikkagi mingiks muuks paberiks. Olin väga unine ja ei suutnud mõelda. Mõtlesin, et võibolla loen ma parajasti raamatut vanast Vassili Leninist, kes jäi nõdrameelseks. Aga siis sain aru, et kui ma loeksin sellisest tegelasest raamatut, oleksid mu enda mõtted samal ajal selged. Järelikult olen ma ikkagi ise nõdrameelseks jäänud. Pea selgeks tagasi saamiseks hakkasin arve kahega korrutama. Alustasin arv ühest, korrutades iga saadud summa uuesti kahega. Esimene väike raskus tekkis mul arvu 1048 korrutamisega. Aga nüüd leidsin, et olen vist juba pea nii selgeks saanud, et võin muid asju ka mõtlema hakata. Siis ärkasin ja pea läks lõplikult selgeks.

reede, jaanuar 26, 2007

Liblikas ja inimene

Vist on juhtunud seda, et inimesed on uskuma jäänud, et orkaane tekitavad liblikad, ja neid selle peale hävitama hakanud. Tegelikult tekitab inimese hingamine rohkem tuult kui liblika tiivalöök. Kui loodusõnnetuste vältimiseks mõni inimene hävitatakse, siis on see seoses nõidumissüüdistusega, mitte hingamisega. Nõidumiseks võib pidada imede kordasaatmist. Kaugema mineviku seisukohalt saadetakse tänapäeval imesid korda igal sammul. Need muudavad ka kliima halvemaks. Ometi ei hakka me sellepärast inimesi hävitama. Sest inimene ei hävita loodust mitte kurjusest, vaid rumalusest. Sama moodi nagu võimalik orkaane kartev liblikahävitaja ei tapa liblikat mitte maailma halvemaks, vaid paremaks muutmiseks.

Seadusmuudatused

Nägin unes, et joonistasin pilti. Kui olin inimesed valmis joonistanud, lisasin nende vahele abstraktsemaid kujundeid. Kui valmis sain, näitasin oma pilte Klausile. Klaus ütles selle peale, et ei vaadata mitte enda, vaid teiste pilte. Teiste piltidest oli vaadata Priit Pärna omasid. Neist osad olid värvilised, osadel oli suurelmalt jaolt mustvalgel pinnal vaid paar värvilist inimest. Minu pildid ei olnud värvilised. Ütlesin, et Priit Pärnal olid head värvid kasutada.

Nägin unes, et oli vastu võetud põhiseaduse parandus, mille järgi võisid nüüd kõik inimesed seaduseelnõusid esitada. Kohe oligi hulk inimesi luugi juurde kogunenud ja esitasid eelnõusid. Oli ette näha, et osa seaduseparandusi jääb vastu võtmata sel põhjusel, et inimesed kirjutavad parandatava seaduse nime ebatäpselt. Mulle oli üldse märkamata jäänud, kui see põhiseaduse muudatus vastu võeti. Sama muudatuse järgi lisandus kaheksale Tartu arstile veel üks, kelle juures võisid käia kõik inimesed. Arstid rääkisid, et Tartus ei olnud seni ühtegi kirurgi. Tallinnas oli kirurge olnud neli. Arstid lisasid naerdes, et Tallinnas oli töötajate puudusel nii, et kui keegi ootas kirurgi juurde pääsemist vale ukse taga, siis arstid ei teadnud, kas see inimene on kuskil või ei ole. Ema tahtis, et ma läheks nahaarsti juurde kontrolli ja pani mulle aja kinni. Registratuuris küsiti mult ka, kas ma tulin nahaarstilt rohtu juurde saama. Vastasin, et ma ei saanud juba eelmistel kordadel rohtu juurde ja et ma lähen hoopis kirurgi juurde.

neljapäev, jaanuar 25, 2007

Sada päeva

Räägitakse, et Napoleoni teine valitsemisaeg kestis sada päeva ja et sama kaua peavad tänapäeva valitsused kriitikast vabad olema. Seega mõlemal juhul umbes 101 päeva.

Unenägu õnnetusega

Ärgates kuulsin, kuidas rõdul hüüti: "Ma viskan!" Väljast rõdu alt hüüti vastu "Ära viska!" Rõdul olija vastas: "Viskan küll," ja viskas alla šampoonipudeli. Nüüd algas väljas röökimine: "Ma ju ütlesin, et ära viska!" All olija oli nimelt pudeliga vastu pead saanud. "Tuul puhus," vabandas rõdul olija pudeli liikumissuuna muutumist. Läksin välja vaatama, kuidas kannatanuga lood on. Ta lamas selili. Pakkusin, et kutsun talle kiirabi. Ta ei lubanud mul seda teha. Erinevatel kordadel ütles ta erinevalt selle kohta, kas pudel oli täis või tühi ja kas see tabas pead otse või ainult riivas. Kaebasin, et miks sellised asjad juhtuvad küll ka väljaspool minu unenägusid. Kui ma sellise unenäo näen, siis ma seda üles ei kirjuta. Järgmisel päeval oli kannatanu jälle samas kohas pikali. Tema juures oli veel üks inimene. See ütles, et ta puutub haava suuga, et mitte käega mustust sisse ajada. Selle peale puudutas kannatanu ennast ise käega kolmest kohast, neist kolmas oli haav. Arvasin, et ta pea tuleks aparaadiga läbi vaadata.

kolmapäev, jaanuar 24, 2007

Kass

Kass usinasti piima jõi,
mis inimene tõi,
ning hiire sisse hambad lõi
ja selle ära sõi.

Aastaraamat

Nägin unes, et mulle jäi mulje, et kirjanduskriitika on hakanud muutuma selliseks, et arvustust lugedes tekib mulje hoopis teistsugusest raamatust kui vastavat raamatut ennast lugedes. Asja parandamiseks pidin ma ise arvustusi kirjutama hakkama. Mõtlesin seda teha nii, et loen neid raamatuid, mida Helina on soovitanud. Hakkasingi lugema ühte raamatut, mis Helinale oli meeldinud. See raamat oli rohkem kommipakk, millele oli tekst juurde lisatud. Sõin pakist venivaid komme. Tõnu venitas ühe kommi niidid üle oma keha, nii et ta jäi kommi sisse.

Teises unenäos lehitsesin äsja ilmunud "Eesti male aastaraamatut". Seda osteti vist rohkem kui minu koostatud Kerese raamatut. Minu partiisid polnud sisse pandud. Rei oli mind varem raamatu koostamise eest ainult kiitnud, aga nüüd ütles, et ma laotasin ajalehes ilmunud artiklid raamatus liiga laiali. Sellega ta mõtles vist, et ma oleksin pidanud kõigile turniiri ülevaadetele lisama turniiritabeli. Mul läksid aastaraamatu lehed käes natuke sassi. Hakkasin neid õigesse järjekorda tagasi panema. Varsti hakkas mulle tunduma, et parandan rohkemate partiide järjekorda kui ma olin segi ajanud. Küsisin Habichtilt, kas partiid peavad ikka olema mängimise järjekorras. Habicht ütles, et ei, variantide järjekorras. Need partiid olid välja lõigatud ajalehe malenurgast ja paberid olid üsna auklikud. Kerese raamatuga seoses mõtlesin Reile rääkida veel, et nüüd sain ma aru, et ma ei pea üldse malevariante mõtlema, vaid võin selle asemel lugeda Kerese artikleid.

Üks koolitüdruk hakkas asju süstemaatiliselt uurima. Ta koostas tabeleid riietesse puutuvate seoste kohta. Ta paistis olevat kõigis ainetes andekas, samas kui minul oli kooliajal avaldunud ainult kirjandusanne. Sellele tüdrukule sai siiski öeldud, et ta peab aastaid tööd tegema, enne kui moeajakirjas mõni tema artikkel avaldatakse. Tüdruk joonistas labürindi. Mina ja kõik mu vennad olime omal ajal joonistanud palju keerulisemaid labürinte. Kui meie olime teinud maksimaalselt lisakäike, siis tüdruk oli teinud käikude vahele hoopis paksendatud seinu. Mulle hakkas tunduma, et ta võibolla ei olegi imelaps.

Üks inimene hakkas ühe sigaretiga teisi sigarette süütama. Ta põletas korraga ära terved pakid. Need olid Ameerika sigaretid, mille pakkides oli kokku kuuluvaid sigaretigruppe, mis olid ette nähtud korraga suhu pista. Põletaja siiski ühtegi suhu ei pistnud, vaid lasi neil niisama põleda. Tal oli süütamise juures raskusi. Mõtlesin, et selle suitsu sees olles saan mina ka mürgitada. Aga suits ei olnud eriti kange. Ameerika sigaretid nähtavasti olidki mahedamad. Iga suitsu põletamiseks tuli hotellituba võtta. Hotellipidaja hakkas mõtlema, et tal oleks kasulikum ühele seltskonnale mitu korda järjest toa andmise asemel jagada neid erinevatele inimestele. Mõtlesin, et mina ülearuseid asju ei osta, seetõttu jätkub mul majanduskriisi saabudes raha teistest kauemaks.

teisipäev, jaanuar 23, 2007

Mõtted linnast

Linn sarnaneb muidugi malelauale, sest siin saab inimesi ühest majast teise tõsta nagu malenuppe ühelt väljalt teisele. Kõige kallim maa on kesklinnas, samamoodi nagu males käib võitlus tsentri pärast. Mets on veidi teistsugune, sest seal on majanduslikult kasulikum palke serva poolt langetada, mitte keskkohast välja vedama hakata. Aga metsavaras võtab ikkagi keskelt, sest seal ei jää ta nii kergelt vahele nagu võib maantee ääres juhtuda. Loomade hulgas on ka metsa keskkohal kõrgem hind, sest sinna saab ennast inimeste eest peita. Linna saab ennast peita metsloomade eest. Kui ikka hundid liiga kurjaks lähevad, siis on koduloomi kindlam pidada linnas vannitoas kui metsaserval.

Liivakast

Nägin unes, et jõudis lõpule Iraagi vallutamine. Seoses sellega näidati televiisoris uuesti kunstilist filmi, mis oli enne selle sõja puhkemist mõista andnud, et seal piirkonnas on nii halvad inimesed, et seal võib sõda tulla. Lamasin oma voodis, teine voodi oli Iraak. Iraagile tõmmati kardin ette, et ei oleks näha, et seal sõda jätkub. Tundus, et eesmärk on maa tühjaks tappa, milleks ta valati mingi kemikaaliga üle. Aga siis hakkas paistma, et seal voodis on ainult üks inimene ja see on voodi suurune. Ta kaebas, et see on väljakannatamatu, kuidas teda sunnitakse 15 tundi järjest lamama. Mõtlesin, et minu jaoks selline aeg küll liiga pikk ei oleks. Väljaarvatud ehk siis, kui peab lamama kellegi teise käsul. Teises voodis lamav laps läks ema juurde ja pahandas temaga selle eest, et ema oli ameeriklaste soovil voodisse viiva gaasitoru kinni keeranud. Ema pahandas vastu, et laps oli gaasi uuesti lahti keeranud. Mina ütlesin, et laps tegi õieti.

Teises unenäos mõtlesin, mida väiksele paberile kirjutada. Mõõtsin ära, et kõik soovitu sinna ei mahu, seega tuleb osa järgmisele leheküljele edasi tõsta. Olin koos väikse tüdrukuga liivakastis ja hakkasin sinna kavandatud kindlust ehitama. Olin kavandanud, et ehitan selle liivakasti serva, aga muutsin plaane, ehitades liivakasti keskele ja esialgu mõeldust suuremalt. Liivakasti keskel oli liiv pehme, sest tüdruk oli seal päev varem kaevanud. Liiv oli segatud rosinatega. Ütlesin, et huvitav, kas lapsed hakkavad liiva seest rosinaid sööma. Ma ei teadnud, et nad kunagi seda teinud oleksid. See liivakast oli Saaremaa. Siin oleks pidanud olema kollane liiv. Aga hakkas tulema valget liiva nagu Hiiumaal. Liiv läks üle killustikukivideks. Võibolla olid need siia toonud halvad poisid, et mind nendega loopida. Võibolla saatsid mulle selle tüdruku nime all kirju hoopis need poisid. Ehitasin nii kõrge kindluse, et tüdruk mahtus selle sisse kaevatud uksest sisse kõndima. Ta hakkaski seda tegema, aga mulle see ei meeldinud, sest nii võis ta kindluse kokkuvarisedes liiva alla jääda. Liivakasti majapoolsest servast hakkasin välja kaevama punast liiva. Ütlesin, et ma tean, miks see punane on - vihmavesi on sinna uhtunud maja seina küljest punast värvi.

esmaspäev, jaanuar 22, 2007

Valikutest

Mitte ainult rahvas ei pea poliitikuid Riigikokku valima, vaid poliitikud peavad ka valima, mida nad seal teevad. Aga sageli lasevad nad kellelgi teisel enda eest valida. Tegelikult lasen ma ise ka teistel valida, selle kaudu, et ma ei hakkagi Toompeale kandideerima. Aga ma võin valida ka mõne muu tegevuse. Näiteks kui ma eilse ülemise sissekande kirjutasin üsna valimatute sõnadega, siis täna valin sõnu natuke rohkem. Või on sõnad põhimõtteliselt samad, aga mõtted teised. See tähendab, et eile kasutasin ma neid sõnu, mis ma olin juba kunagi varem oma sõnavarasse valinud. Täna valisin uue teema. Ja see teema peab olema selline, et seda oleks raske defineerida. Aga kui ma sissekandele arusaadava pealkirja panen, siis asun ma ise defineerimise teele. Praegu pole ma veel pealkirja pannud, kuigi olen ühe variandi välja mõelnud. Aga ma võin asuda järgmist varianti mõtlema.

Arv 80

Nägin unes, et rääkisin, et on oht, et Eesti ajalehed muutuvad kõik parteilisteks. Vastati, et see oleks just hea. Mina ikkagi nii ei arvanud. Kui näiteks Kristeri artiklid oleksid hakanud ilmuma vale partei lehes, ei oleks ma neid enam lugeda saanud. Ja kui iga leht oleks olnud mingi partei oma, siis ma poleks üldse teadnud, millist ma neist lugema pean.

Meil oli internetiühendus meie kooli kaudu. Toomas rääkis nüüd, et kool on seadnud tingimuse, et vilistlased ei tohi internetti peale kella kaheksat õhtul kasutada. Leidsin, et me saame seda veel teha, sest Toomas käib veel koolis ja ei teata, kes täpselt arvuti taga on. Aga kui töös oleks olnud mitu arvutit korraga, siis oleks võibolla nähtud, et neid on liiga palju. Lugesin õpikust, et seal ei olnud sõnale antud veel üldse seda tähendust, milles Toomas seda kasutas. Kui ta poleks hakanud asja uurima, siis poleks nähtavasti üldse probleemi tekkinud.

Kasutasin Kuusega ühist liimituubi. See oli uut tüüpi liim, millele oli peale kirjutatud, et see ei plahvata. Panin liimi haava peale. Haav hakkas kipitama. Vaatasin masinast fotosid. Seal olid eelmise Põlvas käimise fotod, neile lisandusid selle korra omad. Ühel fotol istusin ma kahe kassi vahel, vaadates üla õla ühe kassi poole. Eespool serval istus Ü. Tuulik, kes vaatas üle õla minu poole. Tegin fotosid juurde. Pildistasin kahte minu ees kõndivat tüdrukut, kes olid üksteisele väga sarnased. Järgmised fotod püüdsin teha nii, et tüdrukud peale ei jääks. Tegin ühe foto ühtepidi puuladvast ja teise foto teistpidi kasvavast puuladvast. Kartsin, et teen liiga palju fotosid, kui arv 80 täis saab.

pühapäev, jaanuar 21, 2007

Kiirjutt (kiiresti kirjutatud)

Muutusin rattaks ja hakkasin veerema. Veeresin üle jäneste. Nemad piuksusid ja ähvardasid. Õppisin pähe kolm lindude laulu, aga ei kandnud neid ette. Muutusin ahviks. Ronisin puu otsa ja vaatasin linnupessa. Lind virutas nokaga. Kukkusin puu otsast alla. Saba sai vigastada. Muutusin inimeseks, sest siis ei olnud mul enam saba vaja. Läksin koju, sest seal olid mul riided. Maja oli metsa ääres. Saatsin kolm kirja, milles oli lindude lauldud laulude tõlge. Nokaga löömisest ma ei kirjutanud. Mulle tuli hiireaugu kaudu külla päkapikk. Küsisin, kas ta on Viplala. Ta vastas, et ei, päkapikk. Küsisin, kas siis tulevad jõulud. Ta vastas, et veel ei tule. Keetsin talle teed. Jõin selle osa ise ära, mis tema sisse ei mahtunud. Kui ta ära läks, kutsus ta mind hiirejahile kaasa. Ütlesin, et ma ei mahu hiirekäiku ära. Ta arvas, et ma võin väiksemaks muutuda. Ütlesin, et ma enam ei oska. Siis ütles päkapikk head aega.

Pühapäevased unenäod

Nägin unes inglise keele tundi. Kodus oli tulnud ühte teksti lugeda ja tõlkida. Nüüd seda kontrolliti. Olin kirjutanud välja palju sõnu, aga teksti lõppu polnud jõudnud lugeda. Nüüd kästi mul tõlkida just esimest lauset, mida ma polnud enam lugeda jõudnud. Ühe sõna ütles õpetaja ise ette, sest see oli valesti trükitud. Õpetaja ütles õige variandi koos tõlkega. Teisi sõnu selles lauses ma juhtusin teadma, ja nii ma pääsesingi. Räägiti, et Austraalias on selline õhk, et inimesed hakkavad seal juba suhteliselt madala temperatuuri juures väga kõvasti higistama. Püüdsin meenutada, mis minu endaga Austraalias juhtus. Vist hakkasin ka majja minnes kõvasti higistama. Praegu öeldi mulle, et ma läheks teisest lauast inimesi kutsuma. Ma ei teadnud hästi, kuidas seda teha. Läksin küsisin inglise keeles, kus nad kõik on. Lauas istuvad õpetajad küsisid vastu, kuhu ma ise tulen. Nüüd küsisin, kus kõik on, keda oodatakse. Selle peale kargas kolm õpilast kiiresti püsti ja läksid soovitud kohta. Nad olid aru saanud, et minu küsimus ongi see märguanne, mille suhtes nendega eelnevalt kokku oli lepitud. Teised läksid veidi aeglasemalt järgi. Hakati üheskoos laulma ja tantsima. Mina keeldusin seda tegemast. Tantsimine pakkus huvi ainult naisõpetajatele ja tüdrukutele. Kuigi enamus poisse tuli neile vastu ja tantsisid kaasa, tegid nad seda vastumeelselt.

Üks inimene hüppas müürilt alla Vanemuise tänavale. Kartsin, et ta hüppas kivide otsa. Venemaalt saabus Eestile esitatud arve. Selle ühele küljele oli kirjutatud 47 krooni ja teisele küljele 74 krooni. Mõlemal küljel näitas taustatekst, et numbreid tuli just selles ja seega erinevas järjekorras lugeda. Kui näitasin seda Kristerile, kes töötas välisministeeriumis, oli ta üllatunud, sest polnud nõude erinevust eri külgedel ise märganud. See oli nähtavasti Venemaa kavalus, et ühe arvu märkamise korral saab ta rohkem raha ja teise korral saab öelda, et nõudmisi pole täidetud. Krister ütles, et tuleb maksta suurem variant. Venemaa bussijuhile anti kõigepealt 10-kroonine. Kuna sellest oli vähe, anti juurde 500-kroonine. Oodati, et ta sellest tagasi maksaks, aga ta jättis kõik raha endale. Läksin Vanemuise tänavale vaatama, ega hüppaja kivide otsa ei hüpanud. Aga ma nägin seal, et müürist oli palju kive välja võetud, et Venemaa võimukive asemele laduda. Venelased riputasid Tartu majade külge massiliselt venekeelseid mälestustahvleid. Mõne venelase auks oli mitu tahvlit. Et eestlased selliseid tahvleid üles ei pannud, nägi Tartu välja nagu vene linn.

Stalin sõitis sõja ajal koos poliitbürooga ühises bussis ringi. Kõik poliitbüroo liikmed suhtusid temasse suure austusega, kuigi oleksid pidanud aru saama, et Stalin tapab nad kõik. Andres ei saanud aru, kuidas öeldakse, et kaks poliitbüroo liiget hukkavad enamuse liikmeid. Andrese arvates oli see sama hea kui öelda, et Eesti ja Läti vallutavad Venemaa. Seletasin, et Stalinile ei allu mitte ainult poliitbüroo liikmed, vaid ka sõdurid. Stalin kutsus need, keda ta hukata tahtis, nimepidi välja. Vaatasin, milliste nägudega nad kõik kuuletusid. Kõndisin keerulistes koridorides ringi. Ma ei mäleta, kas ma lasksin Stalini maha, aga lõpuks tungisin ajakirjanike ruumi. See oli täis ühesuguste nägudega suhteliselt kõrges eas Nõukogude ajakirjanikke. Ütlesin otse-eetrisse, et Stalin on surnud. Mõtlesin, et venelased ei oska selle uudise üle rõõmustada, sest neile pole Stalini kuritegudest midagi räägitud. Põgenesin maja katusele. Sealt viskasin tule kõrvaloleva bensiinijaama pihta. Bensiin plahvatas põlema. Tekkinud lööklaine kandis mind tükk maad kaugemale. Edasi põgenesin Moskva metroosse. Olin viinud oma aju sellisesse seisundisse, et tegin ainult õigeid otsuseid. Metroos läksin kõigepealt räpasesse wc-sse. Kui sinna sisenes üks naine, vahetasin temaga riided ära. Seejärel kõndisin mööda metrooseina ja möödasõitvate rongide vahelist kitsast pragu. Oli karta, et see naine tahab minuga uuesti kokku saada ja tunneb mind nüüd alati ära ja võib mind rongi aknast näha. Seetõttu vahetasin riideid ka metroosse malet mängima kogunenud meestega.

Priit Pärn oli ühte joonisfilmi joonistanud oma autoportree. Tegemist oli seal kahest üksteise kohal paiknevast läbipaistvast klaasist vaguniga, kus ülemine klaas peegeldas alumise peale Priit Pärna nägu. Selle filmi vaatamine oli vajalik, et harjutada uut tüüpi rongidega sõitmist, sest nüüd olidki kasutusele tulnud vagunid, kus pidi kahe klaasi vahel olles kogu sõidu aja püsti seisma.

laupäev, jaanuar 20, 2007

Aja mõõtmine

Aja mõõtmine pole mulle astronoomia osas päris selge, aga kindlasti saab minu kaks ja kolm päeva vanades sissekannetes kirjeldatud kõrvalarve ka aja puhul kasutada. Kui Maa teeb Päikese ümber tiiru, möödub siin üks aasta. Kui mõni teine planeet teeb tiiru, möödub seal ka aasta, aga teise pikkusega. Siin saab kasutada kõrvalarve. Veelgi huvitavam on aja mõõtmine unenägude puhul. Kui magaja aju aktiivsuse mõõtjad mõõdavad magaja unenäo kestuseks ühe aja, siis unenägu seestpoolt võib olla hoopis teise pikkusega. Või päevaga läbi loetud raamatu kestus võib olla terve peategelase elu. Siin saaks jälle graafiku joonistada, seega kõrvalarve kasutada.

Unenägu kaks korda

Nägin unes, et ärkasin üles oma sünnipäeval. Krister oli mulle varem esitanud kirjaliku küsimuse, millele ma olin vastanud kaustikusse. Krister oli oodanud vastust elektrooniliselt. Seda saamata oli ta nüüd küsimust korranud. Vastasin sellele jälle kaustikusse. Olin võtnud uuesti kasutusele kamba vihiku. Sinna kirjutas praegu Klaus. Kui hakkasin vaatama, mida ta kirjutas, keelas ta mul seda teha. Seletasin talle, et see ei ole ainult tema vihik, vaid minu vihik ka. Ja minu vihik on see rohkem, sest mina võtsin selle kasutusele. Mõtlesin, et mina andsin küll Oudekki käest saadud kamba vihiku Oudekkile tagasi. Ütlesin Klausile, et ta võib enda kirjutatud kohad vihikust maha sodida või enda kirjutatud read välja lõigata. Viimast juhul, kui pöördel ei ole midagi minu kirjutatut. Mõtlesin, et see vihik on terve võimaliku ühiskonnakorralduse mudel. Mul olid külas ka Piret ja Oudekki, aga neile polnud mul aega tähelepanu pöörata. Hakkasin minema vannituppa, et panna selga päevariideid. Piret süütas parajasti kuusel küünlaid. Nii pidin ma astuma üle kuuse oksa. Kui ma vannitoast sinna tuppa tagasi tulin, ütles Piret, et Oudekkit ei ole praegu seal toas.

Läksin õpetaja Holtsile rääkima, et olin proovi pärast jälle ühel olümpiaadil käinud. Olin saanud suhteliselt vähe punkte. Põhjendasin seda sellega, et kooli lõpetamisest on juba aastaid möödas, mistõttu mul ei ole enam kõik asjad meeles. Teiseks sellega, et olin olümpiaadi päeval unine. Jätsin lisamata, et mul olid ka südames valud. Olümpiaad oli koosnenud mitmest erialast, mille eest oli antud eraldi punkte. Üks eriala oli olnud male. Seal olin pidanud mängima edasi ühte seisu Steinfeldti vastu. Olin selle kaotanud. Holts küsis mult, mida ma mõtlen sellega, et olen kirjutanud, et viga oli käik b4. Seletasin, et see käik ei tule mitte diagrammseisus, kus see pole veel võimalik, vaid paar käiku hiljem. Mõlemad olid saanud lippu minna, aga otsustas see, et minu lipp saadi kätte. Mööda tänavat Holtsi juurest minema kõndides nägin tee ääres ühte väga suure kirvega meest. Kahtlustasin, et ta tahab mind ära tappa. Põhjuseks võis olla see, et tulin sellisest suunast, et ta võis arvata, et ma käisin tema naisel külas. Tegelikult ma ei käinud. Kõndisin mehest mööda. Aga ta tuli mulle varsti tee peale ette ja teataski, et ta on otsustanud mind ära tappa. Nüüd tuli talt kirves ära võtta. Järgmisel päeval olin koolis. Holts rääkis olümpiaadi tulemustest. Mina olin saanud kõige rohkem punkte unenäo kirjutamise osa eest - 5 võimalikust 10-st. Aga Holts rääkis, et seda osa tehti halvasti. Olevat olnud näha, et osalejad tahtsid rekonstrueerida oma aastatetaguseid unenägusid. Ütlesin, et mina kirjutasin küll oma viimase unenäo. Seda ma tegelikult uskusin, et osad kirjutasid aastatetaguseid, sest kõik ei näe pidevalt unenägusid. Unenäo üleskirjutamise oskus pidi näitama osalejate matemaatilise mõtlemise oskust. Mõne küsimuse eest olin saanud 0 punkti. Helen hakkas õpetajale seletama, et kui inimene on küsimusega tegelenud, siis ei saa talle panna 0 punkti, vaid tuleb panna vähemalt 1. Mõtlesin järgi. Jõudsin järeldusele, et Helen eksib, sest punktid ei ole hinded. Kui mulle antaks 1 punkt, siis võidaks see ka klassipäevikusse hindena 1 kirjutada. Edasi oldi kooli õuel. Lõpuks hakkasin koju minema. Tüdrukud olid selle üle imestunud ja rääkisid, et nemad arvasid, et esimest korda peol olles olen ma seal neist kauem. Ülejärgmises unenäos mõtlesin selle unenäo uuesti läbi. Juurde tuli see, et vaatasin ühe maja aknaid ja järeldasin, et see on ehitatud 1970. aastatel, sest akendele on kleebitud 1970. aastate pilte. Seega olid seal algusest peale ühed ja samad inimesed elanud ja nad olid kõik ühe vanad. Pidasin õigemaks, kui majas elab erinevates vanustes inimesi. Lõpuks hakkasin mõtlema selle üle, et olen ennast nimetanud magistriks, aga ma vist ikka ei ole veel magister, sest kuigi magistritöö on kaitstud, peaks mul üks aine veel tegemata olema. Mis see on, see ei tulnud meelde. See ei saanud olla isegi riskianalüüs. Kuna ma ei teadnud, mis see on, siis ei saanud ma ka magistrantuuri lõpetada.

Sai läbi maleturniir. Kuulsin, et Rei hakkab linasid pesema. Nii jätsin ka oma lina tema kätte. Üks koolipoiss küsis Reilt, kas talle võib alati Tallinnast linasid pesemiseks tooma tulla. Rei ütles, et muidugi. Aga mulle tundus juba, et ta teeb nalja. Järgmiseks ütleski ta poisile, et see ei ole üldse maailmas ringi käinud ja ei tea, kuidas asjad käivad. Nüüd sain aru, et Rei peab tegelikult pesema vaid enda asutuse linasid. Seepärast ütlesin, et ma võiks enda lina ise ka pesta, aga mul ei ole kotti, millega seda koju viia. Rei andis mulle selle peale kilekoti. Kilekotte oli ta mulle andnud ka eelmistel kordadel.

reede, jaanuar 19, 2007

Võltsjäljed

Kui nad mu sõrmejälje teada saavad, valmistavad nad tehissõrme, millega hakavad kuriteorelvadele minu sõrmejälge vajutama. Kui nad mu DNA teada saavad, hakkavad nad seda paljundama ja kuriteopaikadele maha poetama.

Ujumas. Musketärid. Entsüklopeedia.

Nägin unes, et kuulsin sellist "Kukerpillide" laulu, mida ma polnud varem kuulnud. Laul rääkis merest. Nägin merd, millel olid korralikud lained ja mis oli väga helesinine. Läksime tasase pinnaga veekogusse ujuma. Kallas jäi kaugele. Vesi tundus ilus ja vaenulik. Kalda poole tagasi ujudes mõtlesin, et kalda suunas liikuda on õudsem, sest siis on täpselt näha, kui palju veel minna on. Ujumissillale jõudes ei leidnud ma oma riideid, sest olin läinud vette kusagilt mujalt, aga ei teadnud enam kust. Teised olid küll läinud vette sellelt sillalt, aga mina olin enne vetteminekut ringi kõndinud. Me pidime hakkama ära sõitma, ja ei olnud kindel, kas ma enne sõitu riided üles leian.

Tundsin ühest lausest ära, et see on võetud raamatu "Kümme aastat hiljem" esimesest köitest. Lugesin, et Dumas viitab mingile muule autorile, kes on samuti d'Artagnanist kirjutanud. Dumas kirjutas, et d'Artagnani vanemad olid pärit Põhja-Prantsusmaalt. Mõtlesin, et d'Artagnan oli ju gaskoonlane, seega pärit Lõuna-Prantsusmaalt. Aga tekst jätkuski sellega, et tema vanemad põgenesid Põhja-Prantsusmaalt Lõuna-Prantsusmaale. Oli kirjutatud, et üks teine musketär ütles d'Artagnanile, et oleks hea, kui d'Artagnan surma saaks, sest ta tegi lõkke valesse kohta. D'Artagnan tahtis väga vanglasse sattuda. Edasi ma ei saanud lugeda, sest vangivalvur tuli ja võttis mult raamatu ära. Käisin vahepeal köögis, aga silmad olid väga udused. Mõtlesin, et kui mina vanglasse satun, siis loen vist ainult pool tundi päevas raamatut, et mult raamatut ära ei võetaks. Filmis näidati seda kongi, kus d'Artagnan oli. Üks naine heitis pikali ja d'Artagnan ronis talle otsa ning ülejäänud kongis olevad naised ronisid d'Artagnanile otsa. Näidati tükk aega, kuidas nad seal lamasid. Filmi varasemad osad veel ei olnud sellised, aga see osa oli tehtud uuemal ajal. Ütlesin, et film läks igavaks.

Lehitsesin 1970. aastate ENE köidet. Seal olid ühele kaardile kantud kõigi köite ilmumise aastal Tartu Ülikooli lõpetanute nimed. Tänu sellele, et ma lõpetasin just sel aastal, olin ka mina entsüklopeediasse pääsenud. Tol aastal lõpetas koos minuga kokku ainult viis inimest ajaloo osakonna, sest tolleaegne riik ei soosinud ajalugu. Küsisin emalt, kas ta teab, mis minuga koos lõpetajatest edasi on saanud. Ise ei teadnud ma neist midagi. Siis mõtlesin, et misasja, et ma ei saanud ju lõpetada ülikooli samal aastal kui ma sündisin. Ja mulle tuli meelde, et koos minuga lõpetas tegelikult umbes 50 inimest.

neljapäev, jaanuar 18, 2007

Veel minu avastustest

Kui küsida kelleltki, mitmest liigutusest koosneb üks samm, siis ei ole kindel, mis sellele vastatakse. Mulle vastati, et samm on see, kui tõsta edasi ühte jalga. Aga males tähendab 40 käigust koosnev partii seda, et valge teeb laual 40 liigutust ning must vähemalt 39. (Kui mitte hakata rääkima veel sellest, et vangerdusel liigutatakse kahte nuppu.) Kui inimene kõnnib, siis ta tõstab iga liigutusega tavaliselt ühe jala teisest ettepoole. Aga saab kõndida ka nii, et tõsta teine jalg vaid samale joonele. Mitu sammu siis tehakse?

Autode kiiruspiirangute puhul on huvitav see, et liiklusmärgile on märgitud maksimaalne kiirus, aga ei ole öeldud, et see oleks absoluutväärtus, vaid paistab rohkem positiivse arvu moodi. Seega kui kedagi tahetakse karistada lubatud 100 asemel 110 kilomeetrilise tunnikiirusega sõitmise eest, siis saaks ta end ehk välja vabandada sellega, et ta sõitis tagurpidi, järelikult oli ta kiirus hoopis -110 ehk lubatust 210 vähem.

Aga eilses sissekandes "Matemaatikat" näitasin ristmikute näitel, et peale positiivsete ja negatiivsete arvude on olemas ka muid arve. Nimetan nad siinkohal kõrvalarvudeks, sest ma ei tea, et keegi neile muud nimetust oleks andnud. Kui teed on kahesuunalised, on kõrvalarvude järele vajadus väiksem. Aga on olemas ka väljakuid. Ja saab teha sellise auto, mis liigub ka külg ees. Arvutihiir ja pall liiguvadki.

Täna näitan, et kõrvalarve saab kasutada mujalgi peale geomeetria. Näiteks kui keegi võtab endale eesmärgiks õppida selgeks saksa keel. Ta võib õppida esimesel päeval selgeks 10 saksakeelset sõna. Päeva muut teadmistes on +10 sõna. Teisel päeval võib ta kõik need sõnad unustada. Päeva muut -10. Aga kolmandal päeval võib ta õppida hoopis 10 hiinakeelset sõna. Kui talt saksa keele õpetaja õhtul küsib, kui palju ta sel päeval õppis, peab ta vastama kõrvalarv 10 sõna. Sest midagi ta õppis, aga saksa keelega pole sellel midagi pistmist.

Geomeetrias on siiski suundi rohkem. Saab liikuda ka viltu, kui ristmikunurgal maja ees ei ole. Keeleõppimise puhul oleks selle vasteks, kui nimetatud saksa keele õppur õpib neljandal päeval 10 inglise keele sõna. Otseselt ta saksa keelt sellega ei õpi, ometi on tegemist saksa keelele lähedase sugulaskeelega, mis võib aidata hiljem ka saksa keele sõnu ära tunda. Nüüd saab õpetajale öelda, et päeva jooksul on õpitud viltune arv 10 sõna. Sellel viltusel arvul on ühisosa nii kõrvalarvuga kui ka positiivse arvuga.

Probleem on selles, et viltuseid arve on lõputu hulga viltususastmega. Nii ei ole ehk erinevalt kõrvalarvust nende puhul eraldi märgi kasutuselevõtmine otstarbekas. Sest viiendal päeval võib õppur inglise keele asemel õppida juba vene keelt. See on ka saksa keele sugulane, aga juba kaugem, nii et õppur tunneb õpitud 10 venekeelse sõna põhjal ära ehk ainult ühe saksakeelse.

Korduskaitsmine

Nägin unes, et pidin uuesti kaitsma magistritööd, mille olin juba varem ära kaitsnud. Uueks korraks ei teinud ma mingeid ettevalmistusi. Mõni hetk enne kaitsmise algust mõtlesin, et võiks nüüd veel kaitsekõne sisule mõtlema hakata. Aga seda ma siiski tegema ei hakanud. Üllatuslikult ei antudki sõna esimesena mulle, vaid hakati küsima kõigi kohalolijate arvamusi töö kohta. Esimene arvaja ütles, et ma olen kasutanud ühes kohas sõna "õigupoolest", aga õige on sõnaraamatu järgi "õiguspoolest". Ta lisas, et kahjuks rohkem vigu ta ei oska nimetada. Mõtlesin, et kui mulle sõna antakse, siis vastan talle, et mõnest sõnast on lubatud ka siis kahte erinevat varianti kasutada, kui sõnaraamatus on ainult üks. Edasi mõtlesin, et sellest sõnast on lubatud vist siiski ainult sõnaraamatu variant. Igatahes sain ma vastata, et see ei ole suur viga. Järgmine arvaja ütles, et töös on siiski palju vigu. Näiteks olevat ma kasutanud sõna "süia". Sellele võisin vastata, et "süia" kasutan küll luuletustes, aga magistritöös kirjutasin kindlasti "süüa". Arvaja ütleski, et ma olen ühel leheküljel luuletust kirjutanud. Ürituse juhataja vaatas nimetatud lehekülge ja ütles enda vastas istujale, et tema seal luuletust ei näe. Järgmiseks anti sõna Sandrile. Ta kiitis, et töös on asjad korralikult musta joone all. Kriitilisi märkusi ta ei teinudki. See kaitsmine läks üldse väga kergelt. Nüüd anti sõna mulle. Mitte et kõik teised oleks juba rääkinud, aga sõna anti istumise järjekorras. Oma suuga rääkima hakata ma ei tahtnud, vaid eelistasin sellele ärkamist. Uuesti magama jäädes läks kaitsmine edasi. Üks kõneleja kritiseeris mind selle eest, et olen töös suhtunud karupoeg Puhhi sama hästi kui "Karupoeg Puhhi" autor. Mulle anti teist korda sõna, et ma sellele midagi vastaks. Eelistasin ka nüüd rääkimisele ärkamist.

kolmapäev, jaanuar 17, 2007

Matemaatikat

Seistes ristmikul, saan ma kõndida 50 sammu edasi ehk +50 sammu. Saan ka kõndida 50 sammu tagasi ehk -50 sammu. Samuti saan ma kõndida 50 sammu kõrvale. Aga millegipärast ei ole lepitud kokku ühtegi märki, millega seda tähistada. Koolis öeldaks, et siis liigun ma teise telje suhtes. Ometi on sõnad "edasi", "tagasi" ja "kõrvale" seotud kõik ühe ja sama teljega. Ja kui ma ei tea teede nimesid, siis ma ei saa nagunii öelda, milline see teine telg oleks.

Tasu ehk palk on see, mida inimesele teo või töö eest antakse. Kui keegi avaldab raamatu, ei pruugi ta selle eest saada muud tasu peale kommentaaride. Nii et kui keegi avaldab kaks raamatut, millest ühe kohta ilmub üks mahategev arvustus ja teise kohta kaks mahategevat arvustust, siis võib öelda, et selle autori palk on suurenenud kaks korda.

Kabe MM

Nägin unes, et räägiti, et kohalikke raamatukogusid hakatakse kinni panema. Hiiumaa raamatukogu peeti selle poolest väärtuslikuks, et seal oli palju matejali Rootsi aja kohta. Sealt leidsin raamatu, milles õpetati malet ja kabet. Kabekäigud olid seal üles märgitud ebatavalisel moel - iga käigu puhul oli tehtud nii palju täppe, kui mitu välja nupp edasi liikus. Raamatu oli koostanud keegi, kes tegeles nende mängudega muude asjade kõrvalt. Aga need, kes panevad male ja kabe samasse raamatusse, jätavad eriti targa inimese mulje. Klaus küsis, kes kabe maailmameistrimatši võitis. Ka mulle oli matši lõpptulemus teadmata. Kodus leidsin kaks vana Vene šampoonipudelit. Neile oli peale kirjutatud, et tegemist on proovipartiiga. Seda pidi aastatetaguste kirjade järgi hakatama tootma ainult siis, kui see ei plahvata. Samas oli hoiatus, et maailmas on juba hulk šampooniplahvatusi toimunud. Sellise hirmutava šampooniga ma pesema hakata ei tahtnud. Panin need pudelid esikukappi, otsustades pesta kaasaegse šampooniga, mille pudelil midagi plahvatustest räägitud ei ole. Käis kabe MM-matši mäng. Üks mängija piiras vastase seisu neljast nurgast sisse ja joonistas võidu märgiks seisu ümber maailmalõpu madu tähistava joone. Vastane ignoreeris kaotust, tehes veel ühe käigu. Selle peale sai võitja vihaseks ja sodis kogus seisu ära.

teisipäev, jaanuar 16, 2007

Läbi torustiku

Torustik viis mind kuningriiki. Seal leidsin nupud ja mängisin ministri nuhiga viiki. Kui edasi läksin, hakati mind jälitama. Mõtlesin, et kui nad mind kätte saavad, hakkavad nad mind võibolla hävitama. Ilmusin kuninga ette ja nõudsin, et ta lööks korra majja. Kuningas võttis mind ise kinni ja pistis vangimajja. Vanglates olin varemgi olnud. Muud põhjust peale mängus võitmise seekord vist polnud. (Või oli see viik, mitte võitmine? Sel juhul tundus eriti suure ülekohtuna vanglasse sõitmine.) Loomulikult tegin valmis plaani, kuidas vanglast plehku panna. Eriti sellepärast, et mind otsustati sinna nii kähku panna. Mulle hakkas tunduma, et mind kinni võtnud kuningas oli malenupp. Kas oma või vastase kuningas, seda ei võtnud mu peanupp. Läbi kongi viis üks toru, mille kaudu põgenesin kodumaale tagasi. Seal märkasin, et olin võõrsile minnes maha unustanud kogu pagasi.

Värsked unenäod

Nägin unes, et sipelgapesas oli üks sipelgas, kellega ma hästi läbi sain. Aga üks inimene pani kõik teised selle pesa sipelgad ka liikvele, sest ta teadis, et see on minu jaoks liig. Nii tõrjus ta mind oma sipelgast eemale.

Kõndisin koju. Rõdul magas Tõnu, kellel oli nii paks madrats, et see oli rõdupiirdega ühe kõrge. See mulle ei meeldinud, aga teha polnud midagi. Sel kellaajal hakkasid just kirsipuud õitsema. Ladvas kasvas suurem õiekobar, aga see murdus ära. Minul oli kahju, et selles kobaras viljad ei valmi, aga Tõnu jaoks ei olnud see oluline. Henn ja Toomas läksid välja ja hakkasid jaapanlastega püssidega lahingut pidama. Ei saanud aru, kas need on mängu või pärispüssid. Minu seletus asjale oli, et jaapanlased tahavad eestlasi Eestist välja tõrjuda ning Hennule ja Toomale meeldib sõdida. Klaus hüppas kolmanda korruse aknast välja, et neile appi minna. Ta ei saanud hüppest viga. Toas olime veel mina, isa ja ema. Isa ütles, et peaks välja minema ja uurima, mis seal toimub. Ema palus, et ta ei läheks. Mina ütlesin, et peaks ikka minema.

Lugesin Uku Masingu raamatut. Ta ütles seal, et kui ta suri, ei pandudki talle hauda kaasa Piiblit, vaid ainult kapsastunud Uus Testament. Mulle jäi segaseks, kuidas ta oma surmast minevikus kirjutab. Võibolla kirjutas ta selle ette valmis, viibides justkui kõigis ajahetkedes korraga. Aga see erinevates aegades viibimine võis tähendada, et tegemist oli tema kujutlusega, mis tegelikult hiljem teoks ei saanud. Uku Masing ei saanud kunagi presidendiks. Lennart Meri sai. Näidati, et Lennart Mere ametisseastumis tseremoonia ajal olid sõitnud selles suunas Vene tankid eesmärgiga üritust takistada. Isa arvas, et tegelikult mindi tanke merre uputama, et eestlased neid kätte ei saaks. Mina avaldasin arvamust, et tankid evakueeriti Venemaale.

Sorisin meie pere prügikonteineris. Ema ja isa olid teinud uuenduse ning sinna visatud prügikotid nööridega kinni sidunud, et solk pragunenud konteinerist välja ei voolaks. See tegi mind murelikuks, sest tundus, et niimoodi ei saa Helina prügikotist välja. Tavaliselt olin ma teda kohanud nimelt konteineris prügikotis. Hakkasin nööre lahti siduma, aga Helinat ma ühestki kotist ei leidnud. Ühes kotis oli plekktoos, milles Helina oli kõige sagedamini olnud. Sorisin toosis oleva pulbri läbi, aga teda ei olnud ka seal. Lõpuks leidsin ma ta eelviimasest kotist. Ta oli väike tinasõdur. Kahjuks oli ta muutunud liikumatuks. Aga varsti ta kadus mu sõrmede vahelt. See rõõmustas mind, sest kadumine tähendas, et ta oli jälle elustunud.

Olime maamajas. Luurasin aknal, mida teised teevad. Kõrva hoidsin vastu toru, et tabada võimalikke helisid. Siis märkasin, et naaber tuleb suunast, kust ma midagi oodanud ei olnud. Nüüd tuli ruttu tema vaateväljast kaduda. Majas olid kahes suunas koerad. Läksin nende eest keskmisse tuppa ja panin selle ühe ukse lukku ja teise haaki. Toast viis uks edasi veel ühte väiksesse ruumi. Läksin sinna.

Mängisin malet. Võitsin, sest vastane ei suutnud oma tsentrietturit minu mitmekordse rünnaku eest kaitsta. Aga ühe asja ma olin tema sesius tähelepanuta jätnud. Mõtlesin, et edaspidi ma tean, et vastane saab alati oma liputiiva ettureid edasi lükata, et lipp nende taha viia, nii et ta vankritele jalgu ei jääks. Seda mõeldes olin juba pooleldi ärkvel.

esmaspäev, jaanuar 15, 2007

Gaia hüpotees

Gaia hüpoteesi järgi on Maa elusorganism Gaia. Minu meelest kõige jaburam selles hüpoteesis pole mitte see, et Maa on elus, vaid et ta nimi on Gaia.

Kaks unenägu

Nägin unes, et isa oli sõitnud üksi autoga Tallinnast Tartusse ja talle oli tagant sisse sõidetud. Isal olid küll load, aga ta polnud palju aastaid juhtinud. Nüüd keelasime tal uuesti rooli istuda. Sissesõitnud autol oli istunud tagaistmel lahtise turvavööga poiss. Ta oli avarii hetkel lennanud esiakna juurde mootori peale, aga ei olnud märke, et ta oleks vigastada saanud. Meie autol ei olnud ka avariist erilisi märke. Läksin koos Hennuga ühte kohvikusse. Henn küsis mult seal, mitu aastat ma fašismiga olen tegelenud. Ütlesin, et tegelesin seitse aastat, aga kõigil neil aastatel tegelesin ka muude asjadega ja nüüd ma enam fašismiga ei tegele. Kõrvallauas istusid kaks õppejõudu, kes kommenteerisid, et varem tegelesin ma fašismiga ja nüüd Jumala küsimusega. Ära minnes hakkasin õhus hõljuma. Inimene sai õhus kaua hõljuda, kuigi füüsikaseaduste järgi pidi ta lõpuks maha tagasi kukkuma.

Teises unenäos vaatasin vanu maleväljaandeid. Oli öeldud, et Nõukogude võim tõi Eestile esimese järjepideva maleajakirja, aga sellele oli vastu vaieldud, et Keres andis juba varem välja. Olin Helina külas. Ta oli kolinud järjest suurematesse linnadesse, aga vabal ajal viibis ikkagi selles külas. Pidin temaga kokku leppima, et ka Tallinnas kokku saada. Lauri K. ütles, et ma jääks veel siia, siis ta tellib mulle "Burda" aastakäigu. Ütlesin, et ta piirduks ühe numbri tellimisega. Sinna ma ei kavatsenud ka jääda, vaid andsin talle 25 krooni ühe numbri raha ja 1,6 krooni vaheltkasu, kuigi mõni inimene poleks üldse vaheltkasu võtnud. Tuli üks mees, kes näitas käekirja järgi, kuidas keegi joonistaks, ja joonistuste järgi, kuidas keegi kirjutaks. Ütlesin, et ma võin küll nii teha, kuigi ei olnud kunagi nii teinud. Joonistasime ja kirjutasime talle uusi näidiseid. Tuli Klaus, kes ütles, et Pille ja Toomas olid postkastist mulle tellitud "Burda" leidnud ja et emale polnud meeldinud, et ma selle tellisin.

pühapäev, jaanuar 14, 2007

Õudusjutt arstidest

Arstid hakkasid streikima, et osa minu rahast neile antaks. Nende nõudmised täideti. See tundus ebaõiglane, sest neile oli juba varem minust mitu korda rohkem makstud. Nii ei läinud ma enam kunagi arsti juurde. Alguses minu tervis sellest paranes, sest organismi rohtudega mürgitamisele tuli lõpp. Aga ühel päeval sain sellise haiguse, mis vajas ravimist. Ma ei läinud ikkagi arsti juurde, sest oli karta kättemaksu. Keskmine eluiga langes keskaja tasemele. Arstid lahkusid riigist, sest uus streik ei andnud enam loodetud tulemusi, sest ei olnud enam kelleltki midagi ära võtta. Ka välismaal hakkas keskmine eluiga langema, sest seal tööle asudes ei saanud meie arstid sealsete patsientide võõrkeelsetest kaebustest aru. Aga nad lohutasid ennast sellega, et loomaarst ei saa ka looma jutust aru. Kodumaal, kus enam arste ei olnud, võrdsustusid inimese ja looma keskmine eluiga, aga välismaal oli inimese eluiga veel veidi pikem.

Hirmunud täpid

Nägin unes, et ühes hoones olid erinevates tubades erinevad maad. Ühes toas elasid täpi suurused mehikesed. Neil oli seal õunasid. Võtsin ühe õuna ja ütlesin, et ma näitan, kui kiiresti ma seda söön. Kui ühe suutäie hammustasin, põgenesid kõik täppmehikesed ühe hetkega, sest nende jaoks oli minu söömiskiirus kohutav. Nemad oma väiksuse tõttu sõid ühte õuna kaua aega.

Olime Paides. Oli veel pime, aga selgus, et kell on juba palju. Ei saanud aru, kas pimedaks teevad äikesepilved või on pilved tekkinud tolmust, mis tekkis maakera võimalikul kokkupõrkel mõne asteroidiga. Viimasel juhul oli oodata, et inimesi hakatakse süstemaatiliselt maha laskma, et neid kannatustest päästa. Klaus arvas, et siis hakavad need mässama, kellele mahalaskmine ei meeldi. Ta rääkis, et kui ühte inimest käe taskushoidmise eest hukatakse, lubatakse teisel hukkamise juures viibijal samal ajal käsi taskust välja võtta ja niimoodi karistusest pääseda. Aga kui keegi hukkamise ajal räägib, siis ei lubata tal rääkimist lõpetada.

Rahvas seisis tänaval. Kõneleja juurde tuli labidamees. Algul ei saadud aru, kas ta on mässaja, kes kasutab labidat löögiriistana, või hoopis teetööline. Sellest kodus lugedes mõtlesin jätta pooleli fantastilise romaani kirjutamise ja kirjutada järjest hulk raamatuid väljamõeldud ajalugusid. Samal ajal hakkas ema rääkima, et kõiki pabereid ei tohi alles hoida. Küsisin, et kui tema raamatud tohib isegi välja anda, miks ei tohi siis minu raamatuid ühes eksemplaris säilitada.

laupäev, jaanuar 13, 2007

Lähen küll valima

Sõltumatu Infokeskus kutsub üles valimisi boikoteerima, hoolimata sellest, et alles hiljuti rääkis valimistele ühisnimekirjaga minemisest. Kuna sama infokeskus on ka minu kohta informatsiooni (ja valeinformatsiooni) levitanud, siis teatan, et mingi boikotiga ma ühineda ei kavatse. Boikoti eeldus on, et poliitikud on halvad ja rumalad. Tegelikult on teised inimesed ka halvad ja rumalad, valida tuleb inimeste hulgast võimalikult häid ja tarku. Boikoti tagajärjel loodetakse saavutada seda, et võimuletulijad ei saa enam viidata rahva enamuselt saadud mandaadile. Tegelikult saavad võimulolijad siis öelda, et nemad on nõus isegi valimistel kandideerima ja valitsema, samal ajal kui teised ei vaevu valimagi minema. Kes paistab siis paremas valguses?

Kuus unenägu

Nägin unes, et magasin oma voodis ja rääkisin läbi une, et Eesti peaks rohkem vedelkütuseid põletama. Tiit Vähi hakkas teisest voodist ärritunult vastu vaidlema, et vedelkütuste asemel tuleb rohkem põletada hoopis põlevkivi, Eesti häda olevatki vedelkütuste põletamine. Hommikul tõusin üles, aga Tiit Vähi ei hakanud üritusele minema, sest tal olid unehäired. Henn ütles, et ta kuulis küll, mida ma öösel rääkisin. Vastasin, et seda rääkides ei olnud ma ärkvel.

Olid lihavõtted. Hakkasin vildikatega postkaarti valmistama. Värvisin joonistusvihikus selle jaoks laiasid ribasid. Ma ei teadnud, kas vildikad kuivavad värvimise käigus ära. Kui pilt valmis sai, oli vildikavärv veel nii vedel, et hakkas paberil voolama. Aga postkaart, mis võttis enda alla ühe lehekülje üleni ja teisest ka natuke, oli tulnud nii suur, et see ei mahtunud ühtegi ümbrikusse. Muidu oleksin saatnud selle Helinale. Aga nüüd mõtlesin, et kui ma eelmine aasta kellelegi lihavõtete puhul kaarti ei saatnud, siis ei pea ma sel aastal ka saatma. Hakkasime mune sööma. Ma polnud jõudnud ise ühtegi muna värvida, aga värvitud mune sai võtta sellest joonistuspaberi lehest. Sellel olid mõlemad küljed värvitud. Vaatasin arvuti ekraanilt, et olin seal värvinud nii kitsamaid kui ka laiemaid ribasid.

Läksime isa ja emaga vanaemale külla. Tulime tema kodu lähedal bussist välja. Kõndisime majade vahele. Varsti märkasime, et oleme läinud vale teed. Olime maja ees, mille number oli vanaema maja numbrist ühe võrra väiksem. Teadsime, et vanaema maja peab olema selle taga, aga seal seda enam ei olnud. Helistasime vanaemale. Telefonis oli ta küll olemas. Vanaema oli vahepeal lähedal asuvasse teise majja kolinud ja seejärel varsti oma majja tagasi. Nüüd oli tema maja jälle olemas. Lähedal asus arhiiv, kus tegeleti paberile blogi kirjutamisega. Üks kirjutajatest oli Helena.

Istusin laua taga Pille vastas ning kirjutasin ja joonistasin paberile kahest endisest õpilasest, kellest üks oli kõigega nõus, teine vaidles kõigele vastu. Üks õpilastest oli Oudekki, teine Krister. Oudekki pilt tuli mul äratuntav välja. Ma ei teadnud, kas Pille nägi, mida ma kirjutasin, aga lootsin, et ei näinud.

Isaga tuli juttu andmetest, mis keegi oli avalikuks teinud. Nende järgi oli ühe ordu salajane eesmärk, et Saaremaa ja Hiiumaa kiiresti ümber rahvustataks ning et mujalt Eestist ka võimalikult palju inimesi välja rändaks. Andmete avalikkuse ette toojad olid ise Eestis toimuvast nii masendatud, et mõtlesid ka pärast magistrantuuris õppimist välismaale elama jääda.

Hakati mööda ringrada võidu uisutama. Korraga uisutas kaks inimest. Omavahel võisteldes tulid üksteise järel võitjaks Ivo, Ariel ja Kristjan G., nii et nende omavahelistest võitudest moodustus ring. Siis võistles üks neist jänesega. Jänesest teati, et ta uisutab halvemini, seepärast pandi ta juba stardis tahapoole, samal ajal kui eelmised võistlejad olid startinud kõrvuti. Lisaks jäi jänes veel ringiga maha. Üldkokkuvõttes mahtusid Ivo, Ariel ja Kristjan G. neljale esimesele kohale, aga jänes oli alles seitsmes.

reede, jaanuar 12, 2007

Pinge

Ma ei saa endast kõike rääkida,
sest jutt tuleks liiga rõve.
Küllap te mõndagi mõistate,
kui saate selle sama tõve.

Miskit ületamatult ilusat
on siiski minugi hinges.
Mus peituvad suured vastandid
on lõputus kõrgepinges.

Unenägu maa valgenemise ajal

Nägin unes, et Toomas oli Lauriga kabet mänginud. Isa oli neile andnud teised kabenupud kui need, mida mina kasutasin. Vaatasin nende kasutatud komplekti. Sealt olid osad nupud puudu. Aga ma leidsin neid juurde. Hakkasin Toomaga kabet mängima. Toomas pani endale algseisus väljale a5 neli pannkooki. Minu seis muutus raskeks. Ütlesin Toomale, et kui ta endale mängu alguses neli nuppu rohkem võtab, siis ta õige mängu korral saabki ainult võita. Vaatasime ka maleseisu. Panin musta vankriga valge kuningale mati. Klaus ei pannud seda tähele ja otsis veel valgele käiku. Nüüd nägin, et enne vankrituld oli valge kuningal juba peal lipu tuli. Hiljem meenutasin, kuidas mängud käisid. Olin Toomale kaotanud nii kabes kui ka males. Males aitas tal võita see, et ta pani algseisus oma etturi b7-lt a5-le. Nii oli tal üks ettur kohe kaugemale ette jõudnud, lisaks avanes liin vankrile ja pikk diagonaal odale. Lauri ema oli Tooma võitude üle väga imestunud. Nüüd oli tõenäoline, et tagajärjeks on "Eesti Päevalehe" sporditoimetaja vallandamine. Vaatasin selle kooli ajalehte, kus Maaja töötab. See oli paks leht. Ema ütles mulle midagi Maaja kohta, aga ma ei saanud hästi aru. Lõpuks leidsin ajalehest, et seal oli avaldatud e-mail, mille Maaja mulle oli saatnud, aga mis polnud mulle kohale jõudnud, sest ta oli kogemata kirjutanud aadressiks enda aadressile analoogilise, nii et kiri sattus hoopis lehe tegijate valdusesse. Selliseid kirju oli ta saatnud rohkematele inimestele, küsides neis, kas saaja ei taha osta Tallinnas maja.

neljapäev, jaanuar 11, 2007

Elu

Elu on liiga huvitav
ja aega on liiga vähe.
Karjuda pikalt võiks edasi,
aga hääl juba ongi kähe.

Lisada siiski tuleb veel,
et elu rikuvad kaagid.
Nad saevad kõiki oksasid,
ja nii ei valmigi saagid.

Aastavahetus

Nägin unes, et sõitsime bussis. Kaks jalakäijat jäid peaaegu bussile ette, aga buss mahtus vist ikka nende vahelt läbi. Üks meist arvas, et nad jäidki bussi alla ja et buss sõidab edasi ainult sellepärast, et ta ei tohi tagurdada. Mina arvasin, et kui vaja oleks, siis ikka tohiks. Need jalakäijad jäid hoopis bussi taga sõitva auto alla. Sõitsime aastavahetuseks Peedule. Oli oht, et seal hakkab külm. Sooja saamiseks võis ahju kütta, aga ei teadnud veel, kas ahjus läheb tuli põlema. Meil olid tikud vähemalt kaasas. Mõtlesin, et ei tea, kas emale ikka linna küünalde süütamiseks jäi tikke. Hakkasime pilte maalima. Maalisin hästi jämeda pintsliga. Isa, Klaus ja Toomas maalisid peenemate vahenditega - noa tagumise otsaga või sõrmega. Kuigi nemad tegid peenemat joont, said nad pildid ikkagi minust kiiremini valmis. Enda piltidest meeldis mulle kõige rohkem pilt mänguasjadest. Toomal lasin ühte tema pilti parandada. Ühtede piltide kohta tekkis mul Klausiga vaidlus, kas need on minu või tema omad. Klaus näitas, et need on tema omad ja tal on need veel pooleli, sest on paberile märgitud, mida nendega veel edasi teha. Seejärel hakkas ta sinna maalima kividest seina, mis oli tema lemmikteema. Mänguhiire ajusse läks elektrijuhe. Sellega tekitati sihilikult lühis, mis põhjustas hiirel ajusurma. Hiire silmad vajusid kinni. Lootust andis see, et ta tegi silmad uuesti lahti. Aga varsti vajusid need tal jälle kinni.

kolmapäev, jaanuar 10, 2007

Mammut ja tiiger

Püüdsime suure mammuti.
Suur oli ta surnuna samuti.
Meil vaadates suud olid ammuli,
kui lebas mammut seal kummuli.

Üks külamees kummitas tiigrina,
kui teised magasid neegrina.
Kuid ükskord täiskuu kiirguses
tal järele mindi viirgudes.

Me kinni püüdsime mammuti
ja seejärel tiigri samuti.
Kus maal see juhtus, on teadmata,
sest maad on veel kaardile seadmata.

Geograafia

Nägin unes, et Uku Masing näitas mulle pöörlevat maakaarti. Sain aru, mida ta selle juures näidata tahtis. Nimelt seda, et iga pöörde juures märkasin erinevaid kohanimesid. Ja neid, mida ma juba märganud olin, ma järgmiste pöörete juures ei näinud. Kuna Masing ise on surnud, siis pidi näitaja olema mõni Masingu uurija. Lugesin "Loomingust" artiklit ja kirjutasin pliiatsiga selle juurde märkusi. Autor ei pidanud märkusi arvesse võtma, aga ta sai neid kaaluda. Oli kirjutatud, et Masingu pooldatud seisukoht on ketserlus, sest seda on kasutanud kõik maailma valitsused. Kirjutasin servale: "Kas ainult sellepärast?" Midagi oli kirjutatud võõrkeeles, millele oli toodud ka eestikeelne tõlge. Tõlkes korrutati kolm korda "ei ei ei". Panin tähele, et originaalkeeles oli järjest ainult kaks ühesugust sõna. Kirjutasin ka selle kohta märkuse. Tegelikult kahele "ei" tähendavale sõnale järgnes küll sõna, mis tõlkes on "ei tee". See artikkel oli kodutöö. Tund geograafia klassis hakkas nüüd pihta. Mul oli kaks viimast lehekülge veel lugemata. Kodus oli olnud teha ka muid asju, mis mul samuti tegemata olid. Õpetaja rääkis, et teised õpetajad tahavad, et tema kui geograafia õpetaja aega mõõdaks, aga teda see üldse ei huvita. Tal olid nurgas pikad ribad, mille küljest ta pidi igal uuel päeval tüki murdma. Nüüd ütles ta, et ta viskab need ära. Mõtlesin, et kas ajaarvestus siis sassi ei ole läinud, kui kooli ei ole. Aga nähtavasti oli oluline lihtsalt aeg-ajalt tükke murda. Lamasin külili põrandal. Üks tüdruk, keda ma ei tundnud, küsis mult, kelle artikkel tänaseks õppida oli. Vastasin, et Uku Masingu. Tüdruk küsis: "Kes ta noormees on?" Nüüd sain aru, et ta küsis hoopis, kes see Masingu uurija on, kes selle artikli kirjutas. Küsimise peale ta ka seda arvamust kinnitas. Aga sellele ei osanud ma vastata, sest ma ei mäletanud autori nime. Merko rääkis, kui loll õpetaja on. Kutsusin ta paari inimesega samaaegselt korrale, sest õpetaja kuuldes ei tohi õpetajast niimoodi rääkida. Merko seletas siiski veel enda näitel, et kui ta sõidab jalgrattaga bussile sisse, siis ta on ise süüdi, kui buss talle sisse sõidab. Keerasin ennast teist pidi. Sain olla mõlemat pidi, sest õpetaja ja klassi esiots jäid erinevates suundades. Sõime puuvilju ja teisi toite. Söömine läks aeglaselt. Õpetaja oli kurb, et me kõike ära süia ei jõua. Tunni lõpus kõndisid läbi klassi veel kaks õpetajat - meie õige õpetaja, kes oli tundi andva õpetaja sarnane, ja veel üks. Tund sai läbi ja toit ei olnud otsas. Algas söögivahetund. Ma ei teadnud, kas minna veel sööklasse edasi sööma. Aga mõtlesin, et võiks minna ja vaadata, kas seal läheb söömine kiiremini.

teisipäev, jaanuar 09, 2007

Põgenikud saabuvad

Kaebused kostsid poolkuu pealt.
Taheti siia pageda sealt.
Varsti üldse pole ju kuud,
pageda tuleb, ei teha saa muud!

Rääkisin sellest, ei usutud mind.
Kurjad vaimud vaevad sind,
öeldi mulle, pakuti arsti.
Tulnuka hordid on saabuvad varsti.

Veel postkaartidest

Nägin unes, et isa ei sisestanud enam raamatuid arvutisse, seepärast pidin seda mina tegema hakkama. Toimetasin raamatut, mis oli trükitud pisikeses taskuformaadis. Ühel leheküljel lõin kogemata sõnade järjekorra segamini. Teistel lehekülgedel oli sõnakoorik veel terve, aga taasatada tuli ka sellel. Ma ei teadnud, mille põhjal seda teha saab. Isa ütles, millises Oskar Lutsu raamatus see luuletus on. (Seni oli tegemist olnud proosaga.) Läksin isa tuppa seda otisma. Oli öeldud, et Oskar Luts oli eelkõige luuletaja. Seal oli mitmeid tema luulekogusid, aga mul oli raske leida õiget. Lõpuks tundusin selle luuletuse kogutud luuletustest leidvat.

Olin toimetanud ajalooraamatut. Autor pani mulle toimetamise eest veerandihindeks viie, samuti juba ette aastahindeks. Oma nime ta hinde juurde ei kirjutanud, vaid joonistas autoportree. Ei olnud selge, kas saab veel kuskile pärast ajalootundides käimise eest hinde panna. Aga hinde juurde ei olnudki kirjutatud, mis aine hinne see on, nii et säilis valikuvõimalus, milleks seda lugeda.

Pille hakkas vaatama minu postkaardialbumit. Ta ei keeranud kõiki kokkumurtavaid lehti lahti, aga pooli kaarte nägi ikkagi. Albumi alguses olid ainult lillepildiga kaardid. Mõtlesin, et peaksin Helinale kirjutama, et kuigi ma ei tahtnud talle lillepildiga kaarti saata, kogusin ma alguses just lillepildiga kaarte. Nüüd olen ma lilledega seoses liiga palju tobedusi kuulnud. Pille ahhetas, et albumis nii palju kaarte on. Ütlesin, et mul on kolm postkaardialbumit. Albumi vahel oli ka kommipabereid. Ühte oli kaks tükki. Pakkusin ülearust Pillele. Ta võttis selle vastu. Siis pakkusin teist, mida oli samuti kaks. Seda Pille vastu ei võtnud, öeldes, et tal on seda kolm. Ütlesin, et loodetavasti ei vaata ema mu albumi vahele, muidu hakkab ta jälle kortsus kommipabereid ära viskama. Aga ma sain neid natuke sirgemaks murda.

Sõitsime presidendikandidaatidega bussis. Kandidaadid Pormeister ja Putin istusid kõrvuti. Pormeister näitas Putinile oma tegevuskava. Putin hakkas seda kohe suure huviga vaatama. Oli karta, et ta hakkab selle nägemist hiljem Pormeistri vastu kurjasti ära kasutama. Kooli juures tuli meil maha minna. Kaks presidendikandidaati läksid kohe bussist välja, ülejäänud jäid bussitrepile ootama, et neile vastu tuldaks. Nii ähvardas buss uksed uuesti kinni panna ja edasi sõita, sest vastu keegi ei tulnud. Lõpuks said kandidaadid sellest aru ja astusid bussist välja. Koolis oli Piret P. õpetajaks saanud. Ta käsutas kõiki, aga ei olnud ise üldse õpetaja moodi.

Olin mitu Piret L-le kirjutatud kirja üheks paberkirjaks kokku kirjutanud ja koos ära saatnud. Põhjenduseks kirjutasin, et tahtsin talle ühe paberkirja ka saata. Ma ei teadnud, kas see kiri jõudis kohale. Kuna elektroonilised kirjad olid vahepeal õhku lennanud, leidsin nüüd, et elektrooniliselt on põhejendatud ainult lühemate saatmine, ülejäänud tuleb paberil saata.

Keldrisse viiv redel oli logu. Vennad kasutasid seda ja ei näinud suurt probleemi selles, kui see laguneb. Ütlesin, et vanad inimesed ei jaksa ennast redeli lagunemise järel keldrist välja vinnata. Neil võis keldris olulisi asju olla. Ronisin laua pealt maha, sest see ei olnud liiga kõrge.

Vennad tulid maalt sauna kustutamast ja teatasid nüüd, et kustutavad naabrite trepikoja keldrit. Minu meelest oli imelik, et kaks kustutamist toimuvad järjest. Läksin vaatasin, et tuli on väike, aga nad ei kustuta seda korralikult. Keldrisse sisse minna ei saanud, et mitte saada vingumürgitust, aga sai ukse pealt vett sisse kallata. Seal põles puuvirn. Vennad kallasid vett vaid pisut. Ütlesin, et võib rohkem kallata, sest uputust ei tule. Nad olid kustutamiseks visanud puudele ka märga rohtu, mis minu arvates oli vale, sest see võis ise varsti põlema minna. Ütlesin, et puudel ei tohi lasta lõpuni põleda. Kui osa puust oleks päästetud, oleks seda veel küttena kasutada saanud.

esmaspäev, jaanuar 08, 2007

Veel üks allkiri

Täna jälle ühe allkirja andsin - alkoholi vastu, leheküljel http://www.ave.ee/laps/. Ma ise küll sellist kirja poleks osanud kokku kirjutada, kuid mõtlesin, et kui Riigikogus saadikud hääletavad nii, nagu neile ette öeldakse, siis võib allkirjade andmisel ka vahel targemaid usaldada. Kes ühineda soovib, siis allkirja kinnitamiseks peab vaatama oma postkasti.

Kolm unenägu

Nägin unes, et näidati erinevaid maleseise. Tundsin kolmest seisust järjest ära, et need on Kerese partiidest. Seda, kuidas seal jätkata, teadsin halvemini. Ühes seisus teadsin, et tuleb lihtsalt maha lüia ees olev oda. Aga eksisin selles osas, kumma vankriga seda teha tuli. Algul arvasin, et mäletan neid seise Kerese kogutud partiidest, kuid siis hakkas tunduma, et hoopis Randviiru maleülesannete raamatust. Rei küsis mult, kas ma sõidan järgmisel päeval algavale Põlva turniirile. Selle peale otsustasin sõita. See oli mul jooksval aastal juba teine kord väljaspool Tartut toimuvale turniirile sõita.

Olin Põlvas. Oli aeg hommikul üles tõusta, aga ma ei hakanud kuidagi täielikult ärkama. ütlesin teistele ruumisolijatele, et ma vist ei ärkagi. Püüdsin kella vaadata. Nägin seda väga uduselt, kuid aegamööda läks pilt selgemaks ja nii ma ärkasingi. Võrdlesin kellaaega päevakavaga. Selgus, et Põlvasse saabumise kellaaeg on juba möödas, aga mänguruumi kogunemiseni on pool tundi. Hakkasin koos endast nooremate poistega duširuumi minema. Poisid narrisid üksteist. Mõtlesin, kas keelata neid, aga ei hakanud seda tegema. Duširuumis oli reas palju vahesid, kus ennast pesta sai, aga minule ühtegi ei jätkunud. Duši alla minna ma eriti ei tahtnud, sest ruumil oli läbipaistev klaasuks, aga natuke pesta oli küll vaja. Läbipaistev uks oli vist küll ka selle arvestusega tehtud, et ükski naisisik seda koridori mööda nagunii ei kõnni. Kolmes viimases vahes ei olnud kedagi, aga seal olid poiste riided ja nad ei lubanud neid märjaks teha. Pealegi ma ei teadnud, kas seal üldse vett tuleks. Esimesse vahesse oleks üks inimene juurde minema mahtunud, aga sinna mul ei lubatud minna, sest seal oli kuulus mees. Ruumi saabus juba uus kari poisse, kes võisid ka minust ette minna. Siis üks koht vabanes. Läksin sinna. Nüüd olid kolmes tagumises vahes siiski ka inimesed.

Istusin arvuti taga. Arvuti küljes oli tuli, mis näitas, kas minu blogil on parajasti mõni külastaja ja tema IP aadressi. Tuli põles tavaliselt nii kaua, nagu on vajalik ühe sissekande läbilugemiseks. Vahepeal ma siiski ei saanud aru, kas IP aadress on võõra külastaja või omaenda arvuti mõne osa oma. Taevas algas suur mürin. Valjuhääldaja teatas, et maakera põrkab kokku meteooriga ja sellega seoses loetakse täna ette inimkonna ajalugu. Panin tähele, et see jättis mind täiesti rahulikuks. Varsti hakkas vist paistma, et tegelikult siiski kokkupõrget ei tule.

pühapäev, jaanuar 07, 2007

Mõistuseta inimesed

Ühes raamatus arutleti, kas idioodid tuleks ära tappa. Minu meelest kui kasside ja koerade eest hoolitsetakse, siis võib nende asemel pidada ka mõistuseta inimest.

Suured programmid

Nägin unes, et magistritööde hindamise korda oli muudetud. Enam ei toimnud tööde arutelusid, vaid ainult kaitsmine. Hindeid enam ei pandud, võibolla erandina pandi cum laudet. Uurisin uuesti vanu ajalehti. Seal oli kirjutatud, et Etioopiasse viidud Itaalia sõduritest surid ühel öösel pooled ära, arvatavasti magamatusest. Seni olin teadnud, et Teises maailmasõjas kaotas Itaalia vähem mehi kui Esimeses maailmasõjas. Kuid sellist surma oli tõesti keeruline arvesse võtta, sest tegu ei olnud langenutega. Erinevalt varasemast korrast vaatasin nüüd kõiki lehenumbreid järjest. Seletasin Pillele, et ma vaatan kellegi teise asju. Pille ei pidanud teiste asjade vaatamist nii õigeks kui enda asjade vaatamist. Pillega oli veel see probleem, et tahtsime temaga mõlemad samas kohas olla, aga ei mahtunud. Oli hommik ja pidin kooli minema. Ma ei olnud veel hilinema hakanud, aga oli võimalik, et ma esimesse tundi üldse ei jõua. Ma ei saanud veel minema hakata, sest ma ei saanud suud venivast ainest tühjaks. Lõikasin välja kommikarbi kaanel oleva pildi, et see Helinale postkaardina saata. Pildil olid Moskva olümpiamängude aegsed purjepaadid. Teadsin, et Moskva olümpia toimus aastal 1980, aga sinna oli kirjutatud aastaarv 1918. Seega pidid seal olema toimunud kahed olümpiamängud. Mõtlesin Helinale 1980. aasta pildi saata sellepärast, et sel aastal ei olnud ta veel sündinud ja järelikult ta ei saanud veel seda pilti näinud olla. Aga kirjas oli, et ta oli 1918. aasta olümpiavõitja. Teadsin küll, et vahel on olemas mitu täpselt sama nimega inimest. Olin saatnud Helinale kõigepealt postkaardi, mis talle meeldis, kuid järgmise kirjaga sellise, mis ei meeldinud. Kolmas kaart ähvardas samuti mittemeeldiv tulla. Mul oli võimalus saata ka punaste rooside pildiga postkaart, aga selle saatmine oleks tundunud sündsusetu. Hakkasin tõmbama internetist programmi, mis pidi sisaldama kõiki malepartiisid. Varem olin näinud miljoni partiiga programmi, aga uues pidi neid veel rohkem olema. Kõiki partiisid ei saanud nad kokku koguda, sest kõikidel kohalikel turniiridel partiisid arvutisse ei sisestatagi. Aga võibolla olid selles programmis üldse kõik partiid, mida on võimalik mängida. Programmi tõmbamine võttis rohkem aega kui ühegi varasema asja puhul selle arvutiga. Kui see kohal oli, avanes Eesti kaart, kus oli võimalik klikkida kõikidele linnadele. Eesti tuli ette sellepärast, et arvuti sai aru, et see avatakse Eestis. Sai liikuda ka kõigi teiste maade peale. Mingile linnale klikkides ilmusid nähtavale selle linna maletajad elusuuruses ja kolmemõõtmeliselt. Jaapanist oli näha muusik Fuugat, kes mängis saksofoni ja pistis selle lähemale tulles üle barjääri. Põgenesime Klausiga tema eest ruumi teise otsa. Klaus ütles, et Fuuga kohta on öeldud, et ta on hirmutav. Vastasin, et Jaapanis tehaksegi asju hirmutavalt, sest see on tuumaplahvatuse maa ja taifuuni maa. Ütlesin, et võtame selle programmi maha. Klaus oli nõus, et muidu on ökokatastroof liiga suur. See programm võttis nimelt väga palju elektrit. Aga Klaus hakkas nüüd tõmbama programmi, mille sees olid kõik maailma arvutimängud. Arvuti ütles, et see programm on nii suur, et ei mahu kõvakettale ära, ja et tulemüür ei taha selles sisalduvaid viiruseid läbi lasta.

laupäev, jaanuar 06, 2007

Sõda ja terror

Ühtviisi eile, täna ja homme
üle ilma plahvatab pomme.
Värdjad tahavad värdjaid tappa.
Ega ohvrid nutma ei hakka?

Hollandi kaart. Klooster.

Nägin unes, et vaatasime kaardilt Hollandit. Seal olid linnad üleni peale kantud. Kaks linna olid väga suured. Üks linn jätkus teisel pool Belgia ja Saksamaa piiri. Hakkasin otsima Luksemburgi. Kui selle leidsin, osutus selle suhteline suurus veel väiksemaks kui tavalistel kaartidel. Kaardil olid Hollandi erineva elanike tihedusega piirkonnad tähistatud erinevate värvidega. Kesklinnad olid punased, kesklinnade keskkohad tulipunased, mis näitas eriti suurt tihedust. Küsisin, kuhu peab mahtuma veel Hollandi kuulus põllumajandus. Vastuseks näidati, et see peaks olema natuke hõredama asustusega piirkondades. Ühele autofirmale kuulus suur ovaalne maatükk. Kaardil oli näidatud, nagu võtaks suurema osa sellest enda alla võidusõidu ringrada. Arvasin siiski, et see on vaid illustratsioon ja tegelikult on ringraja pindala osakaal firma maast väiksem. Idapoolsetesse riikidesse jäi teise autofirma veel suurem maa-ala. Ütlesin, et see on ju Eestist suurem. See maa ei saa kõik sellele firmale kuuluda, vaid lihtsalt firma tootmine peab selle maa sisse ära mahtuma. Siis tuli välja, et omanikul on ikkagi palju maad. Omanik oli Veeber. Kaardil läksid jooned erinevatesse riikidesse, mis näitasid, millised parteid tal neis on. Eriti tõsteti esile, et üks partei tegutseb vaid ühe riigi ühes väikses osas. Eestis olid Veeberi parteideks vabadussõjalastele vastav ja Keskerakond. Keskerakonna nimi oli kirjutatud kujul The Estonian Liberal Central Party. Kuigi oli aru saada, et see oli tingitud liberaalsesse internatsionaal kuulumisest, ütles isa Veeberile, et tõlkima peaks täpsemalt. Veeber vastas, et Central Party võib tõlkida küll. Erinevad autorid tõlkisid parteide nimesid erinevalt, mis raskendas lugejal variantide tervikuks kokkuviimist. Laari ja Savisaare vahel oli vaidlus, kuidas tõlgendada esimese iseseisvusperioodi ajalugu. Siis oli tegutsenud parlamendi alamkojast kaks versiooni. Üks pidas õigeks ühte, teine teist. Üks koda kuulutati ülemkojaks. Laar jätkas Savisaare partei tegevust ja Savisaar Laari partei oma.

Mari S. näitas enda tehtud fotosid. Minust oli ta teinud reisil kolm fotot. Ühel sukeldusin ma teksajaki ja pikkade pükstega vee alla. Teised fotod olid ebaviisakamad - ühel vaatasin ma ühe tüdruku poole ja teisel vahetasin riideid. Ütlesin neid pilte nähes kaks korda ühte sõimusõna. Pilte hakati otsast peale näitama. Nüüd oli neid võõraste inimeste kohta juurde tekkinud. Hakkasin kahetsema, et olin Mari kohta sõimusõna kasutanud. Lootsin, et ta arvab, et ma ütlesin seda enda kohta, et ma fotodel selline olen.

Vaatasime kloostris, kuidas kloostrikoor laulab. Mõnda kooriliiget muutis laul nii kurvaks, et nad laulmise ajal nutsid. Mulle sellist mõju ei olnud. Kui uuesti oma vihikute poole vaatasin, ei leidnud ma ühte paberit üles. Küsisin, kas siis nunnad ka varastavad. Mul oli kooli kaasa võetud ja lauale laotud suur ports erinevate aastate vihikuid. Nii minust eespool kui ka tagapool istus Krister. Üks oli praeguses vanuses ja istus Arturi kõrval, teine oli veel väike ja istus Peebu kõrval. Hakati kohalolijaid kontrollima. Kui minu eesnime nimetati, tõstsin käe. Mõtlesin, et ei tea, kas seda märgati või pidin ma kuuldavalt jaa ütlema. Võibolla eelmised nimetatud ei olnud sellepärast öelnud, et neid ei olegi kohal. Siis tuli välja, et peale minu on ruumis veel kaks Simo-nimelist. Olin juba enda arvates käe tõstmisega endale teema tegelema hakkamiseks saanud, kuid nüüd hakkas tunduma, et see võis kuuluda ühele neist. Aga ma ei tahtnud enam endale võetud autoritarismi-teemast loobuda, sest minu meelest oli loomulik, et teema pidi kuuluma just mulle. Avasin ühe vana inglise keele vihiku, mille esikaane pöördele olin ühe pildi joonistanud. Tagapool oli veel pilte. Näitasin Sandrile esimest pilti, öeldes, et sellesse on peidetud üks luuletus, mille kõlast peab joonistatu järgi aru saama. Sander hakkas pilti uurima ja tundus ka midagi aru saavat. Eestikeelsele sõnale "need" tundus näiteks vastavat ingliskeelne teise tähendusega sõna "need". Ise ma ei saanud siiski enam aru, kas see on sama luuletus, mis oli kirjutatud kaanele järgnevale esimesele leheküljele. Teisel leheküljel olev pilt vastas võibolla selle luuletuse teisele salmile.

reede, jaanuar 05, 2007

Sumisegu aga

Kohtumisel suminaga
tervitasin mõminaga.
Kas ma olin üldse karu,
sellest siiski ei saand aru.
Sumin mõtteainet andis,
mõtteid kärgedesse kandis.
Oma suure laiskusega
ma ei lähe raisku, ega?
Pea all oli pehme padi,
mõte tegi sellest paadi.
Lumekate oli nadi,
siiski talvituda saadi.

Maleline uni

Nägin unes, et Oudekki blogis oli kirjutatud suurendatud sõnavahedega kirjutamisest. Kirjutasin selle peale selle sissekande ridade vahele kaks suurendatud sõnavahedega kommentaari. Isa lehitses ühte avanguraamatut. Mul oli imelik mõelda, et ta ei näe selles raamatus midagi peale maleseisude. Leidsin lauapealt paberi, kus oli küsitud, mida lugeja male kohta rääkida oskab. Hakkasin kirjutama vastust. Kirjutasin kõigepealt sellest unenäost, kus toimus suguvõsa maleturniir, sest seda ma polnud varem üles kirjutanud. Mainisin, et päriselt ei ole sellist turniiri toimunud. Kui ma seda paberit Oudekkile näitasin, ütles ta, et see küsimus on arvutist välja kirjutatud. Vaatasin küsimust uuesti. Püüdsin tabada õigeid sõnu ilma kõike läbi lugemata. Nüüd nägin, et küsitud on kelleltki tema kolm aastat kestnud malega tegelemise kohta. Nüüd lõpetasin vastamise, sest sain aru, et küsimus ei ole mulle, sest mina olen malega kauem tegelenud. Teises toas räägiti, et ühe sportlasega juhtus õnnetus.

Oli tund laulmisklassis. Helen tegi ettepaneku, et kuigi ta on oma kirjandi eest juba hinde saanud, võiks keegi saada hinde ka selle ettelugemise eest. Esimesena tahtis lugema hakata Andres, aga tal ei lubatud. Lugema hakkas Ivo ja jätkas Kristjan G. Helen oli kirjutanud Ameerika vastasest rünnakust malelaual. Ameerikal olid valged. Must käis Iraani väljale e2 ja etturi d3, ähvardades d2. Rünnak viidi lõpule. Õpetaja ütles kommentaariks, et parteidest suhtub fašismi kõige paremini Isamaliit.

Mängisin malet. Umbes kümnendal käigul tegin vea ja pidin alistuma. Ütlesin, et ma kaotasin sellepärast, et laual oli liiga palju vigureid. Nüüd nägin, et oleksin saanud mängida Od2-g5, sidudes vastase ratsu ja vabastades ühtlasi oma lipu d1. Edasi oleksin mänginud c3 ja d4. Kui ma oleksin seejärel veel käinud c4, oleksin saanud ruumilise paremuse. Analüüsisime mängimata jäänud varianti. Mina lõin b7 kandis vastase nupu, tema lõi odaga f8-lt minu viiendal real kasvava nõgese. Siis selgus, et neid käike siiski ei tehtud. Aga tagasi võtta hästi ka ei saanud, sest nõges oli juba närtsinud.

neljapäev, jaanuar 04, 2007

Sogajutt

Nüüd ma hakkan kirjutama halbu luuletusi.
Peaasi on midagi kirjutada.
Ise saan ma aru, kui hea see on.
Teised saavad aru, et hea, et nemad paremini kirjutavad.
See ei ole vist luuletus.
Lõppu võiks mõned riimid panna, siis jätaks rohkem luuletuse mulje.
Iseasi, kas on juba vaja lõpetama hakata.
Elan kandilises majas.
Tuba on ka kandiline.
Jutt on ümmargune.
Alguses ei olnud mul üldse plaanis täna teist sissekannet kirjutama hakata.
Aga praegu leian, et hea, et kirjutasin.

Kastanimunad

Nägin unes, et kõndisime ühe liivakasti juurde. Seal mängisid lapsed kastanimunadega. Koukisin taskutest välja veel suure hulga kastanimune, et nad saaks nendega ka mängida. Seisin kirikusõrestikul. Ehitis tundus väga ebakindel. Sellega oli sama oht, mis redelitega, mis toetusid alumise otsaga maapinnale ja ülemise otsaga mitte millegi vastu, mille peal ma olin koos isaga seisnud. Neid ei tohtinud kunagi ümber ajada, aga ometi ajasin ma nad alati ümber.

Lähenes suguvõsa maleturniir. Eelmisel korral oli selle võitnud Raivo. Sel korral tuli tema võitu takistada. Valisin välja avangu, mida Taimo vastu mängida. Mulle tuli meelde, et seda ma tema vastu juba eelmisel korral mängisin. Aga sel korral võisin teistsuguse käigu teha. Ma polnud siiski kindel, kas mul on eelmise korra käigud täpselt meeles. Sel korral tahtis turniiril osaleda ka Pille. Tahtsin öelda, et hoolimata sellest, et ta pole trennis käinud, on tal head lootused, aga ta sai vastupidi aru ja ei olnud minuga nõus. Seletasin uuesti, et kui laps läheb maletrenni, siis peab ta seal aasta käima, et neljas järk kätte saada, aga mängimist alustav täiskasvanu, kes mingit eriala õppinud on, on kohe teine järk. Või vähemalt neljas järk. Pille rääkis, et inimesed, kes on mingi asja kasutusjuhendi selgeks saanud, ei ole veel matkal kõige edukamad, sest kui midagi tuleb teha teisiti, võib keegi teine seda paremini osata. Ta ütles, et talle ei meeldi, et Toomas käib kogu aeg tema laulukoori proovis malet tagumas.

Jälgisin internetist Ameerika parlamendi istungit. Ilmus kiri, et Nixonile keeldutakse sõna andmast. See võis ka tähendada, et Nixon arreteeritakse. Näidati kellegi verist pead. Mõtlesin, et ma pean ennast nende kaamerate eest varjama, sest ma võin olla tagaotsitav. Läbi teki nende kaamera tõenäoliselt ei näe. Bush kohtus vana pikkade juustega detektiiviga. Detektiiv hajutas Bushi tähelepanu ja haaras tal juustest kinni.

Üks poiss rääkis mulle, et Tartus on küll võimalusi male mängimiseks. Annelinna kohvikus olevat sada malelauda. Aga mängimine on seal kallis - 2-3 krooni partii. Nii suure raha eest ei tahtnud ma mängima minna. Summa sees oli arvatavasti ka kroon, mis läks mängu võitjale, ülejäänu pidi minema kohvikule. Aga mõtlesin, et ei tea, kas mängu eest makstav summa on sama, kui mängida pikema mõtlemisajaga.

Mõtlesin, et haige inimesega on parem kirju vahetada, sest ta kirjutab rohkem. Kirjutamine ise juba viitab haigusele, ainult kõik ei ole diagnoosi saanud, kellel see võiks olla. Tulevikus on arvatavasti nii, et kui keegi ütleb arstile, et ta on kirjutanud raamatu, ütleb arst juba selle põhjal, et siis ta on haige.

Ajaloo käsikirjas oli olnud ei tea kust maha kirjutatud lause: "Narva asendati eestipärase Ivangorodiga." Selle olin parandanud lauseks: "Eestipärane Narva asendati Ivangorodiga." Autor oligi arvatavasti tahtnud veeretada vastutust vea parandamise eest toimetaja peale, sest Venemaa ei luba eestimeelset ajalugu kirjutada. Olime selle kindluse juures. Selle seinast kangutati välja suurt kivi. Kooliõpilased olid kaevanud maa sisse viltu langevat käiku, et jõuda võimalikult sügavale. Ma ei teadnud, kuhu nad välja kaevatud mulla panid, et nende tegevust ei märgataks. Käigu lõpus oli kaks wc-d - üks meestele, teine naistele.

kolmapäev, jaanuar 03, 2007

Unenägude kirjutamine

Kuni unenäod ei lõppe, saan ülikooliõpinguid jätkata. Ülikoolis ajaloo õppimine seisnes selles, et õppisin lood pähe, eksamil kandsin need ette ja sain maksimaalse hinde. Nüüd õpin unenäod pähe, kirjutan pärast üles ja kasvab külastuste arv. Kui oleksin ülikoolis õpinud mõnda muud eriala või kui sama eriala oleks õpetatud kuidagi teisiti, siis ei mäletaks ma arvatavasti ka unenägusid nii hästi.

Aasta unenäorekord

Nägin unes, et ühes raamatus oli lugu inimesest, kes ei käinud kunagi oma küla lähedal olevas suuremas asulas. Ta ei lahkunud oma külast üldse. Ta võttis endale kolm eesmärki. Üks neist oli kõndida aeg-ajalt maanteeni, kus autod mööda sõidavad. Teised olid sama pisikesed. Tema vanemad surid, kui ta oli veel väike laps. Järgnevalt elas ta üksi ja ei õppinud õieti rääkima. Ma ei olnud seda raamatut lugenud. Raamatust rääkis K. Oja. Küsisin talt täpsustavalt, kas sellel lapsel algul ühte haiguslikku sümptomit ei olnud. Sain teada, et 3-aastaselt veel ei olnud, aga 5-aastaselt tekkis. See tekitas hirmu, et see võib minul ka tekkida. Hakkasin seda raamatut lugema. Algus oli koledavõitu, aga lugesin edasi, sest see oli omapärane lugu. Raamatu pealkiri oli "Vaikuse õpetaja". Ühel päeval tõi üks mees seal peategelasele oma lapse esimeseks õpilaseks. Ta teadis, et peategelane on õpetajate perest, aga nähtavasti ei teadnud, et ta ei räägi. Aga ta sai õpetada selle kaudu, et ta maalis palju pilte. Õpilane sai õppida selle kaudu, et vaatab, kuidas seda tehakse. Varem oli peategelane uurinud iseseisvalt maleseise. Ühel päeval ta lõpetas selle ja ei võtnud enam kunagi malenuppe kätte. Ütlesin, et see on imelik, sest malevariante on lõpmatus. Peategelane ütles, et rohkem kui lõpmatus. Ta oskas ennast väljendada ka näos kasvavate karvatuustide abil. Ta hakkas õpetama ka selle kaudu, et hakkas mehi ja naisi kallistama ning neid üksteist kallistama panema. Seda sümptomit, millest K. Oja oli rääkinud, ma peategelase juures ei märganud. Arvatavasti oli ta seda maininud ainult minu hirmutamiseks.

Külastasin ühte võõrast kooli. Seal kutsuti mind keemia tunnis vastama. Vabandasin, et ma oma koolis viimasest tunnist puudusin ja ei saanud teada, mida õppida tuli. Järgmine keemia tund oli oma koolis. Mind kutsuti jälle vastama. Vabandasin, et ma olin eelmisel korral teises koolis külas, seetõttu ei saanud teada, mis oma koolis õppida anti.

Direktor pahandas koolimaja esimesel korrusel Pillega. Pille vaidles nuttes vastu. Mõtlesin, et me peaksime direktori kohtusse kaebama. Aga me jääksime kaotajaks, sest direktoril on kohturingkondades sidemeid. Aitaks ehk see, kui selle peale, kui direktor meid kohtusse kaebab, esitaksime kohe vastukaebuse. Pidin minema laevaga sõitma. Meri ulatus silmapiirini ja oli kutsuv. Ma ei kartnud eriti, et laev põhja läheks. See tuli sellest, et täna olid lained väiksed. Hiiumaalt tulles oli tormine. Tavaliselt satun merele just tormise ilmaga. Torm tõmbeb mind enda poole nagu tormilindu. Kurjategija oli poolpaljaste rindadega noor naine. Sosistasin talle kõrva, kui vähe ta mind huvitab.

Hitler ja Stalin said kooliajal oma õpetajatelt pahandada, sest nad olid klassipiltidel kavalate nägudega. Kui Hitleril juhtus pahandus, saatsid meie pere liikmed Tõnule sel puhul maskeeritud õnnitlusi. Tõnu rääkis pärast, et kaks inimest olid talle saatnud Steinfeldti laulu ja kolmas lause, et kurjuse linnal on lõpp. Tõnule oli nii läbipaistvate sõnumite saatmine hirmu tekitanud, sest ta teadis, kui hästi Suur Vend arvutit tunneb. Läksime teatrisse. Ema ütles, et ta ei leidnud riidehoidu ja jättis mantli tooli peale. Ütlesin talle, et uus riidehoid on ju trepist alla, mitte trepist üles. Läksin ema mantlit ära panema, et seda ära ei varastataks. Aga üks võõras naine juba võttis seda toolilt. Hakkasin seda talt ära kiskuma, öeldes, et ta ei ole vist riidehoidja. Naine hoidis mantlist kinni, aga värises seejuures, mis kinnitas, et mul oli õigus. Kui olin ema mantli riidehoidjale andnud, läksin sama tooli pealt päästma oma portfelli, mille mantli päästmise ajaks sinna olin pannud. Oli karta, et vargad olid selle juba ära võtnud. Aga portfell oli siiski alles.

Viimasel ajal ei olnud mitte ainult Henn korporatsioonis malet mängima hakanud, vaid ka Pille valmistus malevõistlusteks. Nad valmistusid vist mõlemad samaks korporatsioonidevaheliseks turniiriks. Ainult minul ei olnud kellegagi mängida, sest ma olin liiga tugev, mistõttu keegi minuga mängida ei tahtnud. Pille ütles, et ta ei saa kuskilt maleraamatuid. Ütlesin, et mul on neid mitu riiulitäit. Kõige õigemaks pidasin anda Pillele "Maleaabits", sest teistesse ta poleks jõudnud enam võistluste eel piisavalt süveneda. Televiisoris näidati korvpalli. Mänguaeg hakkas läbi saama ja ühel võistkonnal oli vaja kiiresti vahe tasa teha. Võeti vaheaeg, aga aeg jäi tiksuma. Meeskonna liikmed naersid ja tahtsid, et aeg seisma pandaks. Võibolla kohtuniku aeg siiski ei jäänud tiksuma, vaid see oli televisiooni ajamõõtja. Meeskonnast vastassuunas jäi samasse klubisse kuuluvate paljaste naiste grupipilt. Hakkasin käimasoleva unenäo algust täiendama. Mõtlesin, et tulemus on sama, mis blogis Numbrid, kus ühe unenäo kohta oli öeldud, et tegelikult juhtus kõik teises järjekorras.

Steinfeldt oli hakanud blogima. Tema blog oli sama kujundusega, mis minu oma, ja ta avaldas seal ka unenägusid. Ta oli näinud unenäo koerast. See oligi vist see unenägu, millest paari päeva eest kodus räägitud oli. Kuigi see blog oli tehtud arvatavasti minu oma eeskujul, ei olnud seal minu omale viidet, vaid ainult Kultuurkapitalile ja ühe teise laulja blogile. Nüüd nägin, et kujundus ei olnud siiski ka sama, mis minu omal, vaid ainult sarnaste värvidega.

teisipäev, jaanuar 02, 2007

Sammud laual

Ronige, ronige laua pealt kruusi!
Varsti ostame kauplusest uusi.
Enne proovida ära võiks vana.
Suhkruga maitsete magusamana.

Väiksem sööb prügi ja suurem sööb väikest.
Karistus see, et lastakse äikest.
Lõpuks siiski näeme vast päikest,
kruus lööb särama valguseläikest.

Unenägu unenäoga

Nägin unes, et olin koostanud raamatu ühe kunstitegelase artiklitest. Käsikirja oleks muidu võinud juba kirjastusele üle anda, aga kirjastus tahtis, et ma kirjutaks ka eessõna. See oli raamatu koostamise juures kõige raskem. Minu poolest oleks võinud keegi teine ka kirjutada. Mõtlesin, et kirjutan eessõnaks selle inimese kohta entsüklopeedias olevad laused pikemaks. Täiendust oleksin võtnud kunstiajaloo raamatust. Ainult et see oli ilmunud 1970. aastatel ja inimene veel elas, nii et raamatus olid ebapiisavad andmed. Leidsin isa toast ühe huvitavalt illustreeritud luulekogu. See oli trükitud Järvamaal ja sellel oli ootamatult suur trükiarv - 27 000. Aga selgus, et asi oli selles, et see oli trükitud Nõukogude ajal. Siis ostsid inimesed raamatuid kokku, ilma et nad neid lugenud oleks. Heitsin esikusse magama, et unenägusid nägema hakata. Kandusin sealt alanud unenäos oma tuppa voodisse. Sealt kõndisin vannituppa. Tahtsin vannitoatuld põlema panna, aga see ei süttinud. Silmad harjusid siiski pimedusega kiiresti ära. Hakkasin riideid seljast võtma, teades, et seda tehes riskin ma ärkamisega. Ärkasingi. Varsti nägin ma järgmise unenäo, mis oli inetum, sest kaks inimest panid mind seal enda peale karjuma.

esmaspäev, jaanuar 01, 2007

Kommete täitmatajätmine

Sel aastavahetusel ma ilutulestikku ei vaadanud. Lihtsalt tegelesin teiste asjadega ja ei tulnud meelde aknast välja vaadata. Hommikul pandi jälle Viini kontsert televiisorist mängima. Vaadata on seda kole, aga teise tuppa kostab vähemalt tänavu pildist ilusamini.

Nägin und ka tänavu

Nägin unes, et Piret kõndis ühes majas koos ühe mehega inimkoridori vahelt läbi. Paigalseisjad pidid ka jalgu liigutama, nagu nad kõnniksid, aga mina ei liigutanud. Seejärel olime Toomemäe moodi kohas puude all, aga ma ei mäleta, mida me seal tegime. Läksime sealt edasi arhiivihoonesse. Hoones oli varem ühes ruumis olnud maleklubi, aga see oli ammu suletud. Nüüd leidsin, et see suleti vist eksituse tõttu ja inimesed käiksid selles edasi. Läksin ruumist võtit võtma, et maleklubi taastatda. Arvasin, et ruumis ei ole kedagi, aga kui olin võtme võtnud, siis märkasin, et seal istub koli vahel üks naine. Ta võis arvata, et ma olen varas. Seletasin talle kogeledes, miks ma võtme võtsin. Naine ei öelnud midagi, istus täiesti liikumatult ja naeratas.

Teises unenäos kõndisin Peedul mööda metsaalust teed. Teel kasvas üks taim, millega oli tehtud midagi sellist, et selle marjad olid varem küpseks saanud. Murdsin endale kaks marjakobarat. Tegelikult neid ei tohtinud võtta. Kohtusin selle perekonnaga, kelle taim see oli. Ütlesin neile, et ma kahetsen marjade võtmist, pealegi on kobarates pooled marjad toored. Minu kahetsuse tõttu hakkasid nad kiitma, et ma olen õige inimene. Pereema käis jões ujumas ja hüüdis sealt, et pandaks silmad kinni, sest ta hakkab riideid vahetama ja võtab ennast paljaks. Mõlemad selle naise väiksed pojad panid silmad kinni, mina olin naise poole seljaga. Kui silmi oldi mõnda aega kinni hoitud, ütles lastest väiksem, et nüüd vist võib silmad lahti teha. Ta tegigi silmad lahti, aga naine oli ikka veel paljas. Naine ütles enda kohta, et ta oskab hästi valetada. See lugu juhtus lasteraamatus, mille oli kirjutanud üks Peedul elav kirjanik. See kirjanik jättis lasteraamatutesse alati selliseid kohti, et ta saaks sama loo täiskasvanute raamatusse ka panna.