Veel postkaartidest

Nägin unes, et isa ei sisestanud enam raamatuid arvutisse, seepärast pidin seda mina tegema hakkama. Toimetasin raamatut, mis oli trükitud pisikeses taskuformaadis. Ühel leheküljel lõin kogemata sõnade järjekorra segamini. Teistel lehekülgedel oli sõnakoorik veel terve, aga taasatada tuli ka sellel. Ma ei teadnud, mille põhjal seda teha saab. Isa ütles, millises Oskar Lutsu raamatus see luuletus on. (Seni oli tegemist olnud proosaga.) Läksin isa tuppa seda otisma. Oli öeldud, et Oskar Luts oli eelkõige luuletaja. Seal oli mitmeid tema luulekogusid, aga mul oli raske leida õiget. Lõpuks tundusin selle luuletuse kogutud luuletustest leidvat.

Olin toimetanud ajalooraamatut. Autor pani mulle toimetamise eest veerandihindeks viie, samuti juba ette aastahindeks. Oma nime ta hinde juurde ei kirjutanud, vaid joonistas autoportree. Ei olnud selge, kas saab veel kuskile pärast ajalootundides käimise eest hinde panna. Aga hinde juurde ei olnudki kirjutatud, mis aine hinne see on, nii et säilis valikuvõimalus, milleks seda lugeda.

Pille hakkas vaatama minu postkaardialbumit. Ta ei keeranud kõiki kokkumurtavaid lehti lahti, aga pooli kaarte nägi ikkagi. Albumi alguses olid ainult lillepildiga kaardid. Mõtlesin, et peaksin Helinale kirjutama, et kuigi ma ei tahtnud talle lillepildiga kaarti saata, kogusin ma alguses just lillepildiga kaarte. Nüüd olen ma lilledega seoses liiga palju tobedusi kuulnud. Pille ahhetas, et albumis nii palju kaarte on. Ütlesin, et mul on kolm postkaardialbumit. Albumi vahel oli ka kommipabereid. Ühte oli kaks tükki. Pakkusin ülearust Pillele. Ta võttis selle vastu. Siis pakkusin teist, mida oli samuti kaks. Seda Pille vastu ei võtnud, öeldes, et tal on seda kolm. Ütlesin, et loodetavasti ei vaata ema mu albumi vahele, muidu hakkab ta jälle kortsus kommipabereid ära viskama. Aga ma sain neid natuke sirgemaks murda.

Sõitsime presidendikandidaatidega bussis. Kandidaadid Pormeister ja Putin istusid kõrvuti. Pormeister näitas Putinile oma tegevuskava. Putin hakkas seda kohe suure huviga vaatama. Oli karta, et ta hakkab selle nägemist hiljem Pormeistri vastu kurjasti ära kasutama. Kooli juures tuli meil maha minna. Kaks presidendikandidaati läksid kohe bussist välja, ülejäänud jäid bussitrepile ootama, et neile vastu tuldaks. Nii ähvardas buss uksed uuesti kinni panna ja edasi sõita, sest vastu keegi ei tulnud. Lõpuks said kandidaadid sellest aru ja astusid bussist välja. Koolis oli Piret P. õpetajaks saanud. Ta käsutas kõiki, aga ei olnud ise üldse õpetaja moodi.

Olin mitu Piret L-le kirjutatud kirja üheks paberkirjaks kokku kirjutanud ja koos ära saatnud. Põhjenduseks kirjutasin, et tahtsin talle ühe paberkirja ka saata. Ma ei teadnud, kas see kiri jõudis kohale. Kuna elektroonilised kirjad olid vahepeal õhku lennanud, leidsin nüüd, et elektrooniliselt on põhejendatud ainult lühemate saatmine, ülejäänud tuleb paberil saata.

Keldrisse viiv redel oli logu. Vennad kasutasid seda ja ei näinud suurt probleemi selles, kui see laguneb. Ütlesin, et vanad inimesed ei jaksa ennast redeli lagunemise järel keldrist välja vinnata. Neil võis keldris olulisi asju olla. Ronisin laua pealt maha, sest see ei olnud liiga kõrge.

Vennad tulid maalt sauna kustutamast ja teatasid nüüd, et kustutavad naabrite trepikoja keldrit. Minu meelest oli imelik, et kaks kustutamist toimuvad järjest. Läksin vaatasin, et tuli on väike, aga nad ei kustuta seda korralikult. Keldrisse sisse minna ei saanud, et mitte saada vingumürgitust, aga sai ukse pealt vett sisse kallata. Seal põles puuvirn. Vennad kallasid vett vaid pisut. Ütlesin, et võib rohkem kallata, sest uputust ei tule. Nad olid kustutamiseks visanud puudele ka märga rohtu, mis minu arvates oli vale, sest see võis ise varsti põlema minna. Ütlesin, et puudel ei tohi lasta lõpuni põleda. Kui osa puust oleks päästetud, oleks seda veel küttena kasutada saanud.