kolmapäev, märts 14, 2007

Jutt algab raamatusarjast

Olin lisanud internetis ühele raamatusarjale kommentaare. Varem oli see sari ilmunud ka paberil. Isale oli selle sarja raamatuid kingitud. Nägin nüüd, et minu võrgukommentaarid olid mingil moel kandunud üle ka pabervarianti. Samas kui kinkija oli paberraamatusse sisse kirjutanud, kelle mälestuseks ta selle kingib, siis see sissekirjutus võrku ei olnud ilmunud. Selle loo kohta öeldi, et raamatunäitustel tehaksegi igasugu imesid.

Alustasime päeva kraadimisega. Tõnul oli paar kraadi alatemperatuuri, aga ta ütles, et seda on ainult kraad vähem kui tema kehatemperatuur tavaliselt on. Minul oli 37,2, aga ei olnud selge, kas ma olen haige. Klausil oli päris palavik. Sõitsime merel laevaga. Hakkasime püüdma pisikese võrguga kala. Tõime kuuldavale helisid, mis pidid kala võrku meelitama. Esimesel korral kui kala võrku minema hakkas, ei jäänud ta sinna kinni. Aga ta tuli tagasi ja teine kord jäi juba paremini võrku. Siiski pääses ta ka sel korral minema. Nüüd öeldi, et vaal, kelle kinnipüüdmine on ebaõnnestunud, maksab kätte. Seetõttu oli vaja ujuda mõnda laeva. Näha olid venelaste ja inglaste laev. Parem tundus inglaste oma, mis ei olnud vaenulik. Sõitsime edasi selle laevaga, milleks oli liumägi. Algul arvasin, et laev ongi nii pisike, aga siis tuli mulle meelde, et liumägi on ainult märk ja päriselt võib laev palju suurem olla. Sõitsime mööda Emajõge koju. Linna olid parajasti tungimas Vene väed. Eestis taheti kehtestada Putini võimu. Mõned eestlased olid asunud Putinit toetama. Nende hulgas oli ka see kirjanduskriitik, kes oli arvustuses kirjutanud, et ta soovitab mul trükimustast eemale hoida. Kui ta mulle raamatukogu koridoris vastu tuli, lõin talle paberiga vastu nägu. Aga varsti tuli mulle meelde, et tema minu raamatut maha ei teinudki, vaid ta on minu esimene arvustaja, kes mind hoopis kiitis. Tahtsin tema arvustust üle lugeda. Hakkasin seda "Loomingu" numbrit erinevatest raamatukogu ruumidest otsima, aga ei leidnud. Ma ei julgenud pöörduda raamatukogu töötajate poole abi saamiseks, sest kui nemad poleks ka leidnud, siis oleks olnud otsustatud, et selles unenäos ma seda ei leiagi. Lõpuks leidsin selle "Loomingu" numbri õhendatud variandi, kus väiksematest mõõtmetest hoolimata pidi kõik kirjas olema. Aga kõik mis ma selles unenäos lugesin, oli palju keerulisem kui ülejäänud unenägu, mistõttu loetu läks mul kohe meelest.

Läksin naabermajja, sest olime leppinud kokku seal elavate venelastega, et meie post viiakse nende postkasti. Selles kastis oli nii meie eestikeelne kui ka venelaste enda venekeelne post. Ma ei teadnud ainult, kas võtta sealt ka ajaleht "Edasi", sest see oli eesti keeles, aga seda me ei olnud minu mälu järgi tellinud. Võtsin ta esialgu siiski kaasa, pärast oleks saanud selle tagasi tuua.

Istusin keemia klassis Kristeri kõrval ja joonistasin enda autoportreed. Joonistasin enda peade mahuti, kus olid sees minu erinevad pead. Mõnel peal joonistasin suunurgad allapoole, enamusel ülespoole, kuigi õigem olnuks joonistada enamusel allapoole. Pildile kirjutasin kaks sõna, millest üks oli "VIHANE". Kui pilt valmis oli, näitasin seda Kristerile. Keegi oli veel pildi valmis saanud. Ütlesin, et tema pilti peetakse kindlasti paremaks, sest ta on kogu tausta mustriga katnud, aga mina mitte. Toomas tahtis minu portreed muuta, aga keelasin tal kategooriliselt teha seda originaalpildiga samal paberil.

Kirjutasin Peebule, et kuulsin, et kooli raadioga on midagi tehtud. Peep saatis selle peale Kristerile paberist pildiga kutse, et läheksime kõik koos kooli järgi vaatama. Krister ei vastanud talle midagi. Võibolla oli Peep selliseid kutseid veel kellelegi saatnud, keda ma teada ei saanud. Aga et ta ühtegi vastust ei saanud, siis tuli ta üksi minuga juttu ajama. Koolis oli Peep saanud kõige paremini läbi ühe sama pisikese poisiga kui ta ise.

0 vastukaja: