neljapäev, märts 01, 2007

Peetrid

Rääkisin, et mind on ülikoolist välja visatud. See seisnes selles, et kui ma olin juba aasta tasulises magistrantuuris õppinud ja kõik kohustused täitnud, ei lubatud mul ikkagi tasuta kohale üle minna. Sain raha. Koos sellega sain teada ka, mille eest see raha on. Nimelt pidi mõned minu ja veel kolme meie pere lapse joonistused ühisele näitusele välja pandama. Mõtlesin, et kuidas asjad ikka nii käivad, et minu eest kõike tagaselja otsustatakse. Kartsin, et minu eest valikut tehes ei ole välja valitud kõige paremaid pilte. Ma olin nimelt joonistanud ka kehvasid pilte. Mõtlesin, et minu klassikaaslased võivad seda ebaõiglaseks pidada, et koolis pandi joonistusklassi stendile välja nende pilte, aga nüüd tehakse näitus hoopis minu omadest. Aga nad võisid seda ka loomulikuks pidada. Toimus parajasti pidu. Võtsin oma sahtlist välja mandariinikoored ja panin need taldrikule. Tõnu tuli juurde ja sõi neid. Ütlesin, et need on minu mandariinikoored, Tõnu on enda omi juba süia saanud. Mõtlesin, et nüüd võib öelda, et enne söödi Suure Peetri leivakott tühjaks ja nüüd hakatakse Väikse Peetri oma jagama. Seega vastupidises järjekorras muinasjutule. Aga edasi mõtlesin, et ei tea, kumb meist ikkagi Suur Peeter on. Tõnu on küll pikem, aga mina olen vanem. Nägin nüüd, et laual on lisaks minu mandariinikoortele ka ühis mandariinikoorte taldrik.

0 vastukaja: