Vaarikavarred

Tulviste näitas meile filmi, milles ta osales. Ta ajas seal ühe teise mehega juttu. Et ei oleks aru saada, kumb neist nalja teeb, ei tulnud naljad nende suust, vaid neid näidati kirjaliku tekstina. Ekraanile ilmus üks koer. Tulviste seletas meile, et kui tavaliselt filmides koer kaadrisse joostes hakkab rabelema, siis selles filmis on tehtud uuendus ja koer tõmbub hoopis vaguraks. Sellesse õue, kus me olime, hakkas tulema hiigelsuur koer. Sulgesin tema eest värava ja hoidsin seda kätega kinni, et koer sisse ei saaks. Isa ütles, et väravat kinni hoida ei ole mõtet. Selle peale lasin värava lahti ja koer oli kohe sees.

Mõned minu vennad ja Pille omandasid sellise kombe, et igaüks neist pidi elu lõpuni iga päev ühe lille ostma, selle enda koju tooma, kõik lilled alles hoidma ja neist iga päev ühe foto tegema. Mina ei pidanud seda kõige paremaks kombeks. Piret ütles, et nüüd ma võin temaga tülli minna, sest tema hakkas ka niimoodi lilli ostma. Siis ühines selle kombega ka Helina, mille peale ma hakkasin asjasse kohe paremini suhtuma. Aga Helina ostis lille asemel iga päev koguni seitse vaarikataime. Ütlesin talle, et ta piirduks päevas ühe taime ostmisega ja et ta mõtleks, kui palju neid taimi muidu kümne aasta pärast on. Küsisin, mitu lille ühte vaasi mahub. Helina vastas, et 20. Ütlesin, et siis on teine asi, mina arvasin, et ainult 5. Helina ostetud taimedel olid marjad ka küljes. Küsisin, ega need mürgised siumarjad ei ole. Aga need tundusid rohkem mustsõstarde moodi ja ma sõin neid. Need, kes olid hakanud iga päev pajuoksi ostma, läksid putkast uusi küsima. Aga putkapidaja ütles neile, et pajuoksad on otsas. Ütlesin, et müüjad peaksid hoolitsema selle eest, et kui on olemas nõudmine, siis oleks ka pakkumine, aga nad võivad hoopis enda mõnitamiseks pidama hakata, kui neilt iga päev sama asja küsitakse. Ivo ütles, et suures koguses tooreste marjade söömisest võib surra. Arvasin selle peale, et see tuleb sellest, et inimesel läheb magu lõhki. Minu söödud mustsõstarde hulgas oli pooltooreid. Aga Ivo arvas, et mõne pooltoore mustsõstra söömine ei tee midagi. Ivo oli ka iga päev põõsaid ostma hakanud ja neist samuti täna ostma minnes ilma jäänud. Nüüd tahtis ta hakata põõsaid hoopis Paide vanaema aia ühest otsast teise ümber istutama. Ütlesin, et nii varjatakse naabermaja aken ära. Hiljem mõtlesin, et eluaegsena mõeldud kommetest võidakse ka ühel hetkel loobuda. Mõtlesin Helinale öelda, et ta võib vaarikataimede ostmise asemel ka niisama mingist kindlast asjast iga päev foto teha ja need fotod saaks elektrooniliselt säilitada. Tuli väike laps, kes oli Helina sugulane. Ta lehitses minu magistritöö lahtiseid lehti ja oleks need peaaegu segi ajanud, aga seda ma juhtuda ei lasknud. Seletasin talle, et raamatute lehtedel on kindel järjekord. Lapsel oli käes ka neli muud paberilehte. Vaatasin, mis paberid need on. Selgus, et neil oli Helina kirjutatud taotlus Londoni heategevusfirma kaudu vaarikataimede saamiseks. Ma ei tahtnud küsida, ega Helina ei kavatse vaarikataimedega äri ajama hakata.