Kolm unenägu

Rein Ruutsoo oli asunud kritiseerima "Eesti ajaloo" uut köidet, kuigi see oli vanema ajaloo kohta. Ta avaldas kritiseerivaid kirjutisi järjest kõigis väljaannetes. Vahepeal talle vastati, see andis põhjust tal omakorda vastata. Värskeim kriitiline artikkel ilmus "Akadeemias". Ruutsoo kirjutas seal, et raamatu autorid on valelikud ja täidavad Isamaliidu tellimust. Ta ütles, et Tartu rahu sõlmimist võib võrrelda delfiini ja lõhe vahelise lepinguga. Delfiin ja lõhe olid umbes ühesuurused kalad. Selle võrdlusega tahtis Ruutsoo öelda, et mõlemad riigid olid kiskjad. Mõtlesin, et vastan sellele oma blogis. Vastata mõtlesin küsimusega, et kas Ruutsoo arvates on ükskõik, kas elada Pätsi diktatuuri või Stalini diktatuuri all.

Jalutasin kanali ääres. Vaatasin seal kolme Helina blogi. Neil olid lisalehed, kust sai vaadata andmeid. Kuid täna oli Helina kahe blogi lisalehed kinniseks muutnud. Kolmandat ta polnud muuta saanud nähtavasti ainult sellepärast, et olin selle raamatu parajasti endale laenutanud. Tegin selles blogis endale kasutajanime, et Helina ei saaks blogi ära kustutada. Aga ma ei tahtnud, et Helina teada saaks, et kasutajanime tegija olen mina. Nägin, et seal oli kasutajanime teinud enne mind kolmanda inimesena üks mulle tundmatu mees. Kui järgmine kord kanali äärde läksin, siis nägin, et see mees oli blogi taastanud, mille Helina oli varem ära kustutanud. Mees oli sinna üles riputanud kõik tekstid, mis seal varem olid olnud, ja varasemast veelgi rohkem ilusaid punaseid kassipilte.

Olin inglise keele tunnis. Tegime lünkharjutust. Laused tuli vihikusse kirjutada tervikuna. Kirjutati üks lause korraga, seejärel loeti see ette. Mina loobusin kirjutamisest, sest ma sain lünga sisu peast ka välja mõelda. Aga ma ei jõudnud veel mõelda, kui õpetaja ütles juba, et mina lause ette loeks. Mind küsis ta sellepärast, et nägi, et ma ei kirjuta. Pakkusin ühte varianti, seejärel parandasin ennast, öeldes teise variandi. Õpetaja karjus, et vastata tuli kirjalikult.