Jääst raamat

Õppisin eestiaegsest raamatust "Maailma maad ja rahvad". Selle iga lehekülje ülemisse serva oli trükitud kirjutamiseks must joon. Kirjutasin igal leheküljel joone peale selle lehekülje teema. Ema vaatas arvutist fotot. Ta tegi suurenduse abil kindlaks, et fotol olev särk on meilt varastatud. Varastamise varjamiseks oli särgi pildilt püütud ühte objekti kustutada, aga suurenduse abil tulid selle jäljed nähtavale. Varastatud oli ka ühe koomiksi idee. Varas oli koomiksisse teisest koomiksist ümber joonistanud, et üks mees ütleb teisele, et kaotab ta ära. Järgmisel pildil oli aga kadunud hoopis ähvardaja ise ning ähvardatu oli kõigest moonduma hakanud. See oli ebaloogiline ja näitas, et varas ei olnud originaali lugenud, ainult vaadanud. Vaatasin pruuni puhvetikapi ust. Siit tuli mulle esimene mõte, milline võiks olla minu järgmise raamatu kaas. Tahtsin juba Tõnule vastavat soovitust anda, aga siis vaatasin, et kapiuksel on ka muster, mida ma raamatukaanele ei taha. Avaldasin jääst raamatu. Enne oma raamatu tutvustamist pakkusin kahele vene tüdrukule tavalisi jäätükke. Nad sõid neid, aga ei olnud rahul, öeldes, et see on tehtud ebakvaliteetsest veest. Järgmiseks jagasin ära kaks jäätist. Nendega oldi paremini rahul. Kolmandaks võtsin välja oma raamatu. Mõtlesin, et sulamise ärahoidmiseks tuleb seda säilitada külmutuskapis, aga sinna see kauaks ei mahu, sest inimesed tahavad külmutuskappi toitu ka panna.