esmaspäev, august 27, 2007

Liiklus ja liiv

Pärmivabriku juures pidi toimuma Savisaare üritus, kus tema plaani kohaselt pidi osalema 40 inimest. Võibolla oleks ta kutsunud rohkemgi, aga siis poleks pingile ära mahutud. Üle tänava läks lint. Soovitasin Savisaarel see planeeritust varem eemaldada, et tänav uuesti liiklusele avada. Savisaar tegi nagu ma olin soovitanud, aga tükk aega ühtegi autot ei tulnud. Savisaar küsis mult, et kas need, kes pesevad hambaid, pesevad neid hambapastaga. Sellega ta tahtis öelda, et mul on hambad hambapastaseks jäänud. Vastasin, et ma ei tea, sest ma ei loe "SL Õhtulehte". Koju sõitsin koos vennaga autos, mida juhtisin täna mina. Sõitsin väga ettevaatlikult ja avariid ei teinud, aga vastutulevad juhid pidid siiski minu sõiduviisist aru saama, et mul ei ole lube. Kui sõit hakkas läbi saama, hakkasin tugevamini närveerima ja unustasin, milleks on vajalik sidur. Andsin juhtimise vennale üle. Jälle linnapoole sõitsin koos isaga mootorrattal, mida juhtisin jällegi mina. Isa ütles, et varsti läheb Tartus sõitmine kergemaks, kui tänavad tehakse sellisteks, et autod ei saa üksteisest mööda sõita. Mina arvasin, et siis on halb see, et kõik sõidukid peavad ühe kiiresti sõitma hakkama.

Vaatasin entsüklopeediast märksõna "luuletajad". Selle all kirjutati, et vahel võrreldakse lihtsalt sarnase kõlaga autoreid nagu Kunder ja Under, kuigi Kunderi ja Underi looming ei ole sarnane. Mõtlesin, et keegi võib siiski teha teaduslikku uurimistööd selgitamaks välja, mis on sarnaste nimedega autoritel ühist, et luuletaja teaks, kus ta saab seda riimi kasutada. Mõtlesin, et peaksin keelama oma raamatust "Uneriik" koopiate valmistamise. Siis võidaks küll arvata, et ma pean ise seal olevaid luuletusi halbadeks, kuigi see pole nii. Kodu poole kõndides nägin mööda kõnniteed kiiresti sõitvat kiirabiautot. Tema sõitu oli ilus vaadata, ainult et selle nägemine tähendas halba. Õnneks sõitis ta sellise maja juurde, kus ühtegi tuttavat ei elanud. "Uneriigile" mõtlemine tõi meelde liivaga mängimise. Kaunase puiesteel olime mullakamakate seest leidnud väga salapäraseid kive. Ma võisin nüüd kogu elu tegeleda selliste kivide otsimisega, sest ma poleks neid enam leidnud. Mõtlesin, et kui ma istun liivakasti servale ja hakkan liiva tõstma, hakkab kogu maailm uuesti särama. Istusingi. Liivakasti oli jäänud supilusikas, mida sai liiva tõstmiseks kasutada. Halb oli loo juures see, et nüüd võis keegi mõelda, et ma olen kurjategija, kes tuleb liivakasti juurde laste kiusamise eesmärgiga. Või lihtsalt, et minu siinolek hirmutab lapsed eemale. Aga ma võisin vastata, et praegu võin ma siin olla, sest praegu siin ühtegi last ei ole.

0 vastukaja: