pühapäev, detsember 23, 2007

Vananenud orden

Televiisoris hakati näitama Argentiina-Brasiilia jalgpallikohtumist. Hakkasin teistele vaatajatele rääkima, et on öeldud, et Argentiina-Brasiilia mängud on sama verised nagu Itaalia-Saksamaa omad, sest tegemist on oma piirkonna tugevaimate jalgpallimaadega. Tahtsin veel lisada, et see ei tähenda, et Itaalia-Saksamaa mängus oleks verd valatud. Aga nii pikalt ei saanud ma rääkida. Tahtsin, et mäng tuleks võimalikult väravaterohke. Lootsin igast rünnakust väravat, ükskõik kumb pool ründas. Mängu edasi vaadates hakkasin elama kaasa rohkem Brasiiliale. Mitte sellepärast, et seal oli rohkem tumedanahalisi mängijaid, vaid sellepärast, kuidas nad mängisid. Äkki tungis osa publikut väljakule ja hakkas mängijatele hokikeppidega vastu pead kopsama. Seejärel tormas väljakule politsei. Mäng pandi seisma ja ülekanne katkestati. Keerasin televiisoril hääle maha. Seejärel vajutasin ta järgmisele kanalile. Sellel kanalil oli hääl alles. Seal näidati naljafilmi, kus üks mees kõhuli lamas. Ühel kanalil näidati lumes liikuvaid sõjamasinaid. Mõtlesin, et miks küll tehakse masinaid, mille eesmärk on tapmine. Siis jätkati jalgpalliülekannet. Näidati, kuidas neli jalgpallurit liikumatult murul lamasid. Tundus, et nad olid kõik surnud. Vaatajad ohhetasid. Siis üks surnuks peetud jalgpalluritest siiski liigutas. Näidati korduses, kuidas ühele mängijale vastu pead löömise järel olid teised mängijad ründajaid tagasi tõrjuma hakanud. Hakkasin toas ringi lendama. Tavaliselt lendan ma jalad põranda poole, aga korraks proovisin ka horisontaalasendis lendamist. Varsti keerasin jälle jalad põranda poole. Lendasin wc-sse, et kasutada seda poti kohal hõljudes. Järgmiseks olin oma voodis ja hakkasin ärkama. Voodi kõrvalt hakkas suitsu tõusma. Olin suure maja peremees ja tundus, et keldris on tulekahju. Võtsin veeämbri, avasin keldriluugi ja võtsin sealt välja mõned raamatud, et neid mitte märjaks teha. Seejärel valasin vee leekide ja ülejäänud raamatute peale. Ühest valamisest piisas, et tuli kustutada. Läksin teise tuppa. Minu noorim vend jäi keldriluugi juurde. Kahtlustasin, et ta tahab maja uuesti süüdata. Läksin kontrollima. Ei olnud selge, kas vend oli tikku tõmmanud, aga tulekahju oligi uuesti puhkenud. Sel korral oli see suurem. Keldrisse viis mitu luuki. Hakkasin neist kõigist vett sisse kallama, aga tuli lõplikult ei kustunud. Igas ämbris oli ka vähem kui poole jagu vett. Seda tuli kaevust juurde võtma hakata. Läksin ja kutsusin teisi vendi appi kustutama, aga nad ei tahtnud tulla. Valasin esimese korruse põrandad veega üle, et need ei saaks süttida. Minu toas sai märjaks pikendusjuhe. Tekkis oht, et keegi saab lööki, mistõttu tõmbasin juhtme seinast välja. Natuke aega olin vist ise voolu all.

Avastasime, et ühe nõukogudeaegse ordeni määramise õigus on veel tühistamata. Tahtsin nimetada inimese nime, kes võib neid uuesti määrama hakata, aga nimi ei tulnud meelde. Ütlesin hoopis, kelle sõber ta on. Isa oletas selle põhjal vale nime. Seaduste tühistamata jäämise kohta ütles isa, et nii juhtub riigikordade vahetumise ajal. Ema oli raamatu toimetamise ülesande andnud lisaks mulle ka Klausile. Avastasin, et Klaus on ühe sõna ette suurtähe panemata jätnud, nii et selle koha peal ühtegi tähte ei olnudki. Kui juhtisin sellele tähelepanu, siis Klaus taipas, et ta on vist üldse kõik suurtähed panemata jätnud. Ütlesin emale, et ta ärgu tehku järeldust, et kui mina toimetada oskan, siis kindlasti Klaus ka oskab. Suurtähed olid Klausi käes olemas ja neid oleks saanud lisama hakata, aga ta oli neid kõiki noaga tükeldanud, kuigi tükid püsisid koos. Istusin Paide köögilaua ääres ja minu vastu istus Paide vanaema. Teadsin, et päriselt on ta surnud, aga otsustasin tähelepanelikult kuulata, mida ta räägib. Ta ütles, et ta nägi ema kohta halva unenäo. Kahetsesin juba, et ma kuulama hakkasin, sest kartsin, et vanaema on unes näinud mõnda õnnetust. Aga ta rääkis hoopis, et ta nägi unes, et ema pistis näo kohupiimakaussi ja sõi lürinal kogu vanaema lastelastele mõeldud kohupiima ära. Lamasin kodus oma voodis. Leidsin voodi ja seina vahelt põrandalt kraadiklaasi, millega ma olin eelmises unenäos enne tulekahju avastamist kraadinud. Voodikastist leidsin midagi rästikukujulist. Olin Paide sauna eesruumis. Mõtlesin, et vanaema on lavaruumis. Aga sealt ma teda ei leidnud. Järeldasin, et siis ta on ennast peitnud pesemisruumi kappi. Aga seal teda ka ei olnud. Istusin lavale ja jätsin pesemisruumi ukse haagi lahti, et äkki mõni naine tuleb sauna.

0 vastukaja: