Kooli ajakiri

Telesaade algas kaskede all rääkiva looduskaitsjaga. Oli äratuntav, et ta viibib Peedul. Ta rääkis, et terve Eesti on täis teedele langenud puid. Arvasin, et ta hoiatab puude pähelangemise ohu eest. Aga ta rääkis hoopis nende ebaseaduslikust langetamisest. Olin ise ka Peedul. Jõelt hakkas tulema jõgipüks. See oli hiidlaine, mida põhjustas vist järvevee liikumine. Aga kuna jões on vett vähem, siis ei olnud jõgipüks nii ohtlik. Hakkasime siiski vee eest taganema. Meist jäi maha naine, kes liikus vees aegalasemalt ja käpuli, sest ta oli nõrgem. Tema taga käis käpuli üks tüdruk, kes oli kass ja kiusas seda naist. Väga tõsiseks asi siiski ei läinud. Aga meie juurde sillale jooksis kaks suurt koera. Erinevat liiki loomadele ja lastele meeldib koos mängida. Mulle tuletasid need koerad meelde aega, kus ma olin väike ja tundsin koerte ees pidevat hirmu. Aga kui ma järele mõtlesin, siis sain aru, et väiksena olin veel nõus koerte juures viibima, aga vanemaks saades hakkasin neid vältima. Räägiti, et varem tegeles vanade puude langetamisega üks amet, aga hiljem jagati see ülesanne mitme erineva ameti vahel, mida kõiki võis välja kutsuda, kui mõni puu langetamist vajas. Aga tulemus olevat see, et ülesannet keegi enam täita ei taha. Küsiti ühelt mehelt, kes esindas ametit, mis pidi hoolitsema kõigi laste, sealhulgas puude eest. Ta vastas, et formaalselt kuuluvad nüüd tõesti nende kompetentsi ka puud, aga nemad jõuavad tegeleda peamiselt loomadega.

Varsti pidi valitama president. Kandidaadid olid kolm meest. Aga klassi sisenedes nägin tüdrukut, kelle poolt mina hääletada kavatsesin, kuigi ta ei olnud ametlik kandidaat. Läksin ja istusin tema kõrvale. Minust teisele poole istus teine tüdruk. Panin mõlemale käe ümber kaela. Kõik klassis viibijad kavatsesid presidenti valida näo järgi. Ma oskasin nägudest välja lugeda, kes kelle poolt hääletab. Minu poolt ei kavatsenud hääletada keegi. Minu kõrvale istunud tüdruk oleks põhjendanud minu poolt mitte hääletamist sellega, et ta teab, et ma ise ei taha president olla. Ühe hääle ma siiski sain. Läksin teise klassiruumi. Seal olid koos nii minu klassi, paralleelklassi kui ka ühe venelaste klassi õpilased. Osad venelased paistsid näo järgi olevat üsna hea iseloomuga. Hakkasime laevaga Soome sõitma. Üks tüdruk kontrollis pileteid. Üks mees ei leidnud taskust oma piletit üles. Tüdruk läks eemale, andes mehele aega piletit otsida. Mees vaatas prügikastist, kas ta on oma pileti sinna visanud. Prügikastist leidis ta pileti, millel olid juba augud sees. Ei olnud selge, kas see on õige pilet või mõne varasema reisi oma. Teine mees soovitas sellel mehel see pilet uuesti ära augustada, siis on kindel, et on olemas ka selle laeva augud. Üks mees pani piletile enda tutvustamiseks foto, millel ta tegi kohutavat grimassi. Kui ma Soomest tagasi tulin, oli meie postkasti jõudnud kooli ajakirja uus number. Aga ema avaldas imestust, et aastas tuleb meile ainult kaks numbrit, samal ajal kui ajakirja peale on kirjutatud, et seda ilmub 60 numbrit aastas. Mõtlesin natuke ja seletasin siis ära, et kaanele pole kirjutatud mitte aastas ilmuvate numbrite arv, vaid tegemist on ingliskeelse lühendiga, mis näitab ühe numbri lehekülgede arvu. Neid lehekülgi oli 180. Tagumise kaane siseküljel oli kirjutatud, et mul olid pikad pühad - 13. juunist 23. juunini. See oli vale. Tegelikult olin olnud Soomes vaid kolm päeva, kokku 48 tundi. Ja ka enne Soome sõitmist ei olnud ma puhanud, vaid sel perioodil oli ilmunud mult iga päev üks artikkel ajalehes või ajakirjas. Ajakirjaartiklid olid küll varem valmis kirjutatud, kuid ajaleheartiklite kirjutamisega tegelesin neil päevadel. Tahtsin vähemalt oma blogis teada anda, kuidas asjad tegelikult olid. Oleksin kirjutanud, et nüüd mul oleks õigus kooli ajakiri valeinformatsiooni levitamise eest kohtusse kaevata. Sellise valeteate ilmumise põhjus oli arvatavasti see, et ajakirja tegevate õpetajate arvates on artiklite kirjutamine mõttetu tegevus, mistõttu nad samastasidki seda pühadega.