teisipäev, jaanuar 08, 2008

Ümmargune aparaat

Meie õppejõud oli Strandberg. Ta hakkas üliõpilasi eksamineerima. Üks naine vastas inglise keeles. Teine tegi märkuse nende nimel, kes algselt inglise keeles rääkima pidid. Ta täpsustas ühe sõna tähendust. Siis tuli minu kord vastata. Rääkisin, et aastal 1988 oldi poliitilise tuleviku suhtes optimistlikud, aga et mina vaatasin kaugemale ja mõtlesin, mis saab siis, kui majanduskasv ei peatu ja kui maavarad otsa saavad. Minu jutt hetkeks katkestati. Otsustasin, et nüüd ma ei hakkagi edasi rääkima.

Kõndisin üle autotee. Autode arv teedel oli suurenenud. Leidsin, et autojuhid ei arvesta piisavalt lastega. Kui mina praegu laps oleksin, siis ma ei saakski üle autotee. Hakkasin ületama kaarsilda, mis oli paksult inimesi täis. Rahvamassis liikus edasi-tagasi ka isa. Ootasime, millal inimesi eest läheb, et saaks edasi liikuda. Isa pahandas, et sillal ei peaks keegi õppima. Vaidlesin omaette vastu, et ega suure inimeste arvu vastu midagi teha ei saa. Läksin majja, kus asusid mitme väikepartei ja muu poliitilise ühenduse kontorid. Enamusega neist parteidest olin ma ühel poolel, aga pöördusin ühte vastaspoolel olevasse parteisse kuuluva naise poole, et ta juhataks mulle, kuidas ma majast teiselt poolt välja pääsen. Ühte auku ma seinas nägin, aga sellest ei mahtunud ma läbi.

Ütlesin Helinale, et ta võib vahel ümbrikule minu nime ka kirjutada. Tema kirjad tulid mulle nimelt ühe teise minuga samas korteris elava inimese kaudu. Aga hakkasin mõtlema, et Helina on vist siiski sellest hoolimata ümbrikutele minu nime kirjutanud, sest kui ta kirjutaks selle teise inimese nime, siis arvaks see, et kiri ongi talle. Elasime uues korteris. Läksin teise tuppa, kus vaatasin raamaturiiulit. Pille käratas, et ma ei tohi tema toas olla ja hakkas mind sealt riidepuu abil välja ajama. Takistasin puust kepiga enda pihta riidepuuhoobi andmist, aga taganesin toast välja. Seal ma hüüdsin, et ega ma raamatuid tubade vahel jagades ei pannud Pille tuppa neid, mida ma ise lugeda ei taha. Minu toast käisid küll kõik läbi, kes tahtsid. Hüüdsin, et teised ei räägiks nendes tubades, mis minu toaga piirnevad. Toomas tuli ja ütles, et ma saatsin talle kirja. Küsisin, mida ma kirjutasin. Tundus, et ta oli kasutanud aparaati, millega saab unenägusid lugeda. Toomas näitas mulle teksti ümmarguse aparaadi ekraanilt. Ütlesin, et ma ei saa nii vilkuvat kirja lugeda. Minu palvel kirjutas Toomas teksti paberile ümber. Lugesin selle läbi. Seal olid enamuses seosetud sõnad. Ütlesin, et ma nägin küll unes, et saatsin Toomale kirja, aga mitte sellist kirja.

0 vastukaja: