kolmapäev, jaanuar 16, 2008

Nihutasin lauda

Joonistamisklassi seinale oli esimest korda riputatud minu pilt. Sellel oli kujutatud, kuidas üks poiss jätkas maalimist tulekahju ajal. Seinale riputati siin ainult kõige paremaid pilte. Rääkisin, et vahepeal ma arvasin juba, et minu pilti ei riputata siin üles kunagi - samal ajal kui üks Klausi pilt oli üleval olnud, sest Klaus oskas hästi sõrmi kujutada. Ütlesin, et kui me esimeses klassis käisime, olid seinal hoopis teistsugused pildid. Praegused pildid olid abstraktsemad.

Televiisoris algas saade, kus mehed pidid võistlema selle nimel, kes saab naise endale. Ema ütles iga saatesse saabuva mehe kohta, et sellel on juba näost näha, et ta on kurjategija. Need mehed olid keskealised, tursked ja lihaselised, neil ei olnud särki seljas. Naist läks neil arvatavasti vaja ainult korraks. Siis näidati naist, kelle pärast nad võistlesid. Naine oli nendest meestest noorem. Näidati ühekaupa tema näost madalamale jäävaid kehaosi. Ema pani televiisori kinni.

Ühel üritusel, kus näidati relvi, oli Laar tulistanud. Tulisatmine on ohtlik, aga Laar oli tulistanud õhku. Ta lubas, et kordab tulistamist Saksamaal. Aga seal kehtisid arvatavasti teistsugused seadused, mille alusel oleks võidud Laari karistama hakata. Kui sõda oleks tulnud, oleks Laar vaimustusega rindele tulistama läinud. Ta oli valmis Eesti eest surema.

Olime Paides, kus kaeti parajasti pidulauda. Ema tõi lauale salvrätte. Murdsin need väiksemaks kokku. Klaus avaldas imestust, et ma enda ees oleva räti palju väiksemaks murdsin kui tema ees oleva. Selgitasin, et need on erineva paksusega materjalist. Lisasin, et perspektiiv ka mõjub. Sõime kahe laua taga, mis olid teineteise suhtes risti. Mina istusin kahe laua vahel seljaga teise laua poole. Kui osa pidu oli läbi, tõmbasin enda lauda enda poole, seinast kaugemale. Kui minu vastas diivanil istunud oleksid tagasi tulnud, oleks nende diivan nüüd lauast liiga kaugele jäänud.

0 vastukaja: