teisipäev, jaanuar 29, 2008

Seminar peetud

Tänasel seminaril minu raamatu "Ajalugu unenägudes" teemal esinesin kõigepealt hästi lühidalt mina. Ütlesin, et oli minu enda soov, et esitluse asemel tehtaks selline üritus, kus teised räägivad, aga kuna nad võibolla räägivad midagi, millega ma nõus ei ole, siis loen kõigepealt ette, mida ma tegelikult kirjutanud olen. Lugesin peast ette luuletused "Mammut ja tiiger", "Õgardid", "Kutsuv võim", "Looduslik meedia" ja "Seda ma ei ütle".

Seejärel hakkasid rääkima kriitikud. Kõige kriitilisem oli H. Varblane. Ta luges ette raamatu "Uneriik" avaluuletuse ja nimetas seda nüüd ilmunud raamatu pilootprojektiks. Seejärel luges ta ette ühe unenäo uuest raamatust ja ütles, et see on raamatus kõige olulisem, ta ei tea, kas ülejäänud raamatut vaja oligi, tema jaoks oli see küllaltki igav. Rohkem kriitilisi lauseid tema suust siiski ei kõlanud. Ta rääkis, et tema unenägusid ei näe, vahel ainult kuradikesi, aga et ta on õppinud ajalugu. Ta avaldas arvamust, et ajalugu pole teadus. Igaüks kirjutab ajalugu nii nagu ise tahab. Igaühel pidavat olema oma ajalugu. Seepärast pidi talle meeldima minu raamatu idee koostada ajalugu hoopis unenägudest. Lõpuks tuli Varblasele meelde avaldada eriti imestust selle üle, et mina unenägudes mõtlen.

Filosoof P. Piiri rääkis, et püüdis raamatut lugeda, nagu oleks ta need unenäod ise näinud. See olevat venitanud lugemisprotsessi kuu pikkuseks, sest päevas inimene üle kolme unenäo ei vajavat. Unenägudest ei olevat vaja otsida mingeid sümboleid, vaid neid võivat võtta kui kunsti. Ma olevat unekunstnik ja sellena M. Heinsaare kolleeg. Esineja tõi esile unenägude sidusust, aja- ja ruuminihkeid, unenäo sisu meelelise kogemusega seose puudumist, unenäos oma teistsugusest identiteedist teadlik olemist, unenägude turvalisust ja unenägudes valitsevat rahu. Unenägu olevat mõtlemise eeldus ja raviva toimega.

I. Vanamölder võrdles raamatus toodut oma kogemustega unenägude alal. Ta juhtis tähelepanu, et koduleheküljel olen öelnud, et on võimalik ka unenäo kirjanduslik üleskirjutus, mille puhul unenäole kirjutatakse midagi juurde. Võimalik pidi olema müügiedu suurendamiseks kirjandusteose unenägudeks kuulutamine. Ta analüüsis punktide kaupa, kas tegemist on ikka unenägudega. Kirjanduse pidavat raamatust tegema see, et tegemist on temaatilise, mitte kronoloogilise valikuga, mida on veel toimetatudki. Raamat pidi olema väärtuslik nii kirjandusteosena kui ka unenägudesse tõsiselt suhtuva inimese jaoks.

Lõpetuseks anti sõna küsijatele. Üks naine rääkis seoses ühe ette loetud unenäoga, et kooli riidehoidudes päriselt ka varastatakse. Küsiti, kas ma olen ikka kõik need unenäod päriselt näinud. Kinnitasin, et olen, väljaarvatud mõned üksikud laused ärkamisprotsessi kohta räägivad tõesti ärkamisest, aga enamasti mitte. Küsiti, kui paljud minu vendadest veel luuletusi on avaldanud. Vastasin, et üks vend on ühe luulekogu avaldanud, teised on kirjutanud üksikuid luuletusi. Üks mees rääkis, et võib juhtuda, et kui selgub, et keegi on näinud mõnda õnnetust unes ette, siis talt küsitakse, miks ta sellest kuskile ei teatanud. Küsiti, kas ma nägin mustvalgeid või värvilisi unenägusid. Vastasin, et värvilisi. Avaldasin arvamust, et mustvalgeid nähti rohkem mustvalge televisiooni ajal - tol ajal välja antud entsüklopeedias on öeldud, et unenäod on enamasti mustvalged, aga praegu see ei tohiks enam kehtida. Selle peale mainiti veel subtiitritega unenägusid. Üks naine ütles, et V. Vahing on talle öelnud, et kes näeb värvilisi unenägusid, see on skisofreenik. Selle peale viitasin internetist loetud uuringule, mille järgi värvilisi unenägusid näeb üle poole inimestest. Ürituse juht P. Bristol rääkis, et ta on lugenud minu lühiromaani käsikirja, mida ma pole soovinud avaldada. Selle põhjal võrdles ta mind Eesti Bulgakoviga.

Täna hommikul nägin unenägusid ka, aga tavalisest vähem. Hommikul mäletasin neid paremini, aga üritusele mõeldes ja veel enam ühe blogi kommenteerimises osaledes läks osa meelest. Igatahes nägin unes, et vastutasin ühe kooli õpilaste toitlustamise eest. Ma ei teadnud üldse, kui palju toitu neile on vaja ja kas varutust piisab. Selgus, et piisas. Panin malenuppe karpi ja need ei mahtunud sinna ära, sest püüdsin ühte karpi mahutada kahte komplekti.

Koolile toiduportsu arvestamine võis tulla sellest, et mõtlesin natuke sellele, kui palju üritusele kuulajaid tuleb. Väga ma selle pärast ei muretsenud, sest ei olnud ise organiseerija. Aga enamus istekohti olid täis. Malenuppude karpi panemine võis tulla sellest, et mõtlesin, kas ma ikka tulen toime mulle esinemiseks antud väheste minutite sisse äramahtumisega. Mul nimelt ei lubatud rääkida sama pikalt kui teistel, minu esinemist polnud ette välja kuulutatud. Aga ilmselt esinesin veelgi lühemalt. Aga nagu täna tsiteeriti teatud filmitegijat, kui näidatakse koera, siis seda võib võtta lihtsalt koerana ja selle tagant ei pea sümbolit otsima.

0 vastukaja: