kolmapäev, veebruar 27, 2008

Ei oska midagi

Algas viimase klassi viimane inglise keele tund. Õpetaja Kalme kirjutas tahvlile ühe väga arusaamatu ingliskeelse teksti. Ütlesin, et seal on vist trükivead. See tekst jagati kätte ka väikestel paberilehtedel. Mari L. ei näinud tahvlile ja hakkas seetõttu seda teksti endale minu vihikust maha kirjutama. Tüdrukute laud oli nimelt minu ja Eriku laua suhtes risti. Tristan jäi tundi hiljaks. Õpetaja rääkis, et teda ajab see tekst naerma, samuti ajavad teda naerma sõnaraamatu mõned ajast maha jäänud märksõnad. Meie olime arvanud, et meil on nüüd inglise keel selge, aga õpetaja tahtis ilmselt mõista anda, et tegelikult ei oska me midagi.

Tõmbasin maanteele valgeid jooni. Ühe joone tõmbasin teega risti. Teise joone tõmbasin tee keskele. Algul oli see katkematu, aga kuna kuskil peavad autod üksteisest mööda sõita saama, siis enne ristijooneni jõudmist muutsin katkeliseks. Vaatasin, et keskjoon ikka tee keskel ei ole. Samal ajal laiem teepool nii lai ka ei ole, et seal kaks rida autosid sõita saaks. Keerasin keskjoone keskkoha suunas. Vaatasin, et solgin liikluse päris ära. Asja parandamiseks määrisin osad enda tõmmatud valged jooned musta mudaga üle. Hakkasin oma jalgrattaga sõitma. Ratas sõitis mul eest ära, mina ajasin teda taga. Ratas muutus lasterattaks ja sõitis Kaunase puiestee hoovi.

Läksin arsti juurde. Mulle anti kaasa andmed ühel paberil. Et need andmed ühel teisel paberil olevatega osaliselt kattusid, aga osaliselt läksid lahku, siis lõikasin kääridega osa juttu ühelt paberilt küljest ja sobitasin kokku teise paberiga. Kui ma ära seletasin, mida ma teinud olin, ütles arst või õde, et tema oleks sama moodi teinud. Üks väike poiss pandi ühte kasti lamama. Ta kartis, et ta lämbub ära, olles juba nii tark, et seda karta. Talle näidati, et ei lämbu, sest kaane sees on õhuauk. Poiss pidi kastis küll lamama, aga püüdis seal rohkem seista, nii et ta ulatus õhuaugust välja. Lähenesid ühed matused. Surnu pidi pandama karbiks murtava malelaua sisse. Mängisin selle peal veel nuppudega. Igale ruudule, mida ma nupuga puudutasin, jäi sisse väike auk. Varem polnud seda kunagi juhtunud. Seletati ära, et see tuleb sellest, et malelaud lakiti matuste jaoks üle ja augud jäävad laki sisse. Laua teist otsa polnud lakitud ja sinna auke ei jäänud. Surnu pidi pandama kappi, kuhu talle oli juba kaasa pandud mitu malelauda. Mul hakkas malelaudadest kahju ja võtsin need kõik kapist välja. Samuti hakkas mul kahju oma eredavärviliste kampsunite komplektist. Nende asemel tahtsin hauda kaasa panna tuhmi kampsuni. Eredavärvilised olid küll kõik nii lagunenud, et varsti poleks ma neid enam selga panna saanud, aga need oleks võinud vähemalt vaatamiseks alles hoida.

0 vastukaja: