neljapäev, veebruar 07, 2008

Pooleli romaan

Mul oli pooleli romaani kirjutamine. Panin sinna sisse muuhulgas oma unenägusid. Mõtlesin, et peaks üle lugema, mis ma olen seni kirjutanud. Igatahes olin pannud hulka unenägusid, milles käisin Moskvas. Võibolla olid hulka pandud asjad omavahel liiga sarnased. Oli küsimus, kas kogudagi ühte tüüpi asju või tekitada vaheldust. Mängisime jalgpalli. Väravapostideks olid puud. Juhtus, et pealelöök põrkas postist tagasi, tagasipõrganud pall löödi uuesti värava suunas ja nüüd põrkas see vastu teist posti. Oli kirjutatud, et herilased ei tahagi väga mesilastelt mett varastada, meest rohkem tahavad nad mahlasid - seega ei ole herilane mesilase paralleelliik. Ütlemata oli see, et vapsikud söövad küll mesilasi. Vähemalt minu teada.

Olime kooli duširuumis. Küsiti midagi ühe naise kohta. Selle perekonnanimega oli kaks sarnase eesnimega naist. Küsimusele, kumba neist mõeldi, sai vastuseks, et seda, kes on näitleja. Hakkasin pikka juttu rääkima. Riputasin lakke piinapingi. Viimasena enne mind väljuma hakanud klassivend lõi selle vastu nina veriseks. Ütlesin, et nüüd peab ta kraani alla minema. Seda ta teha ei tahtnud. Ta rääkis, et aids oli tegelikult olemas juba 19. sajandi keskel, aga malaaria edasikandumiseks piisab ühestainsast pisikust. Seega ei tahtnud ta verise ninaga kraani alla minna sellepärast, et aids nakkab vere kaudu. Ja ta ei saanud aru, miks aids nii aeglaselt epideemiaks muutus.

Kui Venemaal kommunistide võim läbi sai, pandi kinni ajaleht "Pravda". Kommunistid avaldasid kahetsust, et nüüd läheb võim jumalasalgajate kätte. Küsisin selle peale, mis on kommunistidel pistmist jumalaga. Olin kõndinud tänaval ja seejärel sõitsin bussis. Kui olin koolimaja koridoris, kõlas koridori ühest otsast Stalini naer. Seejärel olin raudteejaama ees. Üks mees rääkis, et kõik on juba olnud. Selle kinnituseks näitas ta, kuidas rong ära sõidab ja keegi ei saa enam peale minna.

0 vastukaja: