esmaspäev, aprill 07, 2008

Hunt ja külalised

Pidin alustama malepartiid väikse tüdruku vastu. Ta tahtis juba minu kella käivitada. Mõtlesin, et käivitagu pealegi, mõtlemisaega on palju, tegemist on pika partiiga. Kõigepealt tuli algseis peale panna. Malenupud olid murenevatest küpsistest. Tegin ettepaneku, et asendame mõned nupud minu taskumalenuppude komplektist pärinevatega. Seejärel tahtsin juba rohkemaid asendada. Vahetasime välja kõik peale etturite. Algul panin taskumalenupud pikali, aga siis proovisin, kas neid mahub laua sees olevatesse aukudesse torkama. Mahtuski. Minu kell ei tohtinud siiski veel käia, sest nuppude pealepanek võttis nii palju aega, et mõtlemisaeg võis selle käigus ikkagi otsa saada.

Inimese aidsinakatumist oli näha sellest, et tal tuleb silmadest valget mäda. Nakatunud oli suur osa Aafrika riigijuhtidest. Nakkus oli kandunud edasi ilmselt seetõttu, et nad olid palju üksteise kätt surunud. Üks riigijuht oli juba surnud. Nende surma järel pidid võimu üle võtma nende pojad, kes olid juba ettevaatlikumad ja seetõttu aidsist puutumata.

Üks vendadest oli kokku puutunud ühe minu klassikaaslasega, kes oli mind meelde tuletanud. Ütlesin, et olen sellele klassikaaslasele e-maili saatnud, mul on palju e-maili aadresse kogutud. Vend küsis, millal ma oma klassikaaslasi viimati nägin. Vastasin, et ekskursioonil Hiiumaale, mis toimus kooli lõpetamise kümnenda aastapäeva puhul. Vend küsis, mis aastal see oli. Mõtlesin natuke ja siis vastasin, et kolm aastat tagasi. Seega oskasin kõik küsimused ära vastata. Magasin samas voodis Hennuga. Henn võttis kätte suure raamatu, mille abil ta pidi eksamiks õppima, aga ei viitsinud siiski õppima hakata. Lubasin, et peidan ennast tema eksami ajal laua alla ja hakkan ette ütlema. Magamistuppa saabus üks Pille klassiõde. Ta palus mul tervitada Pillet ja koduseid. Vastasin, et kodused on siinsamas. Pille klassiõde ütles, et kohe teeb ta minu voodi ka ära. Hüüdsin, et appi, seda ma ei taha. Tema jalg oli minu näo lähedal. Nuusutasin ta jalga. Ütlesin, et see on puhtaks pestud. Ta vastas, et see on pesemata ja haiseb. Ütlesin, et mina ei tunne. Hingasin vilinal möirates. Minu silmade ees kihutas tohutu hulk erinevat värvi täppe.

Panin selga pildiga T-särgi, mis oli natuke väike ja rebenenud. Särk oli ilus, aga seda oli imelik kanda. Mult olid raha laenanud kaks malemängijat. Üks oli seda vist laenanud teise laste nimel. Teise heaks laenanult ei saanud raha kohe tagasi nõuda, sest ta elas peamiselt välismaal. Aga põhilaenaja elas Tartus, kuid ei toonud ikkagi raha tagasi. Uksest astus sisse võõras poiss, kes tõi väiksesse kööki arvuti ja hakkas teist arvutit ära viima. Seda ma tal võtta ei lasknud, vaid viskasin ta välja. Tema enda toodud arvutit ma talle ka kaasa ei andnud, sest see oli nagunii kuskilt varastatud.

Lõppes kiirmaleturniir. Sellel oli 9 vooru. Mulle kirjutati tabelisse 3 punkti. Ütlesin, et punkte peaks olema 4, sest teises voorus väikse tüdrukuga mängitud partii tulemus on valesti märgitud. Siis nägin, et selle partii eest on mulle siiski võit märgitud, aga punkte sain ikkagi 3, sest kaotasin ühe hilisema partii, millest olin arvanud, et selle võitsin. Tulin tabelis viimasessse kolmandikku. Hakati selle kolmandiku paremaid autasustama. Konkureerisin peamiselt lastega. Esimesse kolmandikku tulijate mängud veel käisid. Hoidsin käes enda juuksekarvu. Üks väike poiss võttis need enda kätte, aga andis varsti tagasi. Küsisin, kas talle meeldiks kiilaks jääda. Ta hüüdis ei. Küsisin, et aga poolkiilaks. Ta ei tahtnud ka seda. Nüüd märkasin, et ta on juba poolkiilaks jääma hakanud. Ise ei paistnud ta seda märkavat. Ta rääkis, et ta peab teadma, mitu juuksekarva tal peas on, muidu hakkab ta neid üle lugema. Vaatasin laste kirjutatud luuletuste kogu. Kriitik võis öelda, et minu "Uneriik" on laste kirjutatud luuletustega sama madalal tasemel. Tegelikult olid lapsed kirjutanud oma luuletused minu raamatu eeskujul. Vaadatava raamatu sisekaanel olid uued pildid "Karupoeg Puhhi" tegelastest. Uue tegelasena oli lisandunud hunt. Neid, keda hunt kiusas, nimetati külalisteks. Üles nurka olid kunstnikud joonistanud ka ennast. Pildil vaatas naiskunstniku üks rind üle riideserva, kandis päikeseprille ja naeratas. Teine rind oli läbipaistva riide all ja magas, aga kandis samuti päikeseprille ja naeratas läbi une. Meeskunstnikul olid umbes sama suured rinnad, need olid mõlemad tõstetud üle särgi ääre, aga neil ei olnud nägu ja need olid teistsuguse kujuga.

0 vastukaja: