laupäev, aprill 19, 2008

Porikärbse rumalus

Teised mängisid ühte mängu. Üks mängija lahkus mängust, mistõttu mängu lülitumise võimalust pakuti mulle. Ma tahtsingi erinevaid mänge mängida, kuigi ma neid ise välja ei mõelnud. Mängisime mustade nõudega. Aga siis tulid naabrid, kes tahtsid neid nõusid pesema hakata. Mäng tuli katkestada. Läksin kuuri. See oli täis ämblikuvõrke. Need kudunud suured ämblikud tundusid ohtlikud ja võisidki seda olla. Seisin kuuri kõrval, kui tuli porikärbes. Porikärbes on väga rumal loom. Selle kompenseerimiseks taotleb ta erapooletust.

Sõitsin bussis. Üks sõitja tahtis osta bussijuhilt piletit, aga juht ei müünud, vaid küsis enda sõidu ajal segamise eest raha. Politsei kahjustas viimasel ajal oma mainet rea halbade tegudega. Üks oli see pileti müümata jätmine, teine kraana maja peale kukkumine. Õnneks polnud sel hetkel majas inimesi sees. Maletajad olid pahased, et üks erilist liiki pensioni saav maletaja on nii suurte privileegidega, et Tartu linn maksab tema taksosõidu Tartust Viljandisse võistlustele kinni. Läksin üle silla. Pea kohal olid okupatsiooniväed. Nad tulistasid mind. Või ei tulistanud, aga viskasid midagi säraküünla taolist pähe. Läksin väiksesse poodi. Seal pisteti mulle kohe üks kaup pihku. Vaatasin, et seda kaupa on suuremates pakendites ka müügil. Oleksin parema meelega ostnud suurema pakendiga. Kaalusin ümbervahetamist. Aga otsustasin siiski, et kui mulle väike pakend juba pihku pisteti, siis ei hakka ma enam teist võtma. Püüdsin poes liikuda vaikselt, sest üks helilooja kirjutas seal muusikat. Ta lõi laiali sirutatud kätega selle muusika takti.

Kirjutasin kesklinna tänaval blogisissekande, mille esimesed laused ilmusid maja küljes olevale tabloole. Et see oli lühike sissekanne, siis tal rohkem lauseid ei olnudki. Kõndisin eemale, nägin Aljošat ja palusin tal tablool olevaid lauseid lugeda, kuna need laused rääkisid jalanõudest ja toidust, millega Aljošal ka tegemist oli.

Kooli lõpetamise puhul ütles üks õpetaja mulle, et kui ma tahan, siis võin ma osaleda töökohtadele suunamises. Mõtlesin, et võiks tõesti osaleda, sest praegune töö ei ole korralik ja teist on raske otsida. Aga ma ei saa praegust tööd pooleli jätta, siis peaksin seda osalise koormusega edasi tegema. Tegelikult ma ikka ei taha, et mind kuskile suunatakse, sest võidakse suunata Tartust välja, aga sinna ma minna ei taha. Mõtlesin, et pärast kooli lõpetamist jään koolimaja juurde edasi tolknema. Aga varsti ma sinna siiski enam üldse ei läinud. Kohtusin Peebuga, kes juhatas mind üritusele, kus töökohtadele ei suunatud, aga neid pakuti valimiseks. Läksin sinna. Seal oli eriti uksepoolses reas palju klassikaaslasi. Teistest eespool istus Erik. Küsisin, kas tema kõrvale võib istuda. Ta näitas, et koht on kinni, seal on kellegi kott. Istusin nii hoopis keskmisse ritta, kus oli vähem rahvast. Siis saabus üks naine, kes tõi paberid tööpakkumistega. Ta pani need ühele tühjale eespoolsele lauale, mille juurde kõik neid vaatama suundusid. Helen ütles mulle, mis kuupäevast päevad lõplikult pikaks lähevad. Valgemat aega on aastas umbes kolm kuud. Mõtlesin, et võiksin hakata tööle lasteaiakasvatajana. Aga seda tööd ma parem ei vali, sest ma ei tea, mis vanuses lapsi millised ohud ähvardavad. Võiksin hakata tööle nooremate klasside ajalooõpetajana. Alguses ma ei teaks, kui palju õpilased ainet vastu võtta suudavad. Aga ma teeks selle katseliselt kindlaks. Kuid mul oleks ebamugav klassi ees seista. Võiksin hakata hoopis kirjandusõpetajaks. Oma raamatuid ma õpilastel lugeda ei käseks. Aga kui ma käseks neil oma valikul luuletusi pähe õppida, siis nad valiksid ise minu luuletusi. Kirjandusõpetajana hakkaksin välja andma kooli ajalehte. Selles oleks mul ohtlik Euroopa Liidu vastaseid artikleid avaldada, sest niiviisi võiks ma õpetajakohast ilma jääda. Aga selliseid artikleid avaldaks ma varjunime all.

0 vastukaja: