kolmapäev, mai 14, 2008

Kaks isa

Näidati korraga praegust isa ja 15 aasta tagust isa. Praegusel olid juuksed heledamad. Tolleaegne oli agressiivsem ja hakkas praegust ründama. Praegune püüdis teda rahustada, aga pidi taganema. Nad sulasid kokku praeguseks isaks. Nüüd läks talle kallale ema.

Mulle tuli mõte, kuidas vastasele hirmus ähvardus peale panna. Seejärel nägin, et mati vastu ta ennast kaitsta enam ei saagi, sest tema kuningal on tuli peal. Mõtlesin selle kohta välja luuletuse:
I need an elephant
to eat the pelican.

Siis hakkasin kahtlema, kas "pelikan" ingilise keeles on ikka "pelican", võibolla on hoopis "peacock". Selle luuletuse mõtlesin välja selleks, et Tõnuga koos Toomast hirmutada. Aga Toomas ütles, et ta naerab hoopis ise meie üle.

Minu blogi loendur näitas, milline otsingusõna on blogisse tuleku eel Google'isse sisestatud. Üks külastaja sisestas järjest blogi aadressi, aga natuke vigasel kujul. Google suunas ka vigase sisestuse korral õigele lehele. Lõpuks sisestas see külastaja blogi aadressi ainult neljatäheliselt ja kõige lõpuks katsetas isegi kolmetähelist sisestust, aga jõudis ikkagi soovitud kohta. Aga Google pakkus ka võimalust, et mina sain järgi uurida, kes see külastaja on. Vaatasin järgi, et tal on oma blogi, mida ta kirjutab inglise keeles. Tema blogist selgus, et ta elab Ameerikas, tunneb Piretit ja peab minu blogi sisu poliitilisest seisukohast lubamatuks.

Klaus tuli ja ütles, et Toomas kustutas minu blogi ära. See paistis olevat juhtunud kogemata. Küsisin, miks ta üldse minu blogi seadete juurde läks. Ütlesin, et see blogi oli minu elu põhisisu. Lisasin, et need unenäod on alles, mis on raamatuna ilmunud. Läksime sinna tuppa, kus oli Toomas. Ta seletas, et ta ei kustutanudki blogi ära, vaid muutis selle värve. Ikkagi jäi arusaamatuks, miks ta minu seadete juurde ronis. Aga mul tekkis kahtlus, et ta ei muutnudki blogi ennast, vaid pani uued värvid ainult oma arvutile. Tahtsin järgi vaadata. Aga Toomas ei tahtnud mind arvuti juurde lasta.

Täna avaldati "Sirbis" teist korda minu luuletusi. Mul oli selle üle väga hea meel. Kuigi tõenäoliselt avaldati küll selleks, et näidata lugejatele, et mina keban, et mind ei avaldata, aga tegelikult on minu luuletused kehvad. See ei tähendanud, et lugejate arvates need samuti kehvad oleks. Samas numbris avaldati ka ühe teise venna luuletusi ja Klausi artikkel. Ütlesin, et nüüd avaldati mind tänu sellele, et ma olen Klausi vend. See ei saanud olla unenägu.

Lamasin hambaarsti toolil. Mulle tuli uni peale. Hambaarst rääkis, et kohtus ühel peol ühe teise hambaarstiga ja see palus mind tervitada. See teine hambaarst oli öelnud, et inimesele tuleb pidevalt kingitusi teha. Mõtlesin seda kuuldes, et kingitusi ma oma arstile teinud ei ole, aga ma võin ju lubada, et järgmine kord kingin talle oma raamatu. Ainult et järgmine kord on poole aasta pärast, selle aja sees jõuaks ta selle raamatu ise ka osta. Minu arst rääkis edasi, et peale kingituse tegijate suhtub ta paremini veel nendesse patsientidesse, kes on väga elavad, näiteks väga ilusad. Mõtlesin, et elav ma ka ei ole. Ilu kohta ei osanud ma midagi arvata.

0 vastukaja: