Rahvustepõhisest maailmast

Rahvuslane olen ma osalt sellepärast, et ei ole keeleliselt kõige andekam. Tahaks, et oleks võimalik oma kodumaal kõik asjad emakeeles ära ajada.

Üks peamisi põhjusi, miks hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu, oli selle piires toimuv sisserännupiirangute kaotamine. Kui piiranguid ei ole, väheneb tõenäosus, et Eesti pinnal eesti keelega hakkama saaks.

Kui mul endal on raske emakeele piiridest välja minna, siis arvan, et see on raske ka suurele osale teistest inimestest. Et teistele ei tohi soovida halvemat elu kui endale, pooldan rahvustepõhist maailma. Rahvustepõhine maailm tähendaks seda, et rahvusriike tekiks juurde.

Mis päriselt toimub, seda on raske hinnata. Koos riikide arvu suurenemisega toimub nende suveräänsuse vähenemine. Abhaasia ja Osseetia on langenud Venemaa mõju alla samal põhjusel, miks Eesti on sattunud Euroopa Liidu liikmete hulka. Abhaasia ja Osseetia põgenesid Gruusia võimu eest ja Eesti Venemaa võimu võimaliku tagasituleku eest.

Oleks justkui valitud kahest halvast väiksem. Aga surve nõrgenemine võib tähendada ka vastupanu nõrgenemist.

Mul ei ole neid "Luubi" numbreid enam alles, aga seal kirjutas aastal 1999 Jaan Einasto midagi umbes sellist, et Euroopa Liitu astumine tugevdaks eestlaste rahvustunnet välise survega kokkupuutumise tõttu. Vastasin lugejakirjaga, et Euroopa Liit meid selles osas ei aita.

Praeguse seisuga tundub, et õigus oli minul. Kui palju on eestlasi kodumaalt lahkunud ja kui palju võib blogikataloogis kohata ingliskeelseid pealkirju.

Keegi ehk vaidleks vastu, et on hea, kui inimene oskab rohkem kui ühte keelt. Aga üks inglise keele õpetaja väitis, et kuigi inglise keelt on rohkem kasutama hakatud, osatakse seda praegu halvemini kui Nõukogude ajal ja tehakse rohkem vigu.

Kindel ma selles ei ole, aga võin kinnitada, et ise ennast inglise keeles ilma vigadeta ei väljendaks. Osalt võib see tulla sellest, et ma koolis kõige hoolsamalt ei õppinud. Aga see õpetaja ütleks selle peale ilmselt, et see ongi ajastu tunnus, et korralikult ei õpita.

Jaan Tõnisson avaldas ühes artiklis arvamust, et koolides ei peakski liiga palju võõrkeeli õpetama, muidu on see samasugune laste kurnamine nagu venestusaeg. Seevastu praegune president Ilves on kutsunud üles rohkem keeli õppima. Mina arvan, et võõrfilolooge on vaja, aga osa inimesi peab spetsialiseeruma teistele tähtsatele erialadele.