Normaalsetel inimestel on puudusi

Unenäod hammastest tulevad sellest, et täna käisin tõesti hambaarsti juures, kuigi vanasti mul sinna asutusse asja ei olnud. Sel kuul käisin seal juba teist korda. Eelmine kord ma tundsin, et plommi paneku ajal suruti midagi vastu hammast, aga täna mitte, nagu oleks plomm hambast mööda läinud. Tuimestust seejuures ei tehtud. Kui oleks tuimestama hakatud, siis oleks vähemalt süst valus olnud, aga nüüd ei olnud mingit valu. Ainult närvipinge. Aga see polnud ka maksimaalne. Vahel ilma hambaarstita on hullem olnud. Ühes blogis kirjutati hiljuti, et õnneks ei ole kõik inimesed hullud. Ma ei tea, mida seal sõnaga "hull" mõeldi. Aga minu arvates on psüühikahäired selles mõttes kasulikud, et siis on rohkem kirjandust ja kunsti. Psühhiaatria raamatus kirjutati, et luuletama ja maalima võib panna uurimisinstinkti normaalsest suurem aktiivsus. Minu arvates on normaalsetel inimestel ka vajalikust väiksem ohutunne. See võib anda neile parema enesetunde, aga tagajärjeks on see, et õnnetus ei jää tulemata. Vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüia tulles. Aga suurema ohutundega inimene võib seda hüüdmist juba kuulda. Võib kuulda isegi hallutsinatsioonide kujul. Või siis näha unes ette. Unenägusid näevad ka normaalsed inimesed. Ma olen tähele pannud, et "Loomingus" avaldatavates luuletustes on väga sageli juttu unenägudest. Seejuures võivad unenägude mõjul kirjutatud olla ka need luuletused, kus une sõna ei esine. Üks minu raamatu arvustaja kirjutas ühe minu luuletuse kohta, et selle sisu dikteerivad riimid. Tegelikult olin ma kirjutanud päriselt nähtud unenäo kirjelduse.