esmaspäev, oktoober 27, 2008

Üks ansambli liige oli minu vanune

Sõitsime autoga. Auto sõitis järve ja jälitav auto samuti. Ma ei teadnud, kust teati ette, et autod pinnal püsivad. Seda võis loogiliselt arvata, et kummid ei lase põhja vajuda. Aga oleks võinud ka arvata, et uksepraost imbub vesi sisse. Ühe inimese kohta räägiti, et ta võttis omaks dialektika põhimõtte, aga lisas sellele rahvusluse. Tulviste rääkis, et Lätis peeti rahvahulgale kõnet ja neerude mainimisel hakkas rahvas skandeerima: "Neeru, neeru!" See läks üle "Nehru, Nehru!" skandeerimiseks. Seletasin Pillele, et sellega tahtsid lätlased öelda, et nad tahavad iseseisvust tagasi, sest Nehru oli iseseisvusaegne tegelane. Siis tuli mulle meelde, et Lätis ei olnudki Nehru, vaid Niedra. Nii et jutt jäi ikkagi segaseks.

Vaatasin Helina blogisid. Ta tegi neis parajasti muudatusi ja taastas ka need blogid, mille oli vahepeal ära kustutanud. Ühest blogist sain teada, et Helina kuulub ühte ansamblisse. Ansambli nimi oli "Helika". Arvatavasti ei olnud see nimi pandud Helina järgi, vaid Helina oli kutsutud ansambli liikmeks selleks, et liikmete hulgas oleks keegi, kelle nimi sarnaneks ansambli nimele. Enamus ansambli liikmeid olid naissoost, aga kaks olid meessoost. Üks neist oli minu vanune. Tema oli ansambli kõige vanem liige. Helina ja Klaus pidid hakkama käima samas koolis. Helina läks sinna kooli sellepärast, et seal olid väiksemad maksud. Aga nüüd teatati, et makse seal siiski ei alandata, et oleks mugavam arvutada. Pidin hakkama varsti koju sõitma, aga enne tahtsin Helinalt küsida, kas nende ansambel Tartusse ka esinema tuleb.

Olin toidupoes. Ema oli kodus sedelile valmis kirjutanud, mida osta tuleb, aga ma polnud seda kaasa võtnud. Panin korvi õunu, kuigi kodus oli neid ka. Aga võtsin juurde ainult viis õuna. Vaatasin, et nad oleks samast sordist, et müüja ei peaks eri sortide hindu eraldi arvutama. Võtsin kartulisalatit, kuigi seda pidi seoses külaliste saabumisega täna kodus ka tehtama. Kindlasti ostsin ma vähem asju kui ema oli soovinud. Kartulisalati sõin enne poest väljumist ära. Kui see söödud sai, jäi korv vabaks. Selgus, et korvijärjekorras ootas juba neli inimest. Aga minust vabaks jäänud korvi võtma nad ei kiirustanud, sest selle põhi oli kartulisalatiga koos. Olin tõstnud salati otse korvipõhja, kuigi oleks pidanud panema kilekotti. Ka õunad tulnuks panna kilekotti, millega oleks saanud nad koos kaalule tõsta. Hakkasin otsima, kas saab millegagi korvipõhja puhastada. Leidsin riiuli otsast pabereid, millega oleks võinud pühkida. Aga ühtegi paberit ma võtma ei hakanud, sest neile oli kõigile midagi peale kirjutatud. Need olid inimeste poest vaja minevate asjade sedelid, mille nad olid maha pillanud ja mille müüjad olid üles korjanud ja riiuli otsa tõstnud. Need olid sinna kogunenud aastate jooksul, sest mõnel oli juba üsna vana aastaarv peal. Läksin poest välja. Tahtsin kohe uuesti siseneda, aga pidin ootama, sest välja kõndis pikk rivi kommuniste. Kommunistid olid täna siin poes riigipöörde teinud. Nüüd tegid nad päeva jooksul juba teise riigipöörde, millega kukutasid kommunismi ise, et Eesti Vabariik taastada. Selleks võtsid nad seinalt oma sümboolika maha. Tahtsin lauast mööda kõndida, aga olin sunnitud vastu tulevale inimesele ütlema, et siit poolt vist ikka ei mahu. Läksin teiselt poolt lauda.

0 vastukaja: