teisipäev, detsember 23, 2008

Esimesest koolipäevast lõpukirjandini

Räägitakse, et esimesel koolipäeval on abituriendid alati esimese klassi õpilasi saali aktusele viinud. Ma ei mäleta, kas mind viidi. Aga seda ma mäletan, et sel päeval kinnitati kõigile riiete külge paberist lilleõis. See mulle üldse ei meeldinud. Eriti ei tahtnud ma, et ema seda näeks. Mõnel, kes elas üsna kooli lähedal, käis iga päev ema vastas. Minul käidi ainult esimesel nädalal, kuigi elasin koolist kaugel. Kodus oli väiksemaid lapsi ka, kellega emal tegeleda. Üks vend ei olnud siis veel sündinud. Üks minu vendadest on öelnud, et kõige vanem asi, mida ta mäletab, on kõige noorema venna sündimine. See tähendab, et minu kooliminekut ta ei mäleta. Koolimajas käisin esimest korda seoses õe sisseastumiskatsetega. Hiljem käis õde minu sisseastumiskatsetel ka ja ootas ukse taga, kui mina tunnis olin. Ise ootasin hiljem ühe noorema venna katsete ajal. Mina olin ukse taga ainuke ootaja, teiste laste vanemaid seal ei olnud. Hiljem on tulnud teha ülikooli sisseastumiseksameid. Eksamiruumi sisenemiseks tuli ette näidata pass. Füüsika eksamit tahtis teha hulk venelasi, kellel passi ei olnud ja kes ukselt tagasi saadeti. Mina ei teadnud päev enne ühte sisseastumiseksamit, kus majas ma seda tegema pean. Lootsin teada saada konsultatsioonis, aga sinna ühtegi õppejõudu kohale ei ilmunud. Konsultatsiooni ruum oli Vanemuise tänaval. Sealt läksin edasi ülikooli peahoonesse, kust leidsin stendilt eksami toimumiskoha üles. Kui sealt poleks leidnud, oleksin kuskile helistanud. Teistelt konsultatsiooni kuulama tulnutelt ma küsima ei hakanud. Nägin seal ühte tuttavat, kellega rääkisin, aga tema ka ei teadnud. Eksamile jõudis temagi, aga ei saanud ajaloo osakonda sisse. Aga ta sai sisse ühte teise kohta. Kui ta oleks valmistunud nii palju kui mina, siis oleks arvatavasti pääsenud ka ajalukku. Aga ajaloo eksamiks oli võimalik valesti valmistuda. Tänu oma keskkooli õpetajale teadsin, et tuleb õppida nimesid ja aastaarve, aga oleks olnud võimalik hakata selle asemel lugusid õppima. Hilisematel aastatel on kontrollitud riigieksamitel arutlemisoskust. Aga seda on raskem objektiivselt hinnata. Arutlus sarnaneb lisakirjandile. Keskkoolis kirjutasin 40-realist kirjandit üks või kaks koolitundi, aga praegusel ajal kirjutan sama pika teksti kaustikusse 15 minutiga. Erinevus on siiski selles, et nüüd kirjutan vabal teemal ja kompositsiooninõudeid järgimata. Viimases klassis mind hoiatati, et minul võib lõpukirjandil ajast puudu tulla. Tegelikult sain kirjandi valmis ühena esimestest. Selle kirjutamise eelsel ööl ei saanud ma hästi magada.

0 vastukaja: