laupäev, jaanuar 31, 2009

Unenägu kommentaariks

Oli toimunud venelaste meeleavaldus punamonumendi toetuseks. Meeleavalduse oli laiali peksnud suur eestlaste mass. Keegi seostas majanduskriisi algust sellega ja kirjutas, et eestlased hävitavad oma riiki, aga venelased püiavad Eesti riiki säilitada. Mõtlesin, et igasse nurgatagusesse kohta ei oleks nii suur eestlaste mass läinud, aga venelased seisid juba mitu tundi enne meeleavalduse algust kaikad käes Turu tänava ääres, kust palju autosid mööda sõitis, nii et eestlased nägid, mis toimub, ja hakkasid vastukaaluks kogunema. Kuigi Tartus võeti punamonument maha, ei julgenud võimud pärast sellega kaasnenud venelaste märatsemist Tallinna punamonumenti enam puutuda. Jäi üle see õhku lasta.

Koostasin ühte raamatut. Leidsin artikli, kus räägiti kahest tugevast lapsmaletajast. Mõlemad nimed olid tuttavad - üks oli Arturi oma, teine sellega kõlalt sarnane. Ma ei teadnud varem üldse, et Artur oleks maletrennis käinud. Aga ta oli ükskord öelnud, et teda on kasutatud andeka inimese näitena. Sellega oligi ta ilmselt mõelnud seda artiklit. Ta võis käia maletrennis enne mind ja selle kiiresti pooleli jätta. Hakkasin artiklit arvutisse sisestama. Artiklis oli öeldud, et osad malega tegelejad käivad reaalkallakuga koolides, et mõtted tegeleksid kogu aeg samalaadsete probleemidega. Küsisin emalt, kas ta teab, kellest see artikkel räägib. Ema ei teadnud. Ütlesin, et minu klassi Arturist. Mõtlesin selle artikli saata Arturile endale või Kristerile. Aga siis nägin, et artiklis mainitud Arturi trennimineku aasta on varasem kui mulle tuttava Arturi sünniaasta. Seega võis tegemist olla hoopis tema isaga. Nii et talle oli eesnimi pandud isa, mitte Artur Sirgu järgi. Olin juba Arturile helistanud ja leppinud kokku, et saadan talle e-maili. Aga nüüd, kus selgus, et artikkel räägib tegelikult kellestki teisest, ei hakanud ma temaga rohkem ühendust võtma. Ei olnud üldse kindel, kummale Arturile ma olin helistanud.

Mängisin ühe mehega malet. Lükkasin kahte oma etturit edasi, nii et kahes suunas tekkis kolmeetturiline kett. Sellega paistis mu seis kindlustatud olevat, kuigi kettide taha tekkisid nüüd augud. Ma ei olnud kindel, kas vastane vahepeal midagi käis või tegin ma mitu käiku järjest. Aga kui vastane mänguruumi tagasi tuli, siis ta ei protesteerinud. Selles maleseisus toimus sõda ühe diktatuuririigi vastu. Vallutajad piirasid diktaatori pealinna sisse. Viimased diktaatori väeosad, nii sõjaväelaste kui ka vaimulike omad, loobusid vastupanu avaldamisest ja andsid diktaatori vaenlasele välja. Juba samal päeval näidati selle riigi televisioonis paljaid, mida ei olnud diktatuuri päevil kunagi juhtunud. Tegelesime ühe märgisüsteemiga. Ütlesin Sandrile, et ta nimetaks seda märgisüsteemiks, mitte keeleks.

Mõtlesin kirjutada Oudekki blogist loetu kohta oma blogis, et ühes blogis kirjutati, et eesti keelt ei ole vaja kasutada. Aga põhiseaduse järgi on eesti keele säilimine Eesti riigi olemasolu eesmärk. Aastatel 2003-2004 Eesti riik likvideeriti, aga Eesti osariigil on sama eesmärk. Kui mõni eestlane õpetab oma lapsed rääkima ainult võõrkeeles või kirjutab teadustöid ainult võõrkeeles, siis see on põhiseaduse rikkumine. Nagu Eesti riigi likvideerimine kestis kaks aastat, nii see ka loodi kahe aastaga - aastatel 1917-1918. Vahepeale jäävat okupatsiooniaega ei olnud vaja mainida. Mõtlesin sellest teel koju. Mõtlesin, et nüüdsest hakkangi tegema nii, et ei kirjuta blogisissekannet kohe, kui mõte tuleb, vaid võtan ühe päeva järelemõtlemiseks. Mul olid veel üles kirjutamata ka tänased unenäod, sest hommikul ei olnud mul selleks aega. Tahtsin ka neid koju jõudes kirjutama hakata. Praegu istusin tee ääres olevale betoonmüürile puhkama. Mõtlesin kirjutada, et põhiseadust ei tohi mingil juhul välja vahetada, sest praegune on kirjutatud revolutsiooni aastatel ja on seetõttu idealistlik, aga uus tuleks kapitulatsiooni põhiseadus.

0 vastukaja: