Ootamatu sissekanne

Helina oli ootamatult oma blogis uue sissekande avaldanud. See oli läinud blogikataloogi edetabeli tippu. Sissekanne oli mõne lause pikkune. Viimane lause oli: "Mida teha elevandi londiga?" Juures oli foto meie Meelva talust, kus ma polnud ammu käinud. Fotolt selgus, et keegi on seal kõik segi peksnud. Õuele oli ehitatud onn. Selles elas võibolla Helina ise. Onni taga vaatas objektiivi suur kuri koer. Ütlesin, et see sarnaneb rohkem hundile. Küsisin Tõnult, kes selle foto tegi. Tõnu vastas, et tema. Küsisin, miks ta seda varem ei öelnud, sest olin pidanud fotot Helina tehtuks. Tõnu vastas, et ta ütles. Olime Meelval ja selle oli vallutanud suurte kurjade koerte kari. Peksin nad puulauaga minema. Mõtlesin, et võibolla oleks õigem lüia kirvega.

Buss pidi varsti tulema, aga kolm meie pere last kõndisid järjest kaugemale. Neile lähenes selja tagant politseiauto. Arvasin, et politsei tegeleb rahvusliku kasvatusega ja toob nad tagasi. Aga auto sõitis neist hoopis mööda, enne kui tagasi pööras. Kui pere koos oli, istusime ühes võõras toas. Meie pere jäi kodust ilma ja oli vaja saada uus. Naine, kes pidi meile selle andma, ütles, et väga head tuba ta meile ei anna, et me ennast liiga hästi ei tunneks. Soovitasin talle näkku sülitada. Öeldi, et sülitada on mõtet ainult siis, kui mõni ajakirjanik näeb. Osad vendadest ei tahtnudki majas elada, vaid eelistasid hulkumist. Toomas ütles, et ükskord taheti teda panna elama piripillide majja. Koomiksis ilmus uksele koletis, keda polnud selles koomiksis varem esinenud. Nagu teisedki selle koomiksi koletised, sõi ta teisi tegelasi. Väiksed loomad tormasid kohe tema juurde, et neid söödaks.

Ühel vennal sündis laps. Mõtlesin, et nüüd pean ma aastate kaupa iga hetk valvel olema, sest isegi viieaastasel lapsel ei ole veel mõistust. Laps toodi koju ja pandi suurde voodisse lamama. Ta hakkas ennast keerama, nii et ähvardas põrandale kukkuda. Küsisin, kas väiksed lapsed peavad lamama selili või külili. Laps tuli voodist välja ja selgus, et ta oskas juba elu esimesel päeval kõndida. Seega oli ta samasugune, nagu ühe laulu tegelane, kes sündimise päeval saapad jalga tõmbas. Laps sündis ka teisel vennal. Ka tema toodi koju. Mulle tundus, et sellel lapsel on närvid haiged.

Leidsin paksu keskkooli saksa keele õpiku. Kooliajal polnud me seda õpikut lõpuni läbi töötada jõudnud. Mul oli järjehoidja selles kohas vahel, kus me pooleli olime jäänud. Ütlesin, et nüüd ma hakkan seda õpikut edasi lugema. Klaus küsis, kas õpiku autor on üks tema õppejõud, kelle nime ta nimetas. Mina mäletasin autori nime veidi teistsugusena, kuigi sama algusega. Aga selgus, et nimi oli kaanel siiski see, mis Klaus oli pakkunud. Autoreid oli mitu. Olin sakas keele tunnis. Hakkasin õpikut lugema, vaadates tagant sõnu. Nende abil oli ka raske aru saada. Räägiti, et ühes keeles on olemas ütlus: "See ei ole hiina keel, see on ladina keel," mis tähendas, et ladina keel on veel keerulisem. Selgus, et saksa keelega on sama moodi. Otsisin pikalt ühe liitsõna teist poolt, aga ei leidnudki. Ma ei leidnud ei tekstis kasutatud aega ega ka mitte algvormi. Jäi üle vaadata paksemast sõnaraamatust. Hommikul läksin hotelli vannituppa. Panin ukse lukku. Istusin ilma riieteta seina ääres, kui sisenesid Ivo ja veel mitu inimest. Ivo tegi selle kohta halvustava märkuse, et mul riideid seljas ei ole. Vastasin, et ise ta tuleb sel ajal sisse, ja veel siis, kui uks on lukus ja aken ka kinni. Ivo ütles, et aga kõik uksed ei olnud lukus. Vannitoal oli kolm ust.

Raun oli saatnud mulle oma elektroonilise raamatu. Hakkasin seda arvutist lugema. Sissejuhatuses oli öeldud, et peategelane on Saatan, kes näeb välja nagu mina. See oli näidend. Kujundus oli punast värvi ja lugemist segasid üle ridade jooksvad punased jutid. Neid tuli järjest juurde, kuni lugemine muutus võimatuks. Seetõttu panin raamatuakna kinni. Seda tehes läks arvuti puruks, nii et igalt poolt hakkasid poollahtised tükid ripendama. Ma ei teadnud, kas see oligi selle raamatu eesmärk. Võibolla olin juba varem külastanud mõnda viirusega nakatatud lehekülge.