teisipäev, märts 10, 2009

Raamatupoest vanasõnadeni

Käisin esimest korda pärast raamatu ilmumist raamatupoes. Oma uut raamatut ma müügilt ei leidnud. Ülikooli raamatupoes ei olnud seda ei ilukirjanduse juures ega ka mitte korrus kõrgemal ülejäänud sarja juures. Parajasti sulgemisel olevas Vallikraavi tänava poes ei näinud ma sarjagi, kuigi müüjalt ei küsinud. Selle poe nime tahtsin samuti siia kirja panna, aga ei ole õiges kirjapildis kindel ja otsingumootoriga leidsin liiga palju erinevaid variante. Selle poe uksel oli silt, et kõik raamatud on 40 protsenti alla hinnatud. Minu muud raamatud olid seal müügil. Uut raamatut saab otsingumootori andmetel osta Raamatukoist ja Apollost. Aga vast jõuab mujalegi. Raamatukokku ei ole veel jõudnud. Ühel päeval teatasin blogis, et elektrooniline variant on nüüd võrgus üleval, aga järgmisel päeval ta jälle kustus. Vähemalt olen ma saanud raamatut mõnele inimesele kinkida. Üks vend minu eelmist raamatut ei tahtnud, et teda raamatud ei huvita, aga uue võttis vastu ja lubas ka lugeda. Mõned inimesed lugesid juba käsikirja. Ja juba varianti, mille ma pärastpoole ümber töötasin. Nad soovitasid mul raamat välja anda, kui mina veel vastu vaidlesin. Väljaandmisele mõtlesin vist siiski juba kirjutama hakates. Praegu ma ühegi raamatu kirjutamisega ei tegele. Aga ühte teise autori oma koostan ja teen ettevalmistusi saatesõna kirjutamiseks. Raamatute saatesõnasid ei kirjuta ma nii laialivalguvas stiilis kui blogi mõttekäike. Listis kirjutati eile vastuseks minu kirjale mingitest inimestest, kelle iga väide olevat parimal juhul pealiskaudne lahmimine. Aga ma ei tea, kas see käis minu kohta, sest sama inimene kirjutas mitmete minu väidete kohta, et ta on nõus. Vanasõna ütleb, et nõusolekut tähendab vaikimine. Vanasõnad on inimeste välja mõeldud ja öeldakse, et eksimine on inimlik.

0 vastukaja: