reede, aprill 10, 2009

Nimed asjadele

Mul oli ilmunud uus raamat. Sellel oli kolm järelsõna, millest üks oli minu kirjutatud. Lugesin seda. Sinna oli toimetaja parandusi teinud. Minu stiilis ei olnud väljend "maletaja Jaan I". Mina olin ilmselt kirjutanud "keda nimetatakse Jaan I". Lugesin edasi. Tekstis esines sõnu, mis ei kuulunud üldse minu sõnavarasse. Varsti ütlesin väljaandjale Raunale, et kuule, mina küll seda kirjutanud ei ole. Ta tunnistas, et pani minu järelsõnale paar lehekülge omalt poolt juurde. See oli võetud ilmselt mõnest tema romaanist. Aga selgus, et see ei olnud Rauna enda kirjutatud ka, vaid tema poja kirjutatud. Keerasin lehti ettepoole, et näha, kust juurde pandud osa algab. Selgus, et need kohad, mida olin pidanud parandatuteks, olid tegelikult juurde pandud. Algul arvasin, et üleminek minu osalt juurdepandule on märkamatu, aga lõpuks nägin, et piir oli pealkirjaga eristatud.

Mängisin malet. Vastane käis vankri esimesele reale ja ütles, et annab tuld. Mina näitasin, et tuld ei ole, sest minu kuningas ei ole esimese rea põrandal, vaid selle laes. Süütasin küünlaid. Mängisin uut moodi, et ei süüdanud ainult enda küünlaid, vaid ka vastase omad. Panin põleva tiku ka arvutipostkasti Baumanni kontakti vastu. Aga see ei võtnud tuld.

Üks tüdruk oli teadmata kadunud. Mult küsiti, millal ma teda viimati nägin. Vastasin, et kust mina tean. Ma nimelt nende inimeste puhul, kellesse ma kõige paremini suhtusin, ei teadnud kunagi, kas näen neid või kedagi teist. Lootsin, et tüdruk ilmub veel kunagi välja. Vaatasin oma kotti. Selgus, et mul ei olnud täna koolis kaasas mitte kooliasjad, vaid selle tüdrukuga seotud asjad. Panin need tiiva ukse ette trepi peale. Üks inimene tuli ja astus neile peale. Nõudsin, et ta läheks tagasi ja tuleks uuesti. Korralduse andsin sellest hoolimata, et ma ei olnud sellest inimesest vanem, vaid olime ühevanused. Räägiti, et üks laps oli karjunud, nimetades asja, mis võsas olevat, aga laps ise selle sõna tähendust ei teadvat. Vastasin, et mina lapsena andsin ka kõige erilisematele asjadele enda väljamõeldud nimed. Mult küsiti, mida ma heitgaasi toru kohta ütlesin. Paistis, et ma olin sõnad suus segi ajanud. Enda arvates jõudsin alles nüüd näiteni, et auto heitgaasi toru nimetasin pahinaks. Läksin klassi 208. See oli juba rahvast täis. Esimeses reas oli kaks vaba kohta, keskmises reas oli vist ka vabu kohti ja viimases reas oli ainult üks vaba tool. See oli Lauri N. kõrval. Otsustasin, et istun sinna. Ja kui selgub, et see koht on tegelikult ikkagi kinni, siis ma tundi ei jää, sest varasemates tundides olen juba küllalt esimeses pingis kannatanud.

0 vastukaja: