kolmapäev, mai 06, 2009

Süljemull

Kass ronis järjest kõrgemale suure puu otsa. Puu oli nii kõrgeks kasvanud, et ronimise jälgimine tekitas peapööritust. Lõpuks hakkas kass kukkuma. Nii kõrgelt oleks ta surnuks kukkunud, aga ta ei langenud maapinnani välja, vaid hüppas ühele teele jäävale oksale. Mõned inimesed on arvanud, et kassi puu otsast maha saamiseks tuleb tuletõrje kutsuda, aga tegelikult oskavad kassid ise hästi maha tulla. Rühm inimesi liikus näljastena läbi looduse. Jõudsime sohu, kus võis uppuda. Sõin paar metsmaasikat, kuigi polnud kindel, kas need on ikka metsmaasikad või hoopis mürgimarjad. Need inimesed kaklesid toidu pärast ja tapsid üksteist. Lõpuks jõudis viimasena ellujäänu asustatud kohta ja oli sellega pääsenud. Aga oli kahtlane, kuidas temasse edasises elus suhtutakse, kui ta oli teel inimesi tapnud.

Mulle juhatati teed, kus asub kirik. Läksin selle juurde. Kriipisin hoone kõrvale kõnniteesse, et siin on kirik. Kui ma hoone ette läksin, nägin, et selle esiküljel on vastav silt juba väljas. Aga ilma minu kõnniteesse kirjutatud sõnumita oleksid otsijad ikkagi võinud kogemata kirikust mööda minna, sest see ei olnud üldse kiriku moodi, vaid tavaline silikaatkividest maja.

Lähenesin Paide õuele. Värav oli suletud, aga veranda eest läks aeda käik, mis suletud ei olnud. Toas tulid jutuks minu ülikooliõpingud. Küsiti, kas ma olen teadusmagister. Vastasin, et teadusmagister mitte. Siis parandasin, et olen siiski teadusmagister, ma ajasin mõisted sassi, ma pole lollmagister. Räägiti, et doktorantuuris õppimiseks tuleb puhuda süljemulli. Hakkasingi puhuma. See läks nii suureks, et ei mahtunud enam suhu ära ja paistis kasvavat näo suuruseks. Siis ütlesin, et aga mul ei ole juhendajat. Läksin järgmisse tuppa. Seal mängis Tõnul muusika, mistõttu seal ei saanud magada. Läksin magama veel järgmisse tuppa. Kuigi seal olid paremad tingimused, mängis selles ruumis televiisor. Televiisoris hakkas kõlama laul, mis algul tundus olevat rohkem "Mu isamaa on minu arm", aga selgus, et siiski "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Mõned toas viibijad laulsid kaasa, aga mina ei tõusnud isegi püsti, vaid lamasin suletud silmadega. Pidime varsti autoga Tartusse sõitma. Pillele helistas üks tuttav näitleja, et ta tuleb ka meie autosse. Ta tahtis sõita pagasnikus. Seetõttu ei saanud mina auto peale minna, sest arvasin, et pagasnikus ta lämbub surnuks ja mina ei tahtnud sellega seotud olla. Või sain ma valesti aru ja ta tahtis istuda lihtsalt tagaistmel. Aga siis poleks seal ikkagi olnud ruumi turvavöö kinnitamiseks, mis mulle ka ei meeldinud. Mul oli võimalus sõita Tartusse bussiga, aga ma olin juba kiirete autosõitudega ära harjunud ja ei tahtnud kolm tundi bussis istuda.

0 vastukaja: