See ei olnud hüüdnimi

Toimetasin ühte raamatut. Peatükk, mille kohta olin viimati märkusi kirjutanud, saadeti koos minu märkustega edasi L. Vahtrele, et tema ka seda vaataks. Hvostov oli saanud riigilt ordeni, aga L. Vahtre mitte, kuigi Vahtre seisukohad langesid riigi seisukohtadega rohkem kokku. Isa ütles minu selle peatüki märkuste kohta, et need on rohkem kommentaarid, neid ei ole vaja kirjutada. Ühe saatesõna olin raamatule kirjutanud mina, nüüd oli isa lisanud omapoolse. Selles kirjutas ta, et minu märkustes meeldis talle eriti, et ma nimetasin Tristanit Erikuks. Ta arvas, et olen andnud Tristanile hüüdnime Erik. Selgitasin, et ma ütlesin juba varem, et Tristan ja Erik on kaks erinevat inimest. Isa pidi selle lause kustutama. Aga arvatavasti oleks selle all kannatanud kogu tema saatesõna ülesehitus, seetõttu oli ehk õigem teha parandus, et ta arvas, et ma nimetasin Tristanit Erikuks. Olin kinkinud Kadrile oma raamatu. Kadri palus nüüd, et ma raamatule nime ka sisse kirjutaks. Küsisin, kas üks või mitu nime. See tähendas, et kas ainult Kadri nimi või ka Tõnu ja Tõnise oma. Raamatusse, mida ma koostasin, olin pannud peamiselt autori artikleid, aga lisaks sellele ka palju "Spordilehe" malenurkasid. Nüüd hakkasin kahtlema, kas see oli õige tegu, sest autor võibolla üldse malet ei mänginud. Seos oli mul tekkinud selle kaudu, et autor töötas rahvusarhiivis ja igal "Spordilehe" malenurgal oli lisaks järjekorranumbrile ka sellest mõnevõrra suurem rahvusarhiivi fondi number. Suurem oli see number sellepärast, et malenurkasid oli avaldatud juba enne "Spordilehe" ilmuma hakkamist. Muud fondid olid mahukad, aga kuna male on sisukam, siis tehti iga malenurga numbri jaoks eraldi fond. Hakkasin kahtlema, kas neil ikka on fondi numbrid. Aga vaatasin kahest malenurgast järele, et on küll. Ma ainult ei teadnud, kuidas see mul meelde oli jäänud. Peale malenurkade oli rahvusarhiivis oma numeratsioon ka ajalehes avaldatud fotodel ja neid oli palju rohkem.