Jalutuskäik tänaval ja mõtetes

Vahel olen väljas kõndimise ajal püüdnud loetut või kirjutatut meenutada, aga täna tegin hoopis ümbruse kohta tähelepanekuid. Nägin paiselehe lehti, aga mitte sama taime õisi. Ühte võilille õit nägin. Majade juures tegin tähelepaneku, et ühe vihmaveetoru alumine ots oli lapikuks taotud. Laulupeol osalenud vend kirjutas, et sai seal vihma kaela. Räägiti, et praeguse presidendi proua oli õhukeselt riides, aga surnud presidendi oma paksemalt. Eelmisel nädalal kandsin lühikeste varrukatega särki, aga täna panin selga pikavarrukalise. Raske on meelde jätta, kas tuleb kirjutada "varrukas" või "varukas". Et "parukas" on ühe r-iga, selles olen kindel. Täna kuulsin raadiost tuntud keelemehe juttu, kus ta oli kirjutanud lapse elust ema kõhus. Mulle selline teema eriti ei meeldinud ja panin raadio kinni. Uudistesaates räägiti midagi umbes sellist, et aasta lugemise sümboliks valiti mingi raamat. Igatahes keegi oli pettunud, et just raamat, sest lugemine ei seostuvat ainult raamatutega. Minu meelest kui oleks midagi muud valitud, siis oleks jälle raamat valimata jäänud. Raamatuid on väga erineva paksusega. Mul hakkab üks paks raamat läbi saama. Siis tuleb hakata lugema selle järge. Uus ajalehenumber on eelmise päeva ajalehe järg. Ka blogisissekandeid võib kirjutada järjejutuna. Kui ma varasemas sissekandes kirjutasin, et kõige tähtsam inimese juures on, et ta oleks hea, siis pärast mõtlesin, et mõni võibolla vaidleks vastu, et kõige tähtsam on, et ta oleks õnnelik. Aga kõik ei taha, et kurjategijad oleks õnnelikud. Uku Masing on kirjutanud midagi umbes sellist, et mõned unistavad oma vaenlaste põrgusse minekust, aga seni, kuni üks on põrgus, on kõik põrgus. Ühe laulu sõnad ütlesid, et tõeline paradiis asub maa peal. Mõne inimese jaoks võib see siiski tõeline põrgu olla. Aga elu koosneb erinevatest perioodidest ja kui vahepeal on hea või halb olla, ei tähenda see, et selline seisund oleks pidevalt.